Kunstiamps. Viimased võimalused külastada remonti minevat Tallinna Kunstihoonet
Tallinna Kunstihoone kolib oma praeguselt asukohalt Vabaduse väljakul kapitaalremondi ajaks järgmise aasta kevadest Lasnamäele.
Lindakivi keskuse taha kerkib arhitektuuribüroo Salto projekteeritud ajutine galeriipaviljon, mis Kunstihoone näitusi seal võõrustama hakkab. Seega on publikul ees veel viimased külastused näitusemajja sellisel kujul nagu see Tallinna südamesse 1934. aastal kerkis.
"Mis sillutab teed uuele maailmale?" küsib kuraator Corina L. Apostol Kunstihoone suures saalis avatud grupinäituse pealkirjas. Selleks, et tajuda uut võimalikku maailma, tuleks ilmselt esmalt sukelduda ajalukku ja puurida seda teiste nurkade alt.
Suurepärase võimaluse selleks annab Peterburi kunstirühmitus Chto Delat?, kelle uurimuspõhine installatsioon taaslavastab mineviku. Meie silme ette on kerkinud eelmise sajandi ajaloosündmused põimitult vähem tuntud, aga mitte vähem tähtsate juhtumistega. Teos sillutab teed poliitilistest murdepunktidest kunstihäppeningideni, globaalsest tasandist Eestini. Nii hõlmab saali tagaseina 20. sajandi võtmeisikute kaart, kus kõrvuti on kujutatud näiteks eesti kunstnik Karin Luts ja maailmakuulus artist Yoko Ono.
Terav ühiskonnakriitika astub oma parimas vormis huumoriga ühte jalga. Näituse puhul ongi nauditav see, et nalja saab ka. Näiteks teine rühmituse Chto Delat? videoprojekt "Üks öö sotsiaalvõrgustikus. Farssooper" on tõeliselt vaimukas satiir sotsiaalmeedia lõksudest ning selle mõjust meie emotsioonidele. Teos on ülesehitatud leidlikult, kus internetimaailmas surfamist on kujutatud analoogselt, visualiseerides seda võimaliku manuaalsel tööjõul toimiva mehhanismina, mis kasutajale valeinfot ette söödab.
Ka eesti kunstnikud kütavad näitusel sotsiaalkriitilisele lõkkele puid alla. Urmas Viik on loonud näitusele koomiksisarja "Tume planeet", mis lööb kümnesse oma musta huumoriga. Teos räägib galaktikatevahelisest kosmosemeeskonnast, mille tegelased sarnanevad Eesti tuntud poliitikutega. Tegelasi reedavad omakorda nende pähe kulunud sõnavara täis jutumullid.
Kristina Norman toob külastajale kätte videotöö ja dokumentatsiooni enda 2014. aastal valminud linnaruumi sekkuvast projektist, mil Norman püstitas Peterburi Talvepalee ette kunstifestivali raames kuusekujulise metallskulptuuri "Suveniir". Peterburi väljakule loodud teos meenutas jõulupuud, viidates ühe meeleavalduste sümbolina seeläbi Ukraina nn Euromaidanile. Taoline žest mõjus terava torkena kunstiüritust võõrustavale riigile ja sealsetele asutustele, mida ilmestab ka näitusel eksponeeritud Ermitaaži direktori kriitiline kommentaar Normani tegevuse kohta.
Näitus lõppeb küll helgemates ja pehmemates toonides, aga püstitab siiski teravaid teemasid. Ukraina juurtega Alina Bliumise joonistesari "Tants kui relv" uurib tantsu kui sotsiaalset ja poliitilist vahendit. Kujutistel võime tuvastada nt Natsi-Saksamaa propagandaministeeriumi välja töötatud "tõelise saksa tantsu" ja Brasiilia võitlustantsu capoeira liigutusi, mis tekkis 16. sajandi alguses aafriklaste vastupanust Portugali orjakaubandusele.
Samas ruumis on kohalik kunstnik Sandra Kosorotova loonud umbrohtudest ning taimedega värvitud tekstiilidest imeõrna laest rippuva skulpturaalse teose. Kontseptuaalse kavalusega suunab kunstnik meid kriitiliselt mõtestama looduses leiduvate liikide kohta vihasõnavara ja hirmukõne kasutamist, luues nii paralleeli ka vähemusrahvusi puudutava väljasööva retoorikaga.
Kunstihoone linnagaleriis, teisel rühmanäitusel "Mändfulness" (kombinatsioon sõnast mänd ja mindfulness ehk tähelepanelikkus) osutab kuraator Siim Preiman enda kriitilise pilgu eestlaste kui metsarahva kuvandile. Viidates erinevatele looduskaitseliikumistele Eesti ajaloos, küsib kuraator: kuidas on siis võimalik, et metsasõda kestab ja kestab ning lõppu ei paista kusagil? Kas me ei olegi siis metsarahvas?
Tegemist on mitmekülgse, eri kunstivorme kätkeva väljapanekuga, mille krooniks on Olimar Kallase 1970. aastate ühiskonna- ja keskkonnateemalised karikatuurid. Nende uskumatult nüüdisaegne visuaalne keel ning halastamatu otsekohesus lööb pinnase jalgealt Valdur Mikita usku seenelistel, kes rahumeeli autoga metsaäärde vuravad ning proovivad enda keskkondlikust jalajäljest tingitud häbitunnet leevendada mõne järjekordse rohepesu kauba soetamisega. Mingi kandi pealt ilmselt tuttav tunne meile kõigile.
Vaimustust pakub ka kunstnik Johannes Säre vaatemänguline skulptuurne masin, mis voldib ja tulistab lakkamatult paberlennukeid. Lennukiga lendamine ja paberitootmine – need on mõlemad keskkonda õõnestavad tegevused, mille raiskava olemuse kunstnik sümboolse tulevärgiga meile ette viskab.
Kõigi Kunstihoone näituste saateks soovitan soojalt kuulata ja kasutada Tallinna Kunstihoone digigiidi, mis on käepärane ja kättesaadav neljas keeles ja ka viipekeeles. Seda nii kodus kui ka galeriiruumis.
Näitus "Mändfulness" jääb avatuks 28. novembrini ja "Kuidas sillutada teed uuele maailmale" 5. detsembrini 2022.
Toimetaja: Karoliina Tammel