Madlen Hirtentreu ja Gloria Hao. "Kaotatud tuleviku figuur. Oh vilista, mu sõber, ja ma tulen su juurde!" Draakoni galeriis

Kriuks, kriuks, kriuks kajab vastu Draakoni galerii pisikeses ruumis. See metalne vilin, mis kõrva kriibib, pole aga galerii õlitamata uks, vaid hoopis kunstnik Madlen Hirtentreu mehaanilise süsteemi toel tantsisklev skulptuur. See kummastav ja frankensteinlik näitusele rütmi seadev olevus justkui tuletaks meelde aja halastamatut kulgemist – äkki see ongi Kronose kehastus?

Miks ka mitte, sest duonäitus, kus Madlen Hirtentreu ja väliskunstnik Gloria Hao enda jõud on ühendanud, jutustab abstraktset lugu eakast isolatsioonist väljunud nunnast. Nunna võib kujundlikult käsitleda kui meie endi alter ego – seda osa meist, kes otsis rahu, vaikust ja julges rabelemise asemel pühenduda. Seda, kes ei kartnud ilma jääda naudingutest või kartis neid nii palju, et valis vabaduse asemel teenimise.

Näitus kujutab hetke, kui nunn väljub kloostrist ja kohtub endas võõraga, see tähendab meeldetuletusega elust väljaspool turvalisi müüre – selle versiooniga endast, keda ta polnud veel näinud.

Mullahunnikud, kriuksuv ajamasin, roosa erutava sisemusega lihasööjataim, kivi alla kinni jäänud kilpkonn, kolm pikkade looridega tegelast – kõik need objektid jätavad vaatajale ruumi nunna teekond enda peas kokku panna. Nendes erinevates teetähistes on kasutatud vaha, keraamikasavi, mulda, silikooni. Samuti kütkestab mokulito tehnikas valminud graafikapilt.

Kloostrist väljudes peegeldub nunnale vastu see, mis sai tehtud ja mis jäi tegemata. Nii näeme näitusel ennast võib-olla kahetsuses, aga võib-olla kergenduses, et oleme valinud olla need, kes me oleme. Seejuures tähistaks värvilised keraamilised munakarbid justkui nunna kehast aastate jooksul viljastumata väljunud munarakke.

Need karbid kaunistavad nüüd aeda ja ka elatud aega. See on imeline ja imelik kogemus, mis otsapidi tuletab meelde ka Heilika Pikkovi kunagist portreefilmi "Õlimäe õied" ema Kseniast, kes Jeruusalemma kloostris kilpkonnadele ema eest oli.

Tulevik vilistab Draakoni galeriis külastajale noogutavalt, andes märku, et kõik see sipelga kombel töötamine, aia kastmine ja mulla kühveldamine on olnud tähendusega.

Jaanus Samma ja Carlos Motta. "Teisesus, iha ja vernakulaarsus" Temnikova & Kasela galeriis

Vaadates jäätunud klaasi tagant galeriisse, loovad valgel seinal kontraste mustad tumedad pildid kummalistest olenditest ning kirjud mustrivaibad. Selline pikantne kohtumine Eesti kunstniku Jaanus Samma ja Kolumbia päritolu Carlos Motta vahel leiab aset  Temnikova & Kasela galeriis, kus kunstnikud üheskoos uut folkloori loovad.

Jaanus Samma Eesti käsitöötraditsioone jäljendavad kudumivaibad ning siiditrükil kujutatud stseenid viivad tagasi kunstniku püsiva, võiks öelda et pool-antropoloogilise praktika juurde, milleks on argiesemete, tarbekunsti ning pärimuse põimimine enda loomingusse.

Samma tööde keskmes olnud ühiskondlike normide ning kehtestatud piiride kummutamine ning ümber mõtestamine, et homoseksuaalsed armusuhted surutise ja vaenu alt välja tuua. Vimkade ja humoristlike provokatsioonidega muundab Samma harjumuspärast visuaalkultuuri.

Tuntuim näide senisest tegevusest on Jaanus Samma doktoritöö ja kunstiprojekt "Esimees", millega ta esines 56. Veneetsia biennaali Eesti paviljonis. Näitus jutustas ajalookäsitluses seni rääkimata jäänud loo nõukogude okupatsiooni repressioonidest homoseksuaalsete meeste suhtes, seda "Esimeheks" kutsutud mehe traagilise elukäigu näitel.

Seekord esitletud teosed on aga ülemeelikud ja helgemad. Erkpunastel, pruunidel ja mustadel taustadel teostesse lõimib ta rahvakultuuri sümboolika ning kujutluslaadi vahele geikultuuri tähistavaid märke ning viitab enda varasematele projektidele.

Näiteks on traditsioonilise pulmavaiba sisse kootud jockstrapid ehk geidele mõeldud aluspesukujutised. Samuti näeb vaibal Kodavere küla kiriku välikäimlat, mis tähistab Samma varasemat projekti, kus kunstnik käimlaid kui paiku uuris, kus on hetkeks võimalik kaotada kujuteldav piir avaliku ja isikliku vahel.

Siiditrüki teostel näeme aga popkunsti esteetika võtmes seksualiseeritud paljaste ülakehadega töömehi, kes mingil kummalisel moel meenutavad värvigamma või motiivi poolest legendaarse Andres Toltsi 1969. aasta maali "Poksijad". Nii võiks Samma rahvakultuuri muundusi kunstis vaadelda samamoodi nagu nt "Kaerajaani" või "Kungla rahva" viisi uut arranžeeringut, millele on lisatud tantsurütm või mida on sämplitud ning nõnda saab muusikapala uue hoo ja tähenduse.

Carlos Motta on loonud seevastu ülimalt kõhedad, ent samal ajal võluvad mustad figuurid tumedal taustal. Need teosed sarjast "Psalmid" (2018) põhinevad keskaja lõpu ja hilis-renessansi raamatuillustratsioonidel, milles esinesid veidraid androgüünsed ehk otseste sugutunnusteta isendid ja inimesed.

See tuletab meelde, et nii rahvapärimuses, mütoloogilistes jutustustes kui ka teistes usulistes tekstides viidatakse sageli just mitmekesistele olevustele, loominimestele ning sootunnusteta olenditele, kes on lugejas esile kutsunud nii iha ja imetlust kui ka ebamugavust.

Fantastilised ja üleloomulikud figuurid loovad silla tänapäevaga, osutades sellele, et huvi teistsuguse vastu või ka moonutustega omasuguste vastu on alati kultuurides omal kohal olnud ning seda ei peaks pelgama ning halvustama ka praeguses ühiskonnas.

Teisisõnu kväärib Samma kultuurilugu ja Motta toob välja selles juba esinevat kväärsust. Queer ehk kväär on katusmõiste, mis hõlmab seksuaal- ja soovähemusi.

Draakoni galerii näitus jääb avatuks 11. detsembrini ja Temnikova & Kasela galerii näitus 9. jaanuarini.

Mõlemad näitused on külastajale tasuta. Muu hulgas ootab Temnikova & Kasela galerii 4. detsembril kell 17 külla, kuulama kuraatori ja kunstiteadlase Denis Maksimovi läbiviidavat ingliskeelset vestlust Jaanus Sammaga.