Ka maarjamaalased saavad nullindate alguses teha hingetõmbe iseseisvuse esimese kümnendi ehmatustest ning maitsta mugavusi vaba ühiskonna turvahällis, kus rahulikku und soodustab EL-i ja NATO-ga liitumine. Just seda lootust ja progressivaimu täis kümnendi meeleolu annab edasi 2000. aastatele omastes jõulistes punastes ja kollastes koloriitides, stiilselt külmas ja ehitusjärgus näitusesaalis Anne Vetiku kureeritud moekunsti näitus "Nulltuju".

Näitus pakub magusat moesuutäit nii ehte-, rõiva- kui ka kujutava kunsti huvilistele, keskendudes just nullindatel loomingulise hoo sisse saanud võtmetähtsusega disaineritele, kes on tänaseks end juba eesti moe- ja kunstiklassikuteks kirjutanud. Olgu selleks siis Liisi Eesmaa, Tanel Veenre või Kris Lemsalu.

Kuraatori sõnul iseloomustab nullindate Eesti moeloojaid see, et toona ei lähtunud nad niivõrd ülemaailmsetest trenditest ja tarbijakesksusest, vaid personaalsest maailmatunnetusest. Ühtlasi astus moelooming Eesti elava peokultuuriga ühte sammu. Seda metsikut, taltsutamatut ja katsetuslikku moekunsti leiab ka Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumi näitusesaalist.

Futuristliku väljanägemise ja julge innovaatilisusega kütkestab avaruumis näidis Jaanus Orgusaare 2001. aasta kollektsioonist. Ühtpidi meenutab helesinistest peentest plastiktorudest kleit retrofuturistlikku lastesarja "Teletupsud" tegelaste õrnast plastik-kõrretorust joogianumaid. Teistpidi tekib seda tänini julget ja leidlikku kleiti vaadates meditsiiniline seos ning nägemus tulevikust, kus rõivad tõesti võivad meie organismide vereringesse ühendatud olla, edastades nutikate riietena voolikute kaudu kehale vajalikke mineraalaineid.

Toona Supernoova moeetendusel esitletud kollektsioonis olid kleidid täidetud venoosset verd meenutava sinise vedelikuga, mis mööda liibuva kleidi rõngaid ringles ja kummivoolikuid pidi kingadega ühenduses oli. Orgusaare ulmeline minimalism ja peene esteetikataju mõjuvad igatahes kaasaegsetena ka täna.

Külmaks ei jäta näidised ka Orgusaare teisest kollektsioonist – kunstniku legendaarsed käsitsi valmistatud jalanõud –, mille juures on autor kasutanud puitu, plastikut, nahka ja vilti. Need jalanõudeeksemplarid on kunstiteosed leidliku pinnastruktuuri töötluse, mitmekesise materjalikasutuse ning hoogsa voolujoonelisuse tõttu.

Liisi Eesmaa on teine kunstnik, kellele loomingule Anne Vetiku näitus on märkimisväärselt tähelepanu andnud ja seda õigustatult. Kohtame Eesmaa glamuurselt apokalüptilise kollektsiooniga "Hävituslennukid" 2003. aastat ja poolpeegelduva seina taustal esitletud plastikust helkur-valgustitest koostatud rangeid kleidilõiked 2009. aastat. Igatahes tõuseb Eesmaa enda mängulise stiili ja igapäevaseid esemeid esteetiliselt käsitleva moeloojana selgelt esile.

Peatuda võiks veel mitmetel nimedel ning loojatel, kuid "Nulltuju" näitusele lisavad põnevust ka vähem tuntud ja tänapäevaks enda moeloome tegevuse lõpetanud autorite rõivad. Kuigi näituse meeleolust kandub kärtsu ja mürtsu ning Vetikul on kuraasi jagunud, oleks veel mõni täiendus omaaegse videomaterjali näol näitust veelgi elavdanud, sest rõivad ärkavad ellu kandjate seljas ning seda ilmestavad ka moefotod näitusvoldikul.

"Nulltuju" saab ETDM-i kogema minna 23. jaanuarini 2022.