ETDM-i juhataja ning püsinäituse kuraator Kai Lobjakas on loonud vanalinnas asuvas kammerlikus võlvidega saalis tiheda ja maitseka koondportree sajast aastast disaini ja tarbekunsti väljal. Disainis oli 20. sajandi esimestel kümnenditel olulisel kohal küll vabrikutoodang, aga samuti arenesid väikeettevõtlus ja töökojad, millesse andsid oma panuse mitmed riigi kunsttööstuskooli (asutatud 1914) lõpetajad.

1920. ja 30. aastad olid Eesti disainile magusad. Suu hakkab lausa vett jooksma näiteks Jaan Siiraku Vikeri tehase voolujoonelise ja funktsionalistliku mööblitoodangu peale. Eesti tarbeklaasi hõrkude eksemplaridega kohtudes kerkib jällegi üles nostalgia – kes oleks arvanud, et nii soojad tunded tekivad serviisi nähes, kust lapsena pidi mitte nii meelepärast mannat sööma. Üllatuslikkust pakub 70. ja 80. aastate mööbli- ja valgustitoodang, sest objektid on ägedalt retro-futuristlikud. Eriti tähelepanuväärsed on need seetõttu, et nõukogude materjalikitsikuses tuli nende valmistamiseks olla leidlik ja kasutada ebastandardseid osiseid.

Kahtlemata ei saa ülevaatenäitusele kaasata kõike ja muidugi vajaks taasiseseisvunud Eesti disain juba täiesti eraldi näitust. Jääb aga kuraatori otsuseks, mida praegustes ruumitingimustes täpselt rõhutada. Näiteks kaasaegse disaini sektsioonis on välditud olukorda, mis meenutaks tavalist disainipoes käiku. Seal leidub tööstuslikke tootekujundusi ja graafilist disaini, mida kauplusest ju ostma ei lähe.

Nii on disaintoodete vahel oma koha leidnud näiteks Anton Kooviti font "Adam". Koovit on Berliinis elav rahvusvaheliselt hinnatud kirjatüüpide looja. Tööstusdisaini näidetest tekitab vastuolulisi tundeid ühistranspordist tuttav piiksutusmasin – jah, ka see on kujundajate looming, sest disain on kõikjal. Koju tahaks see-eest kaasa haarata Martin ja Edina Pärna kujundatud lihtsa ent mängulise esikunagi.

Ülevaatenäituse loomist piirab muidugi asjaolu, et suur osa tarbeobjektidest on erakätes, mitmed esemed kadunud või hävinud, mille tõttu saab nendest esitleda vaid fotosid või kavandeid. Omaaegsed kuulsa disaininäituse "Ruum ja vorm" fotojäädvustused tekitavad hämmeldust, kuna disainerid lõid oskuslikult põnevaid ja esteetilisi keskkondi, mis väljusid fantaasialennul nõukogude argipäevast. Need ruumid on ajatud ja sobiksid tänagi mõne ulmefilmi või muusikavideo võttepaigaks.

Kui tavaliselt puudub meil ajaloonäitusel esitletud esemetega suhe, siis sel näitusel seosed paratamatult eksisteerivad. Nõnda on "Sissejuhatus Eesti disaini" mõneti nagu rännak enda kodukeldrisse, samal ajal sattumine ka 1980. aastate kosmoseajastu vaimust kantud eksperimendilaborisse ning lõpuks kogemus tänapäeva noorte autorite loomingust. Ehk suudab ETDM-i külastus rehabiliteerida ka meie suhet mitte nii armastatud nõukogude esemelisse kultuuri, mille taga märkab näituse kaudu kohalikke kunstnikke ja mõtlejaid, kes proovisid võimaluste kiuste igapäevaelu etemaks muuta.

Disainimuuseumisse minnes külastage ka trepigaleriid, kus on märtsi lõpuni avatud Kanadas õppinud ja töötanud keraamiku Kristel Saani isikunäitus. Kunstnik pöördub näitusel tagasi rahvapärimusliku võttestiku ja loodust hingestavate ürgsete motiivide juurde. Ilusa jäise ja roosa toika otsas ripub lohva villavaip, mis ei taotle viimistletust, vaid on loodusmaastikku meenutavalt narmais, ebatasane ja mitmekesine. Tsüklilisuse idee peegeldub vastu valgelt mageveepärlitest koosnevalt korallkilbilt, mis ringja vormiga meenutab läbilõiget puutüvest, kust oleme harjunud aastarve lugema.

Seejuures on trepigalerii tuba mähitud valgeisse kardinaisse, mida puitpõrand ja soe valgus tasakaalustavad – nii ei mõju valge kasutamine kliiniliselt. Helge ja sulni keskkonna tekkimisele aitab kaasa Sten Saaritsa loodud helikujundus.