2021. aasta kevadel avas Kumu uue püsiekspositsiooni "Identiteedimaastikud. Eesti kunst 1700–1945" (kuraatorid Kadi Polli ja Linda Kaljundi). Selle projektiruumi näitus "Erinevuste esteetika" (kuraator Bart Pushaw) käivitas terava poleemika oma eksperimendiga, mille käigus nimetati ümber kunstiteoste pealkirju.

Näituse lõppemise eel soovis Kumu võtta selle ümber toimunud vaidlused kokku ja arutleda võimalike tulevikustsenaariumite üle. Miks pidasid näituse loojad vajalikuks lisada ajakohastatud pealkirjad osadele eesti kunstnike loodud teostele? Kas ja kui palju leidub eesti kunstis mitte-Euroopa kultuuride ja rahvastega seotud stereotüüpe, mille kommentaarideta eksponeerimine praegusaja publikule on problemaatiline? Mil määral vajab eesti kunstiajalugu koloniaalkriitilist tõlgendust?

Sellele lisaks arutlesid osalised selle üle, kas on olemas üldkehtivaid moraalinorme ja õiguslikke printsiipe, mille alusel tänapäeval mineviku kunsti hinnata ja käsitleda? Millistel tingimustel ja kellel on õigus korrigeerida minevikus käibinud väärtushinnanguid ja eelarvamusi, eriti juhul, kui need kajastuvad kunstnike loomingus?

Samal ajal soovis Kumu puudutada ka ohte, mis võivad kaasneda mineviku ümbertõlgendamisega nüüdisaja vaatepunktist – kas saab olla kindlust, et praegune ajaloo- ja kunstitõlgendus ei osutu tuleviku seisukohast samuti puudulikuks? Nüüdseks on näitust saatnud poleemika küll raugenud, ent saadud kogemuse taustal soovis Kumu uurida, millised oleksid edasiviiva diskussiooni võimalused niisuguste teemade käsitlemisel, kus vastandlikud ja polariseerunud vaatekohad on kerged tekkima.

Vestlusringi juhtis Eesti rahvusringhäälingu kultuurisaadete toimetaja ja saatejuht Joonas Hellerma. Vestlusel osalesid eesti filoloog, keele- ja kirjandusteadlane Tiit Hennoste, fotokunstnik ja Eesti kunstiakadeemia professor Marge Monko, kirjanik Jan Kaus, ajaloolane ja õppejõud Linda Kaljundi ning kultuuriministeeriumi kultuuriväärtuste asekantsler Merilin Piipuu.

Näitus "Erinevuste esteetika" vaatleb rassiteema ja rassierinevuste kujutamist eesti kunstis 1920.–1930. aastatel. Eesti vabariigi sünd muutis põhjalikult ja pöördumatult eestlaste sotsiaalset staatust. Värske riigi kosmopoliitsete kodanikena said nad maailma tunnetada viisil, milleks neil varem võimalust ei olnud ja mis muutis ka eestlaste enesetaju.

Üks tolleaegse eesti kunsti iseloomulik joon on märgatav huvi teistest rassidest inimeste vastu. Näitusel on teadlikult eksponeeritud nii uued ja neutraalsed, kui teoste varasemad, võõrapärasust rõhutavad pealkirjad. Arvesse on võetud ka asjaolu, et omaaegsetele kunstiteostele on pealkirjad pannud enamjaolt muuseumi koguhoidjad, mitte kunstnikud. Pealkirjade muutmine on välja toodud sooviga algatada diskussiooni muuseumi ja visuaalkultuuri rollist suhtumisel omasse ja võõrasse, aga ka vajadusest mõtestada ümber koloniaalajaloo ja pärandi tähendust siinses regioonis.