Näiteks näeb näitusel Suurbritannniast pärit kunstniku Erin Dicksoni 3D-prinditud koopiat ühest peenest Veneetsia lühtrist. Teos koosneb 250 tükist ning nende printimiseks kulus 1000 tundi.

"Kui sa püüad klaasi skannida, siis valgus peegeldab ja ajab printeri segadusse, kuid ta siiski püüab selle pildi valmis teha. Ühtlasi ironiseerib see selle üle, et digitaalset peetakse justkui täpsemaks ja üldse asendamatuks abiliseks, kuigi tegelikkuses on seda väga lihtne segadusse ajada, nii et see võib lausa kokku joosta," sõnas kuraator Stine Bidstrup "Aktuaalsele kaamerale".

Triennaal annab tarbekunstnikele platvormi, et rääkida kaasa ühiskondlikult olulistel teemadel. Näituse kontseptsioon läbikumavusest on tihedalt seotud Taanist pärit kuraatori klaasikunstniku taustaga.

"Me räägime pidevalt läbipaistvusest keeles, poliitikas ning sotsiaalmeedias ja me räägime läbipaistmatusest seoses varjamise või privaatsusega, aga siin me kutsusime kunstnikke, disainereid ja käsitöölisi üles uurima seda vahepealset seisundit," selgitas Bidstrup.

"Tegelikult need rakenduskunstnikud tegelevad ka võib olla rohkem ideega ja kontseptsiooniga nende tööde juures, mitte niivõrd esemete funktsionaalsuse või rakendusliku väärtusega. Siin me näemegi väga palju teosed, mis on rohkem videotööd või objektid või skulptuurid seintel," rääkis triennaali korraldaja Merle Kasonen.

Lisaks peanäitusele toimub üle linna mahukas satelliitprogramm. Tallinna rakenduskunsti triennaali näitused toimuvad septembrini.