Lilian Hiob
galerist ja kuraator

Olen enda listist teadlikult välja jätnud konkreetsed näitused. Toon hoopis esile sisulised muutused kunstiväljal, mis 2022. aastast meelde jäi ja mille tulemusi ja arenguid näeme loodetavasti järgnevatel aastatel. 

1. Tallinna Kunstihoone kolimine Lasnamäele kuni aastani 2024. Asukoha mõttes on kesklinnast Lasnamäele kolimine kindlasti väljakutse, kuid samas on see võimalus integreerida täiesti uut publikut. Teadupärast elab Lasnamäel 26 protsenti Tallinna elanikest. Saab olema huvitav jälgida, kuidas Kunstihoone näituse- ja haridusprogramm hakkab suhestuma magalarajoonis elavate vene keelt kõnelevate eestlastega. Näen selles suurt potentsiaali kasvatada täiesti uut kaasaegse kunsti publikut. 

2. Eesti Kaasaegse Kunsti Keskus hakkas välja andma ajakirja "A Shade Colder" (peatoimetajad Keiu Krikmann ja Kaarin Kivirähk). Tegu on ingliskeelse ja rahvusvahelise eriala ajakirjaga, kuhu on lisaks eesti kunstikriitikutele kirjutama kutsutud rahvusvahelised kuraatorid ja kunstiteadlased. See aitab kaasa kvaliteetse, relevantse ja kaasaegse kunstikriitika levikule Eestis, kuid loob ka platvormi Eesti kunsti rahvusvahelistumiseks, sest paljud väliskirjutajad kajastavad ja peegeldavad Eesti kunstnike loomingut, millele eelneb uurimustöö Eesti kunsti kontekstist ja siin tegutsevatest kunstnikest. Seega on lisaks kriitikaplatvormile tegu ka strateegilise sammuga Eesti kunstivälja rahvusvahelise kasvu suunas. Lisaks on ajakirjal väga unikaalne kujundus, mille autorid on Johanna Ruukoholm ja Martina Gofman ehk Jojo&me stuudio. 

3. Eesti Kunstnike Liidu (EKL) alustatud kampaania "Ravikindlustus kõigile!". See probleem vajab lahendamist ning EKL on astunud sisulise ja aktiivse sammu selle küsimusega tegelemiseks. On rõõm, et diskussioon on jõudnud kunstivälja seest kaugemale ning ideele on toetust avaldanud ka Eesti tervise- ja tööminister Peep Peterson.

4. Loodi Kunstiasutuste Liit KAEL, mis teiste eesmärkide hulgas korraldab valdkondlikku huvikaitset ning pakub kunstialaseid tugiteenuseid. Seni puudus kunstiväljal sellise fookusega organisatsioon. Liitu juhib võimekas Kadi-Ell Tähiste, seega olen optimistlik, et tegu ei ole vaid formaalse liiduga, vaid võib oodata progressi nii kunstitöötajate, kunstiorganisatsioonide ja kunstnike jaoks ning liidu poolt toimub diskussioon ametnike ja riigiga. 

5. Eesti heli- ja kineetilise kunsti teerajaja Kaarel Kurismaa ainus tänaseni säilinud avaliku ruumi skulptuur "Trammi monument" (1993), mis oli aastaid ülimalt halvas korras, sai mõni aasta tagasi muinsuskaitse alla võetud ning sellel aastal ka Tallinna linna poolt restaureeritud. Tegu on muuseas noorima objektiga, mis on muinsuskaitse alla võetud. 

6. Stella Mõttus ja Võru. Noor kunstiteadlane Stella Mõttus juhib Eesti Lõunapoolses otsas galeriid Kanal ning on kunstikompleksi Liiva-Ate tegemiste eesotsas. Tema eesrindlik programmijuhtimine ja fokusseeritud tegutsemine on võimendanud oluliselt Võru ja teiste Eesti linnade kunstialast koostööd ning toonud Võru tugevalt kunsti-ja kultuuripildile, samuti kindlasti avardanud Võru kunstipubliku vaadet kaasaegsest kunstist, mis nüüdseks neile kvaliteetse näituseprogrammi näol Kanal galeriisse kätte tuuakse.

Joanna Hoffmann
Tartu Kunstimuuseumi juht

Kunstiaasta 2022 jääb eelkõige meelde kui oluliste arengute aasta.

Tallinna Kunstihoone kolis ajutiselt välja oma majast Vabaduse väljakul ning võttis koha sisse uues nunnus roosas paviljonis Lasnamäel. See samm tähendab muuhulgas ka seda, et Edgar Johan Kuusiku ja Anton Soansi projekteeritud ja 1934. aastal avatud hoone läbib lähiaastatel põhjaliku renoveerimise – võit nii kunstile kui ka arhitektuurile. Senikaua on põnev käia nautimas teistsugust atmosfääri, ent endiselt tasemel näitusi Lasnamäe paviljonis.

Teine oluline edasiminek Eesti kunstimaastikul oli 2022. aastal Kunstiasutuste Liidu (KAEL) asutamine. Lõpuks ometi on olemas katusorganisatsioon, mille ülesanne on seista erinevate näituseasutuste ja -korraldajate huvide eest ning edendada nendevahelist koostööd.

Tartu Kunstimuuseumi juhina tänan mina aastat 2022 selle eest, et Tartu linn ja kultuurkapital allkirjastasid Tartu südalinna rajatava kultuurikeskuse rahastuslepingu. See tähendab seda, et loodetavasti veidi enne oma 90. sünnipäeva saab Tartu Kunstimuuseum endale viimaks ruumid, kus on hea nii eksponeeritaval kunstil, külastajal kui ka muuseumi töötajatel.

Samuti väärib mainimist asjaolu, et sel aastal valiti välja rekordilised kümme kunstnikku, kes hakkavad järgmised kolm aastat saama riiklikku kunstnikupalka.

Muidugi toimus aastal 2022 ka päris palju väga häid näituseid. Näiteks kureeris konservaator Nele Ambos Tartu Kunstimuuseumis näituse "Lilly Walther. Piiritu", mille põhjalikkus, nüansirikkus ja intrigeeriv teemapüstitus jätsid kustumatu mulje. Tartu Kunstimaja üllatas (vähemalt) kahe väga värske ja meeldejääva näitusega: Martin Rästa kureeritud helikunsti grupinäitus "Möödarääkimised", kus erinevate autorite looming oli pandud läbisegi "kõnelema" ning värviküllaselt lummav Cloe Jancise ja Sigrid Viiri duett "Teine vaatus. Tõlkes leitud".

Sandra Jõgeva
kunstnik, kirjanik, kriitik ja režissöör

Marian ja Jan Grau
2022. aastast tooksin esile Marian ja Jan Grau jätkuva tegevuse Pärnu Kunstisuve näitusteprojekti "Naine&naine" ning "Mees&mees" kuraatoritena. Juba neljandat suve toovad nad muidu unisevõitu kuurortlinna ka maailmas tuntuid kunstnikke ning intrigeerivat sootemaatikaga tegelevat kaasaegset kunsti.

Voronja galerii
Teine suvine kohustuslik väljasõit peale Pärnu näituste on mul juba aastaid olnud Voronja galeriisse; Kaili Kase ja Raul Oreškini veetavasse kohalikku kaasaegse kunsti eragaleriisse Varnja külas Peipsi ääres. Sellesuvise näituse kuraator oli koreograaf ja etenduskunstnik Kadri Noormets.

Bita Razavi
Käisin ka Veneetsia Biennaali avamisel aprilli lõpus, paraku seoses oma filmi võtetega, mis võtsid nii päeval kui öösel suurema osa ajast. Seega biennaalist endast ei näinud ma suurt midagi – võtsin seda rohkem kui oma võttepaika.
Eesti paviljoni (ainsa, mida nägin) puhul võiks pigem mainida sellega kaasnenud  rahvusvahelist skandaali ning projektis ühe osalenud kunstniku Bita Razavi süüdistusi töökiusus ning isegi tema väljapaneku tsenseerimises kuraatori ja Eesti-poolsete korraldajate poolt. Igal juhul sai Bita Razavi kogetu rahvusvahelises meedias hinge pealt ära rääkida ning omakorda palju näitusekutseid, eksponeerimaks oma installatsiooni "Kratt" tsenseerimata versiooni.

Usun, et Bita kogemus sai nii palju ruumi (tõsi küll, mitte Eesti) meedias, kuna paraku on tal õigus, kui ütles, et kunstnik on kunstimaailma hierarhias väga madalal positsioonil. See on süsteemi sisse ehitatud ebaõiglus, millest on viimane aeg avalikult rääkima hakata.

Erik Alalooga
Elegantne isiknäitus "Masinate mäss" Tartu Kunstimajas. Aastaid oma rida ajanud kunstniku viimane väljapanek suudab siiski omal subtiilsel moel üllatada.

Markus Copper
Kiasmas on novembri keskpaigast selle aasta 26. veebruarini avatud varalahkunud Soome silmapaistva kineetilise kunstniku ja skulptori ülevaatenäitus. 2019. aasta suvel ootamatult surnud Markus Copper hiilgab nii ideede kui nende teostuse, nii mastaapide kui detailide poolest.
Ühtlasi tundub Copper olevat loomingulises mõttes Alalooga mitte kuigi kauge sugulane. Kindel näitusesoovitus!

Kiwa
kunstnik ja kuraator

Lotte Jürjendali näitused Solarise ja Okapi galeriides ning moeetendused klubis Hall ja Tallinn Fashion Weekil. Lottel on ürgne ja külluslik andekus.

Madlen Hirtentreu etendus "Motell Düskroonia" Kanuti Gildi SAAL-is – täiesti uus lähenemine muusika loomisele läbi eksperimentaalse uurimuskeskuse ja teadusliku bändi.

Jette Loona Hermanis "Elegy of Ergot" EKA galeriis – mütoloogilisest sümboolikast läbi imbunud emo-muinasjutt post-interneti tumeromantismi raamis.

Johhann Rosenbergi etendus "Traps" Kanuti Gildi SAAL-is ja performance'id koos Ratkilleriga üritustesarjal Konsum.

Jarmo Reha ja Aare Pilve lavastus "Divide et Impera" –  Gesamtkunstwerk, kus tekstide tulevärk, visuaalkunst, Kopli rahvamaja ruumikogemus ja kõlakunst olid võrdsetel positsioonidel ja andsid võimsa tulemuse.

Baltoscandal – kvaliteetfestival Rakveres, kus kohtusid nii kohalikud tipud, nagu Maria Metsalu "Kaev" ja rahvusvahelised, nagu Kim Noble'i "Lullaby for Scavengers".

Mihkel Maripuu näitus "Fatamorgaana" Draakoni galeriis. Eri meediumite rakendamine ruumilise hübriidkogemuse saavutamiseks reaalajas, mis simulaakrumina stimuleeris ruumi külastaja kogemust ning seeläbi ka ruumi iseennast.

Ruudu Ulase näitus "Keerulised asjad" ARS-i projektiruumis. Lähivaated ruumiliste paratamatuste hõõrdumistele.

Maria Helen Känd
kuraator ja kriitik

Laura Poitrase 2022. aasta dokumentaalfilm "Kõik see ilu ja verevalamine" (All the Beauty and the Bloodshed) kunstnikust ja aktivistist Nan Goldinist käsitleb, mis on Ameerika ühiskondlikul pildil valesti, kus majanduslik liberalism ka inimeludest üle sõidab. Life, Liberty and the pursuit of Happiness, mille kõrval on toimunud aastakümnete vältel kõikvõimalike teistsuguste ühiskondlik vaigistamine ja nende vere valamine, olgu põhjus siis konservatiivsed väärtused, rassism või lihtsalt raha. Selle vastu astub jõuliselt ja performatiivselt fotokunstnik Nan Goldin, kusjuures edusamme tehes.

Poitrase uskumatult tundlik portree Nan Goldinist tabab mitut teemat ühe hoobiga, kõneledes nii kunstist, selle rahastamisest, aktivismist ning kolmest laiahaardelisest ühiskonda mõjutanud tervisekriisist – psühhiaatria 1960. aastatel, AIDS-i epideemia 1980. aastatel ning viimane opioidikriis USA-s OxyContini levikuga seoses. Kõike seda teeb Poitras veel Nan Goldini isikliku elu ja kunsti raamide sees, aga kõige parem kunst ühendab ühiskondliku, tungib haige sotsiaalse lõimekoe vahele, kuitahes isiklik selle kunsti alge ka poleks.

Baltoscandal Rakveres. Kim Noble "Lullaby for Scavengers" oli transgressiivne, haiglane ja banaalne. Stand-up tragöödia, mis ajas osa publikust endast välja, jättis teised totaalsesse nõutusesse ja viis ülejäänud ekstaatilisse seisundisse. Meemid, glitch'id, dickpick'id ja loomad. Liikideülene armastus, hullumeelne üksindus, omaksete hooldus ja surm. Kas see kõik mahub ühte 1,5-tunnisesse performance'isse? Ja lõpus avastad end ümber sõrme keeratuna etendaja taktikepi otsas. Asi, mis algas veidra ja hälbelise huumoriga, kandis vaataja ussitanud teid pidi Eedeni aiast välja vistatud õunasüdamikku, kus inimlik eksistents kogu selle traagikas ja haleduses vastu vaatab. Tee sealt välja tuli aga aplausi järel leida ise. Samuti vaimustas Baltoscandalil nähtud Alessandro Sciarroni "Save the last dance for me", kus paar esitas tundelise kestvuseksperimendi Polka Chinata rituaalsest tantsust, mida on algselt tantsinud vaid mehed. Rakvere gümnaasiumi aula põrandatel tekno saatel teineteise embuses pöörelnud mehed viisid publiku kataritilistesse kõrgustesse, millesarnases keerlevad veel ehk sufi dervišid.

14. Manifesta biennaal Kosovos. Kõikidest kunstisuursündmustest, mis tänavu Euroopas toimusid, kõditas Manifesta enim kunstist kergelt üledoseeritud vaimu. Ei toodeta vaid poekettidele ega tarbita kaubamajades – ka näitus ja projekte tehakse kapitalistlikus mullis liiga palju. Ideaalis võiks eriala inimene need projektid ära näha, aga võimatu on seda füüsiliselt jõuda. Võtsin siiski ette reisi järjekordsele giganäitusele. Manifesta kuraatorite tiimi otsus tõsta globaalsete staaride asemel esile sealset noort kunstnikkonda, poliitilist kunsti ning ajalugu, tuletades heas mõttes meelde biennaali algseid tekkepõhjused. Manifesta loodi 90. aastate alguses vastamaks poliitilistele, majanduslikele ja sotsiaalsetele muutustele pärast külma sõja lõppu. Muidugi oli ka Manifestal Kosovos superstaar-kunstnikke nagu igale biennaalile tüüpiline, aga need olid tundlikult paigutatud dialoogi ülejäänud regiooni kunstnike ja Priština linnaruumiga.

8. Artishoki Biennaal "Taimed kui tunnistajad". Vabakutseline kuraator Ann Mirjam Vaikla hammustas suure ampsu, otsustades kutsuda tänavuse biennaali kunstnikud taimeriigi ja teaduse ristteedele – Tallinna Botaanikaaeda kunsti looma. Sageli jutustame kultuurialadel interdistsiplinaarsusest ja selle olulisusest. Paljud projektid enda kõikehõlmavates kavatsustes aga õnnestuvad? Näitusele kaasatud kunstnike hulgas oli nii etenduskunstnikke, andmeuurijaid, lavastajaid kui ka arhitekte ning paljud loodud teosed tungisid hermeetilisest kunsti-esteetilisest piiridest kaugemale poliitika ja bioloogia valdkonnani. Koostöö teiste erialade esindajate ning kunstiga mitte nii tihedalt kokkupuutuvate institutsioonidega ei pruugi olla lihtne, aga lõpuks rikastas näitus botaanikaaeda, samuti said kunstnikud ja kaasatud kirjutajad tuttavaks sellega, millega tänapäeval üks botaanikaaed tegeleb. AB biennaal valgustas ehk asjaosalisi ka selle osas, kui erinevalt võidakse mõista ühe 18. sajandist pärit institutsiooni ülesannet ja identiteeti. Esile võiks tuua nt Liisa Saaremäeli videoteose, mis humoorikas-kriitiliselt neid küsimusi esitas.

2022. aasta märksõna on kindlasti võitlus loomeinimeste parema tuleviku nimel. Eesti Kunstnike Liidu algatatud kampaania "Ravikindlustus kõigile" raames koondus tähelepanu viimaks konkreetsemalt kunstivaldkonda 30 aastat saatnud probleemide ümber. Ülimadalad töötasud või lausa tasustamata töö on üks keskseid probleeme.

Kunsti eristab teistest loomevaldkondadest see, et kui näiteks paljud näitlejad on riigiteatri trupis tööl, siis kunstnikku muuseumisse või näitusemajja palgale võtta ei saa. Alates 2016. aastast hakati maksma küll riiklikku kunstniku- ja kirjanikupalka, aga see meede on suunatud üksnes käputäiele inimestele. Aktiivset karjääri tegevaid professionaale on aga kõvasti rohkem. Tasud on olematud ja hajusad, seda muidugi ka teistel kultuuri kestlikkuseks suure tähtsusega vabakutselistel nagu kriitikud, kuraatorid, õppejõud, koreograafid, lavastajad, muusikud jne. On oluline märkida, et loometoetused, stipendiumid ja autoritasud ei taga ligipääsu sotsiaaltagatiste süsteemile, sh haigekassale. Jääb üle loota, et tulevastel valimistel ning järgmise ministri juhtimise all võetakse fookusesse just vabakutseliste loovisikute olukord ja struktuursem kultuuritöötajate töötasude süsteemi ümber korraldamine.

Eesti näitusi. Jaanus Samma kureeritud "Vaikelu rahvuslikel motiividel" Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumis (ETDM), mis uurimuslikul meetodil mõtestab ümber muuseumi kogudes leiduvat ideoloogist pärandit Kalevipojast Stalini peadega sümboolikani. Osutades tähenduste muutumisele ning sümbolite teisenemisele läbi ajaloo, flirdib projekt poliitika estetiseerimise võtetega kriitilisust säilitades (avatud kuni aprillini 2023). Merike Estna "Muld ei hoia meie armastust" Kai kunstikeskuses – mastaapne, ruumilahenduselt julge ja lokkav näituseprojekt. Šelda Puķīte kureeritud sulnis dialoog nüüdiskunstniku Laura Põllu ja klassiku Andres Toltsi vahel Tartus Kogo galeriis – match made in heaven! (avatud jaanuari lõpuni).

Tänavune Veneetsia biennaal oli ajaloos esimene, kus ülekaalus on naiskunstnikud (umbkaudu üheksa naist ühe mehe kohta, tavaliselt on olnud vastupidi). Meil oli põhjust rõõmustada, et Anu Põdra teosed olid esindatud biennaali peanäitusel "Milk of Dreams" (kuraator Cecilia Alemani). Varasemalt on sellise tähelepanu eestlastest pälvinud vaid Ene-Liis Semper ja Jaan Toomik. Kuraatorinäitusel paigutus Põdra looming valatult Alemani kureeritud tervikusse, kus valdavalt esinesid sürrealistlikud motiivid, metamorfoosis kehad ja muutuv identiteet ning maagilised uuestisünni müüdid. Põdra skulptuuridega kohtumine oli somaatiline aistinguline kogemus, millele lisasid võrestikud, tekstiil-kasvajad kuklas ja õmbluskohad veel ühe võõristustasandi – kas see on inimlik või masinlik? Jooni, tähti ja numbreid täis geomeetriline inimene? Põder oli väljas peanäituse küborgide sektsioonis, mis toob esile tehnoloogilise ja orgaanilise lõimumise organismis ning muteerunud kehavormid.

Reaktsioonid Ukraina sõjale ja performatiivsed aktsioonid sõja vastu. Kõige jõulisemalt sümbolistlikemaks on kahjuks selle kohutava sõja oludes saanud meeleavaldused Venemaa agressiivse sissetungi ja inimsusevastaste kuritegude vastu. Tuleb meelde näiteks Vilniuses toimunud veretiigi aktsioon "Ujudes läbi", kus osales ka leedu olümpiavõitjast ujuja Rūta Meilutytė. Mällu on naelutatud pilt Tallinnast, Pikalt tänavalt Vene saatkonna ees toimunud demonstratsioonist naiste ja laste massilise vägistamise vastu. Performatiivseid kunstilisi sekkumisi ühiskonnas toimuvasse võiks olla rohkem igal ajal, aga eriti vajame seda solidaarsust praegu.

Harry Liivrand
kunstiteadlane, -kriitik ja kuraator

Alates 24. veebruarist 2022 pole maailm enam endine, seda ka kultuurimaailm. Kuid Venemaa kallaletung Ukrainale käivitas Eestis suure hilinemisega ühe teise konflikti ajaloo ja kunstiajaloo hindamisel – sõja nõukogude okupatsiooni põlistavate sõjaliste mälestusmärkide üle. Hälinat ja raevu vasakpoolsete kultuuriteoreetikute hulgas küttis hüsteeriliste avaldusteni Narvas asunud Nõukogude tanki äravedamise protsess Viimsisse Eesti sõjamuuseumisse ning Juku-Kalle Raidil oli õigus summeerida, et kusagilt on välja ilmunud "kamp viisnurgakummardajaid, kes täies tões ja vaimus arutlevad nõukogude monumentide kunstiväärtuse üle." Okupatsiooni põlistavate monumentide kaitsel justkui džotile viskunud jooseplaarid eesotsas revisionistlike ajalooprofessorite Marek Tamme ja Linda Kaljundiga hakkavad aina rohkem samastuma Russki Miri mõjuagentidega. Nende tegevus illustreerib – kahjuks – aga väga hästi seda, kui halvasti on 30 aasta jooksul Eestis jõutud ühiskonda desovetiseerida. Tamme ja Kaljundi väide, et nõukogude monumentide mahavõtmine jätab meid ilma ajaloota, ei pea vähemalgi määral paika. Kas denatsifitseerimine jättis saksa rahva ilma ajaloota, ilma mäluta? Kui ma kunstiteadlasena jätan kõrvale Maarjamäe ansambli, Tehumardi monumendi ja Aljošana tuntuks saanud mälestusmärgi, mida juba üle veerand sajandi tagasi Eesti Ekspressis ilmunud artiklis säilitamisväärseks pidasin, pole enamusel monumentidest suuremat kunstilist väärtust ning nende säilimine vaid põlistab nõukogude kultuuriruumi.

Eesti paviljon Veneetsia biennaali Hollandi paviljonis kukkus läbi, nii kontseptuaalselt kui tehniliselt. Eesti ajalugu mitte tundva rumeenia kuraatori Corinna Apostoli soov tõestada Andres ja Emilie Rosalie Saali kolonisaatori-minevikku Indoneesias osutus ettemääratult naeruväärseks ja põhjendamatuks ettevõtmiseks. Skandaalne on ka, et juba teist kunstibiennaali järjest ei suutnud Eesti paviljoni eest vastutav Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus trükkida väljapaneku kataloogi. On kahetsusväärne, et paviljoni avakõne pidas meie president, keda Eestit halvustava, valeliku sõnumiga väljapanekust ilmselt keegi ei hoiatanud – see oleks ennekõike olnud presidendi välis- ja kultuurinõuniku ülesanne. Igatahes hollandi kolleegid on mulle öelnud, et nad ei jõudnud ära imestada, et eestlased nende koloniaalpärandi taaga ootamatult oma kanda võtavad, ja veel nii kõrgel institutsionaalsel tasemel. Kurb iroonia.

Kaasaegne kunst mängib eesti kultuuriväljal endiselt marginaalset rolli, ta ei kõneta publikut ning kunstikriitika asemel vohab sõpruskondlik ja korporatiivne õlalepatsutamine. See-eest läheb kunstioksjonitel järjest paremini eesti vanemal kunstil ja modernismiklassikal, purustades hinnarekordeid. Viis keskset oksjonimaja – Haus galerii, Allee galerii, E-Kunstisalong, galerii Vernissage, galerii Vaal – suudavad kõik pakkuda huvitavaid valikuid.

Mööduva aasta näitusepildis domineerisid hästi korraldatud ja palju uut infot sisaldavad elavate klassikute ülevaatenäitused: Ludmilla Siim Tartu Kunstimuuseumis (kuraator Kristlyn Liier) ja Lembit Sarapuu Kumus (kuraator Anders Härm). Galerii Allee tähistas Erich Pehapi 110. sünniaastapäeva näitusega erakogudest (kuraator Katre Palm). Museoloogilisest, kultuuriajaloolisest ja pedagoogilisest aspektist on olulised nimekate erakogude tutvustused "Mälu arheoloogid. Kunstikogu Vitols Contemporary" Kumus, Jakov Rubinsteini kunstikogu Mikkeli Muuseumis ja näitus "Rooma 1810. Balti metseeni von Blanckenhageni kunstiostud" Kadrioru lossis.

Aasta väljapanekute aktivasse asetan juhtivate abstraktsionistide Jaan Elkeni näituse "ON_OFF" Draakoni galeriis, Tiina Tammetalu näituse "Rooma" Akadeemilise Raamatukogu II korruse galeriis ning Urmo Rausi ja Andres Koorti ühisnäituse "69" Karjamaa galeriis, samuti Lilian Mosolaineni näituse "Memento Vivere" Draakoni galeriis, Erik Alalooga näituse "Vabastatud masinad" Tartu Kunstimajas, kuraatorite Marian ja Jan Grau jätkuvalt kõrgetasemelised rahvusvahelised näitused "Naine ja naine" ning "Mees ja mees" Pärnu Linnagaleriis ja Pärnu kunstnike majas, tarbekunstist Eesti Metallikunstnike Liidu aastanäituse "For Sale/Not For Sale" koos Jaan Pärna retrospektiivnäituse ja satelliitnäitusega "21. sajandi kodarraha" Pärnu Muuseumis, Mare Kelpmani näitus "Värvikood" (kuraator Kai Lobjakas) ning rüiuvaipade ülevaade (kuraatorid Helen Adamson, Kai Lobjakas) Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumis, A-galerii šeifinäituste programm.

Aasta kunstielamus: Anselm Kiefer Veneetsia doodžide palees.

Stella Mõttus
galerist

Minu jaoks jäi 2022. aasta meelde selliste sündmuste ja teemade poolest:

1. Tallinna Kunstihoone kolimine Lasnamäele ning kõik sellele eelnevad teemad (kunstnike ateljeede kolimine, arhitektuurikonkurss, Kevadnäituse viimase minuti ümbermängimine jne). 
2. Viimsi Artiumi avamine. Palju potentsiaali tulevikuks. 
3. Südalinna kultuurikeskuse (SÜKU) teemad ning nüüd lõpuks ka kinnitus.
4. Kristi Kongi erinevad näitused. Äsja lõppenud Tartu Kunstimaja oma oli imeline.

5. Narva kunstiresidentuuri (NART) ja videomängumuuseumi ühine näitus, mis sadu kohalikke kohale meelitas. 
6. Leonhard Lapini lahkumine. Ka meil Kanal galeriis oli tema näitus 2022. aasta viimaseks näituseks planeeritud. Loodan, et keegi teeb veel mingi suure ülevaatenäituse.
7. Kunstiasutuste Liidu (KAEL) loomine, mis loodetavasti toob parema finantsilise seisu kunstnike ja näitusemajade tegemistesse.
8. Eesti Kunstnike Liidu "Ravikindlustus kõigile!". Sama lugu, mis eelmisega. 
9. Artishoki biennaal Botaanikaaias ning Teletornis.
10. Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi (EKKM) uus kuraator Maria Helen Känd. 

+ enda jaoks on tegelikult KÕIGE meeldejäävamad Võru asjad. Näiteks Tallinna Kunstihoone "Mändfulnessi" reisimine Vana-Võromaa Kultuurikotta, TLN-TRT-VÕRU kunstibussi üritus, Karel Koplimetsa näitus Kanal galeriis ning "OP-i" tulek Võrru. 

Ingrid Ruudi
arhitektuuriajaloolane, -kriitik ja kuraator

Olen sel aastal olnud kodust nii palju eemal, et Eesti kunstielust olen osa saanud vaid esimesel poolaastal ja sedagi katkendlikult. Kõiki selle aasta kogemusi ja debatte on kahtlemata värvinud sõda, mis tekitas mitut sorti perspektiivinihkeid, esialgu kõikehalvava massina peale vajudes pani endalt küsima, kas kunstil üldse saab sellises olukorras mõtet olla – tekkis täielik võimetus kunsti või loominguga suhelda, nagu oleks hiiglasuure kivi alla neelanud. Aga veidi hiljem settis ikkagi arusaamine, et kahtlemata on mõtet, nii jõulise vastupanupraktikana kui ka hapra õlekõrrena, millest siiski saab kinni hoida. Nii et aasta kõige tugevam teos ja seisukohavõtt oli kahtlemata Liis Varese ja Liis Lindmaa organiseeritud naiste meeleavaldus Vene saatkonna ees, kotid peas ja kunstveri mööda jalgu alla voolamas – selles oli kirjeldamatult palju jõudu ja otse südamesse lõikavat valu, nii et pole ime, et see jõuline kujund ka kulutulena mööda maailma levis. (Ja sama valus on olnud olla tunnistajaks, et aasta teine pool on maailmas andnud põhjust veel lugematuteks naistevastase vägivalla protestiaktsioonideks.)

Veidi teisel moel sundis sõda oma tegevust ümber mõtestama Kumu, kus mitu aastat ette valmistatud Balti ja Vene nõukogudeaegse kontseptualismi näituse "Mõtlevad pildid" tööd vahetult enne planeeritud avamist järsku oma turvalise musealiseeritud staatuse kaotasid. Kuraatorid Anu Allas, Liisa Kaljula ja Jane Sharp reageerisid omapoolse kontseptuaalse žestiga, avades näituse ilma teosteta, eksponeerides esialgu vaid tühje saale teoste pealkirjade ja kaastekstidega, kuhu pildid ise siis näituse jooksul ühekaupa lisanduma hakkasid. See oli muuseumi- ja kureerimispraktikas päris unikaalne lahendus ning avas tugeva järelemõtlemis- ja diskussioonipotentsiaali ideoloogiliselt ja ühiskondlikult laetud piltide ja sümbolite tähenduste nihkumisest eri kontekstides, piltide omaenda toimejõust ning autori, teose ja vastuvõtja kolmepoolsest dünaamikast, erinevate (ajastute) publikute oskusest, võimest ja soovist pilte eri moel lugeda ja tõlgendada. Aga tundub, et palju sellest juhtumist ühiskondlikult ei õpitud, nagu näitas peagi järgnenud monumentide vaenamise kampaania, kust paistis kõvasti rohkem populismi kui tegelikku soovi avalikus ruumis leiduvat sümboolikat ümber tähistada ja mineviku mõistmise nimel tööle panna. Aga et sotsiaalsed teemad pisut helgemal noodil kokku võtta, siis hea meel on Eesti Kunstnike Liidu tegevuse üle solidaarse ravikindlustuse ja kunstnike ebaõiglaste töötingimuste teadvustamise nimel, millest valdkonnas on ju ammu räägitud, aga nüüd kostab see vähemalt ka pisut väljapoole.

Traditsioonilisematest näitusekogemustest jäi aasta esimesest poolest kõige enam meelde Urmas Lüüsi "Ülerahvastatud üksindus" Sõltumatu Tantsu Laval, mis jätkas nii teema kui väljendusviiside mõttes ta eelmist näitust Hobusepeas – intensiivselt ja ebamugavalt kehaline ruumiinstallatsioon vananemisest, argisest armetusest, aja venivast voolamisest. Hobusepeas valitsenud sadomasohellust oli seekord veidi vähem, siin saanuks Lüüs vast kenasti jutule Mudlumiga. Kuigi rangelt võttes ei saa sedagi traditsiooniliseks näituseks nimetada – kunstnik kutsus pooletunnisele "etendusele" ja piletid olid kellaajalised. Etenduslikku komponenti tegelikult praktiliselt polnud, kuid selline raamistus tekitas eelhäälestuse ja valmisoleku end pooleks tunniks sellele kogemusele pühendada – miks me galeriinäitusel sedasama enesestmõistetavaks ei pea?

Pühendumine ja tähelepanelik uurimine tasus end ära ka Maria Kapajeva näitusel "Üksikud fotod ja muu tühi-tähi" Kumu projektiruumis, kus ta ajas juhuslike 20. sajandi alguse portreefotode jälgi, uurides sedakaudu ajaloo ja fiktsiooni, identiteedi ja kogukonna suhteid. Huvitav ja ootamatugi oli näha, kui väga see vaatajatele korda läks – vastusena kunstniku üleskutsele lisada näitusele omapoolseid kommentaare kattusid seinad sadade märkmetega. Teine pealtnäha väike, aga sisult avar näitus jäi meelde Linnagaleriist, Taavi Talve "Ma olin Timbuktus" – "teisele" projitseeritud ihad ja kujutlused lapsepõlve seiklusigatsusest ajaloolise ja tänapäevase kolonialismini. Tundus nagu väga pika ettevalmistusaja jooksul settida saanud näitus, nii napiks puhastatud oli kogu kaalukas materjal. Ja Anna Škodenko "Kunagi ammu tundsin ühte inimest ..." Haapsalu linnagaleriis – kuidagi natuke rabe, natuke habras ja katkendlik kehalise dialoogi katse, kui keel ja sõnad osutuvad süüdlaslikeks ega saa toetada.

Tartmusis sai tänu Nele Ambosi uurimistööle väärt väljapanekuga rambivalgusesse tõstetud seni pea tundmatu Lilly Walther, külluslikult mitmekülgne tarbekunstnik, maalija ja restauraator. Arhitektuurimuuseumis oli rõõm näha, et "Rutiin ja plahvatus" tunnustas 1990. aastate heroiseeritud duo Andres Siimu ja Hanno Kreisi loomingupartnerina lõpuks ka Kristel Ausingut. Ja veel väga paljude inimeste uurimistöö üle sai head meelt tunda kogu aasta jooksul – mitmete sündmustega tähistati Eesti kunstiteaduse aastasada. Kunstiteadlaste kogukond on väike ega pruugi igal hetkel välja paista, aga igaüks nendest eri ajastuid ja teemasid valdavaltest inimestest kannab mingit täiesti unikaalset teadmist, mis ikkagi võimaldab meil pakkuda dialoogi nii kunstnikele kui ühiskonnale.

Kuna see aasta on nii lahkelt andnud võimalusi suhelda kunstiga maailma eri paigus, siis meenutasin korraks ka kõiki neid kogemusi ja järeldasin, et kõige rohkem puudutanud näitusi ühendas mingi sügav ja võib-olla natuke nukker inimlikkus, millest sellel sõja-aastal kinni hoida. Näiteks Ragnar Kjartansson Madridis Thyssen-Bornemisza muuseumis ja New Yorgis Luhring Augustine galeriis, viimase olen oma märkmetes lakooniliselt kokku võtnud: suu laulab, süda muretseb. Sama võiks vist öelda ka Wolfgang Tillmannsi retrospektiivi kohta New Yorgi moodsa kunsti muuseumis MoMA, nooruse toorest ja ilma nahata olekut dokumenteerivatest fotodest hilisemate murelikumast maailmavalust kantud, aga ometi mitte läilade töödeni. Ja ka Theaster Gates New Yorgi New Museumis, kelle kunstipraktika võtab eri vorme keraamikast ja videost muusika, kogukonnatöö ja teiste autorite pärandi päästmise ja hoidmiseni – hoidmine ja hoolitsemine ongi põhiline, mis ta tegevusi ühendab. Musta kogukonna nimel tegutses ka Umar Rashid MoMA PS1-s, aga hoopis teisel temperatuuril, romaanimõõtu alternatiivajaloofiktsioonis pöörase lustiga kõikvõimalikke ajaloojutustusi ja rassikuvandeid dekonstrueerides. Vähemalt samapalju vunki oli Montreali Kaasaegse kunsti keskuses Mika Rottenbergil, kelle absurdne ja kuidagi kafkalik maailm on igatpidi nii üleküllastatud, et süda läheb pahaks ja aju lühisesse, aga välja pääseda ometi ei taha. Kõvasti kirge kohtasin veel New Yorgis Museum of Reclaimed Urban Space'is (MoRUS), mis dokumenteerib Lower East Side'i kogukonnaaktivistide, skvotterite, linnaaiandajate ja teiste tegevust 1970. aastatest tänaseni, olles ise ühtlasi selle pärandi aktiivne edasikandja. Ja Montrealis Kanada arhitektuurikeskuses, kus nõutati tähelepanu ja eluõigust inuittide ja saamide ruumipraktikatele. Nii et kokkuvõttes tundub, et selle aasta kunst on andnud nii teravust kui tuge, nii vahetuid reaktsioone kui ka universaalsemaid reflektsioone.

Kadi-Ell Tähiste
Kunstiasutuste Liidu tegevjuht

2022. aastast jääb kõigile meelde Venemaa jõhker ja verine sissetung Ukrainasse. Usun, et ei ole inimest, keda sõda ei oleks moel või teisel puudutanud. Suure valu ja kurbuse kõrval on mul südamest hea meel, et eestlased on meie Ukraina sõprade aitamisel esirinnas. Nõnda ka kunstiväljal, kus sõja puhkemise järgselt otsiti võimalusi oma panus anda: aasta jooksul korraldati kunstimüüke ja -oksjoneid ukrainlaste toetuseks, annetati piletiraha, ühiselt meisterdati varjevõrke, koguti humanitaarabi, korraldati ukrainakeelseid tuure, üritusi ja lastepäevi, vahendati sõnumeid ja infot kolleegidelt Ukrainas ning palju muud. Eraldi tahaksin välja tuua Narva Kunstiresidentuuri (NART) ja selle juhi Johanna Rannula, kes avas Eestisse saabunud põgenikele residentuuri uksed, pakkus öömaja ja muud tuge. NART tuli appi seal, kus Eesti riigi käed jäid lühikeseks. See kõik on õige ja nii peabki. Kahjuks ei saanud sõda eelmise aastaga läbi. Abi on jätkuvalt vaja, iga päev. Seega peaksime mõtlema, kuidas ka tänavu saaksime ukrainlastele toeks olla. Vaenlane mängib teadlikult kurnamismängu, püüdkem siis mitte väsida!

Sõjaõuduste kõrval, mille kirjeldamiseks jääb sõnadeks väheseks, pakkus aasta ka helgemaid hetki. Mulle jääb 2022 meelde kui kunstivaldkonna koostöö-aasta, mille avas jaanuaris toimunud kunstivaldkonna arengukava (KUVA) esitlus. Eesti Kunstnike Liidu, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse ja Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskuse eestvõttel ning üle 100 kunstitöötaja osalusel kokku pandud dokument sõnastab kunstivälja lähiaastate olulisemad arengukohad. Nii KUVA protsessi, aga ka möödunud aastate ühiskondlike raputuste tuules sai enam kui selgeks vajadus seljad kokku panna, et senisest tõhusamalt ühiste eesmärkide nimel töötada. Sellest koostöövaimust sündisid mullu näiteks kunstiorganisatsioone ühendav Kunstiasutuste Liit (KAEL) ja residentuure koondav Eesti Loomeresidentuuride Võrgustik (LOORE).

Kunstivaldkonnas oli lõppenud aastal üks olulisemaid teemasid vabakutseliste loovisikute õiglane tasustamine ja sotsiaalsed garantiid. Airi Triisberg, Kaisa Eiche, Maarin Ektermann ja paljud teised on teinud aasta jooksul (ja ka varasemalt) püsivalt suurt tööd probleemi olemuse selgitamisel ning pakkunud välja ka lahendusi; Elin Kardi juhitud Kunstnike Liit alustas augustis tähtajatut meeldetuletuskampaaniat "Ravikindlustus kõigile!". Ma siiralt loodan, et kolleegide väsimatust ja visast tööst on abi ning näeme selles vallas murrangut juba alanud aastal. Lootust on, kuna kultuuriministeeriumis Maria-Kristiina Soomre järjekindlal ja süstemaatilisel eestvedamisel toimuv loovisikute toetamise süsteemi uuendamine on kuuldavasti jõudmas lõpusirgele.

Kuigi 2022 möödus minul isiklikult suuresti n-ö kulisside taga ja kohtumistel-koosolekutel-aruteludel, siis jõudsin muidugi ka näitustele. Eriti hea meel, et sain piisavalt palju ka Tallinnast-Tartust kaugemale ja aastasse mahtus nii uusi toredaid avastusi kui ka mõnusaid taaskohtumisi üle Eesti. Näiteks külastasin sel aastal esimest korda Liiva-ATE-t ja Kanal galeriid Võrus (ja vaimustusin!), samas kui Maret Kukkuri nutikate kureerimis- ja kujunduslahendustega silma paistvate suvenäituste külastamine Reigi pastoraadis Hiiumaal on saanud iga-aastaseks traditsiooniks. Näitustest-festivalidest tõstaksin veel esile Diana Tamane soolonäituse Tartu Kunstimuuseumis (kuraator Shoair Mavlian), Ann Mirjam Vaikla kureeritud Artishoki biennaali Tallinna Botaanikaaias, võluvad põlvkonnaülesed duetid Andres Tolts & Laura Põld Kogo galeriis (kuraator Šelda Puķīte) ja Mare Vint & Kristi Kongi Tartu Kunstimajas (kuraator Peeter Talvistu) ning Jaanus Samma koostatud väljapaneku Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis.

Ja muidugi mahtus aastasse ka lustakamaid vinjette. Näiteks Kris Lemsalu spontaanne portreejoonistamise aktsioon Sõru saundil, kus iga soovija sai kümneka eest lasta end jäädvustada. Nõnda jääb 2022. aastat mulle igaveseks meenutama minust valminud ratsaportree, esimene nii mulle modellina kui ka Krisile kunstnikuna!