Näitus toob kokku Concordia Klari, Silvi Liiva, Marju Mutsu, Naima Neidre, Kaisa Puustaki, Marje Taska, Vive Tolli, Aili Vindi, Mare Vindi ja Marje Üksise 1960.–1980. aastate loomingu.

Näitus on tinglikult jaotunud erinevateks peatükkideks. Läbi ruumi kulgedes avaneb inimese ja looduse suhe, erinevas võtmes kehakäsitlus, inimesele ühiskondlikult antud, aga ka isiklikult võetud rollid, suhestumine pärimuse ja folklooriga, inimese mõju keskkonnale ja selle tagasimõju, argireaalsuse poeesia, eksistentsi tumedad võnked, naisena elamise, emaduse ning vananemise mitmetine kogemus.

Näituse pealkiri pärineb Concordia Klari luuletusest. "Seda näitust tehes lugesime me päris palju luulet ja eri kirjandust, sest kirjandus ja luule on kõikide nende autorite jaoks väga oluline olnud. Lisaks vabagraafikale tegelesid nad ka väga palju raamatukujundusega ja Marju Mutsu ja Concordia Klar kirjutasid ka luulet," selgitas näituse kuraator Maria Arusoo "Terevisioonis".

Arusoo nentis, et näitusele pealkirja mõtlemine ei olnud just kõige lihtsam ülesanne, sest ekspositsioon on väga kihiline. Klari luulerida võtabki kuraatori sõnul hästi kokku näituse kihilisuse ja luulelisuse ning olulisel kohal on ka kõlav pilgumotiiv.

"Mida me selle näitusega ka kuraatoritena tegime, on see, et me kuidagi mõtlesime või taasmõtestasime kaasajas neid teoseid, mis on 60ndatel, 70ndatel, 80ndatel väga teises ühiskondlikus situatsioonis loodud," selgitas Arusoo. "See pilgumotiiv on seal väga oluline. See, kuidas meie vaatajatena seda näeme ja vaatame, see, kuidas need autorid on need teosed loonud. Selles mõttes on seal palju kihte."