Kunstnik Marje Taska: mida vanemaks saad, seda lähemale minevik tuleb
Kunstikeskkonnale NOBA antud intervjuus sõnas kunstnik Marje Taska, et on aru saanud, et mida vanemaks inimene saab, seda lähemale minevik tuleb.
Eesti juurtega paralleelselt nii Tallinnas kui Stockholmis tegutseva kunstniku Marje Taska loometee on olnud mitmekülgne. Tugeva kultuuri- ja kunstipärandiga perekonnas kasvades köitis teda kõigepealt muusika, pärast kohtumist Tõnis Vindiga muutusid aga sihid ning vanemate kurvastusest hoolimata vahetas Marje klaveriklahvid joonistusvahendite ning lõuendite vastu.
Juunis avati kaks näitust, kus kunstnik Marje Taska looming on esitletud: 60-80ndatel silma paistnud naisgraafikute loomingut esitlev grupinäitus Kumus ning Viinistu kunstimuuseumi Tünnigaleriides personaalnäitus "Ema_maa".
Palun räägi enda lapsepõlvest. Oled sündinud 1955. aastal Eestis, sinu paar aastat vanem vend, tuntud kirjanik ja filmitegija Ilmar Taska aga Kirovis Venemaal, kuhu teie pere asundusele saadeti. Kas nendel teemadel perekonnas räägiti või pigem vaikiti, et ei satuks pahuksisse võimudega?
Vaatamata ajale (vanemad olid just Siberist asumiselt tagasi jõudnud) oli mul õnnelik lapsepõlv, sest mida üks laps ikka rohkem võib soovida, kui turvalist, kaitsvat ja toetavat perekonda, lähedasi sõpru, seda, et meel oleks rõõmus ja kõht täis, et temaga räägitaks, teda nähtaks ja kuuldaks, ning et saaks ikka vahel naerda ka. Kõlab primitiivselt, aga lapse elu võib olla sellises tingimustees vist päris kaua õnnelik.
Kuskil alateadvuses mõistsin küll juba väga varakult, et ühiskonnas oli midagi imelikku, et paljudest asjadest ei räägitud, vanemad ja vanaema läksid vahel millegipärast mingile võõrkeelele üle, aga mõtlesin, et mis siis ikka, eks neil oli vist vajalik seda praktiseerida. Emapoolne vanaema elas meiega koos, ta oli arst ja teda huvitasid ka maarohud, kuna ravimeid ju Siberis, kus nad 15 aastat asumisel olid, ei olnud. Ta korjas igasugu taimi, ka vaiku puudelt, millest tegi salve ja keetis teesid. Meie peres armastati väga loodust, aga ka muusikat, kunsti ja kirjandust.
Sinu vanaisa oli Eesti nahakunsti grand old man Eduard Taska. Kui palju on sind ja sinu peret mõjutanud tema pärand?
Nii isa, ema kui vend Ilmar joonistasid hästi ja meil olid kodus ka mõned põnevad kunstiraamatud. Isapoolse vanaisa Eduardi nahast raamatuid hoiti väga, need olid perekonna uhkus. Aga mõned raamatud, ka mõned päris tavalised raamatud, olid riidekappi peidetud, mis tundus jälle imelikuna. Pikapeale sain ikka vastuseid ka oma küsimustele (keelatud kirjandusest ja muust) ja hakkasin tunnetama tolleaegse suletud ühiskonna iseärasusi.
Vanemad panid mind kuueaastaselt muusikakeskkooli eelklassi ja klaveri harjutamine sai mu igapäevaseks kohustuseks. 15-aastasena kohtusin uuesti oma lapsepõlve sõbranna Maara Vindiga, kellega olin koos viie- ja kuueaastaselt mänginud, ja minu teised huvid – eelkõige joonistamine, lugemine, aga ka luuletuste kirjutamine – sai tuule tiibadesse ja kaalus muusika üle.
Maaraga saime suurteks sõpradeks ja temaga veedetud suved Vääna-Jõesuus olid maagilised. Meie ühendavaks kireks oli loodus ja jalutuskäigud Sepakaldale ja Suurupi tolleaegsesse ürgmetsa, väljasõidud Keila-Joale, Murastesse ja siis pikad öised kõnelused küünlavalgel. Kõik see söövis igaveseks mu positiivsesse mälupanka.
Olid koos Maara Vindiga üks Tõnis Vindi esimestest õpilastest. Tõnis Vint on Eesti kunstimaastikul legend, kelle kohta liigub väga erinevaid lugusid. Palun kirjelda, milline oli Tõnis Vint sinu silmis.
Sellisele noorele ja januselt õpihimulisele tüdrukule, nagu ma 16-aastasena olin, oli Tõnis nagu Jumal ise. Kõik, mis ta ütles, oli loomulikult tõsi. Selekteerimine toimus alles aastaid ja aastakümneid hiljem.
Peale kohtumist Tõnis Vindiga tegin üsna kiiresti valiku muusikalt kunstile üle minna ja vaatamata vanemate pahandamisele, otsustasin konservatooriumisse mitte astuda. Lukustasin end oma tuppa, et mu vanemad mind ei segaks, ja aina joonistasin. Käisin oma pilte siis ikka Tõnisele näitamas, kes pea alati seal midagi põnevat nägi, aina takka kiitis ja midagi inspireerivat mulle kohe mingist raamatust näitas.
Tõnise käest sain kingituseks kolm pintslit, musta gouache'i ja Vatmani joonistuspaberit. Ega mul midagi muud polnudki vaja, et areneda ja ka suuremaid pilte hakata tegema. Enamus tolle aja töid tekkis vaba käega, ilma kavandita, kohe tušiga paberile.
Praegu tagasi vaadates mõistan, et lähenesin kunstile nii nagu muusikale, abstraktne tunnetus sobis mulle ja töötasin distsiplineeritult, sest olin ju harjunud klaverit iga päev harjutama. Mul oli olnud ka fantastiline klaveriõpetaja Heljo Sepp, kellega koos tegime vahel Bachi fuugade arhidektoonikast skeeme, mis mind ka mu kunstis väga inspireeris.
Kuidas ammutad inspiratsiooni ja ideid?
Olen alati huvitunud nii moodsast kui ka vanast kunstist. Kuhu ka reisin ja kus olen, käin alati kunstimuuseumites ja kunstihallides. Väga inspireerivad on olnud kohtumised selliste suurte kunstnikega nagu Appel, Adami, Corneille, Klasen, Matta, C-O Hultén, Jörgen Nash, Britta Marakatt-Labba jt. Olen oma elu jooksul väga palju reisinud ja kolinud, mind huvitavad erinevad kultuurid, loodus ja inimesed.
Loen väga palju ja väga erinevat kirjandust. Nooruses lugesin eelisjärjekorras budistlikku ja taoistlikku kirjandust, seda, mida nõukaajal vaid kuskilt salamisi kätte sai, tihti kellegi anonüümse isiku poolt tõlgituna ja masinakirjas, aga ka Linnart Mälli tõlkeid huvitavate järelsõnadega.
Siis olin mõnda aega Carlos Castaneda fänn. Läksin Hermann Hesse pärast TRÜ-i kaugõppesse õppima saksa keelt ja kirjandust ning lugesin saksa keeles läbi kõik Hesse teosed. Hiljem, juba Rootsis, sukeldusin Jungi, Freudi ja Frommi teostesse. Mu tütred on ka tulihingelised kirjandushuvilised ja nende kaudu tutvusin Haruki Murakami teostega, mis mulle väga meeldivad. Eesti kirjanikest on mulle elamuse jätnud Ilmar Taska ja Imbi Paju raamatud.
Millist elu sa elad ja mis sind õnnelikuks teeb?
Olen viimasel ajal muutunud väga paikseks. Kolisin Malmöst Stockholmi kolm aastat tagasi ja naudin suurlinnas oma anonüümsust ja töörahu. Kuulun paari kunstnike rühmitusse ning mul on alati erinevad projektid käsil. Peale oma kunstnikutöö on olnud väga inspireeriv koos Reet Varblasega töötada erinevate kuraatorprojektidega.
Lapsed on suured, tublid ja iseseisvad, üks tüdruk elab ja töötab Brüsselis, teine Malmös, räägime väga tihti telefonis ning jälgin huviga nende mõtteid ja tegemisi. Neid huvitab väga Eesti ja nad räägivad eesti keelt. Nad käisid näituste avamisel Eestis ja tunnistasid, et sooviksid tulevikus pikemat aega siin viibida, ehk seoses mingite tööde või koolitustega.
Veedan palju aega oma sõbraga, kel on Rootsi, Läti ja Saksa juured. Tihti viibime maakodus, mis on põnev koht kauge ajalooga Karl XI jahimaadest ja kus mu ateljeeks on vana isoleeritud lehmalaut.
Hiljuti leidsin oma Stockholmi kesklinna kodu lähedalt täitsa juhuslikult Swedenborgi kiriku, seega uurin nüüd huviga ka tema raamatuid. Olen vahelduva eduga juba mitukümmend aastat tegelenud jooga ja qigongiga ja proovin ka praegu sellega jätkata. See on see, mis annab mulle jõudu.
Mis sind täna Eestiga seob?
Armastan väga Eestis käia. Siin on alati nii palju inspireerivaid kohtumisi, viimasel korral ka eri vanuses iseendaga. Kuna pidin näitustega seoses vastama paljudele küsimustele, siis nõudis see minult palju mälestustesse sukeldumist. Ja huvitav asi on ka see, et mida vanemaks saad, seda lähemale tuleb minevik. Tundsin end sel korral nagu lambakarjus Santiago Paulo Coelho "Alkeemikus", kes leiab pärast lõputuid rännakuid selle kaua otsitud varanduse oma enda lapsepõlve aiamaast.
Toimetaja: Karmen Rebane
Allikas: Noba.ac