Näitusel on fookuses 1960.–1980. aastad, mil nõukogude võim seadis kunstile erinevaid piiranguid. Näiteks Naima Neidret ei võetud kunstnike liidu liikmeks, sest tema tööd ei sobinud Moskvale. Samuti otsustati Moskva kaudu sedagi, kes millisele näitusele pääseb või ei pääse. 

Näituste ettevalmistamise käigus uuris kuraator Eha Komissarov naiskunstike tähtsust nõukogude kunstis laiemalt. "Nõukogude liidus oli naiskunstnikul mingi tähtus ikkagi vaid Baltimaades ja siin viidatakse religioossele taustale – õigeusk ei tolereeri iseseisvat naist ja veel hullem, kui need naised kuidagi koonduvad. Naine oli täielikult perekonda aheldatud, tal olid oma kindlad sotsiaalsed rollid ja naiskunstnike koondised sinna ei sobinud. Baltimaades oli tänu luterlikule kirikule naistel palju suurem ja sõltumatum roll ja see on fantastiline, et nad selle realiseerisid."

Näituse ettevalmistus kestis suisa kaks aastat. Eesmärk oli vabastada kunstnikke endisaegsetest graafika käsitlusviisidesr ning näidata neid teoseid kui värsket materjali. "See on väga hea näide kunstiku kui näiliselt jõuetu persiooni dialoogist riigiga. Nende naiste lähtekohaks oli loodus ja see annab neile praegu värskuse ja aegumatuse," lisas Komissarov. 

Värske pilguga kohtusid oma töödega ka kunstnikud ise. "Ma nägin siin näitusel enda tehtud töid, mida ma isegi ei mäletanud. Kuna tegemist on originaaltöödega, siis mõni tuli tõesti üllatusena. Mõtlesin, et peaks üles pildistama need tööd, et mulle jääks midagi nendest järele," muheles Naima Neidre.