Väljapanekule on koondatud poolsada teost, mille kaudu uuritakse, kuidas on eesti kunstnikud kujutanud seksitööd, mil moel kajastuvad nende loomingus ühiskonnas kehtinud hoiakud ja kas kunstnike loodud kujutised võisid omakorda neid hoiakuid kujundada.

Ennekõike on tähelepanu all eesti kunstnike looming 1920.–1930. aastatest, mis oli seksitöö kujutamise omamoodi kõrgaeg – ei varem ega hiljem pole see teema olnud eesti kunstnike seas nii populaarne.

Seksitöö saabumine Eesti kunsti

Kuraator Magdaleena Maasiku sõnul on näitus sündinud 20. sajandi alguses eesti kunsti jõudnud seksitöö-motiivi rohkusest. "Saksa ekspressionismi mõjul see teema väga jõuliselt sisse murdis ja paljud kunstnikud hakkavad seda väga eri moel kujutama. See tundus väga põnev visuaalne materjal, mida näitusel kõrvutada ja ühiselt analüüsida," selgitas Maasik Klassikaraadio kultuurisaates "Delta".

Kõige suurem mõju oli Maasiku sõnul saksa ekspressionismi sotsiaalkriitilisel edasiarendusel ehk verismil, mis mõjutas palju ka Wiiraltit ja Natalie Meid, kes on näituse ühed olulisemad kunstnikud.

"Verism on kunstistiil, mis kujutab kaasaegset linnaelu, seal elavaid tüüpe ja seda väga sotsiaalkriitilisest vaatenurgast, teatud küünilisuse ja julmusega, ning seda tohutut majanduslikku ebavõrdust ja sotsiaalset hädaorgu, mis oli näiteks Berliinis sõdadevahelisel perioodil väga suur probleem. Samas ka ülejäänud Euroopas, ka Eestis ja jõudis kunsti ekspressionismi hilisemas perioodis," täpsustas Maasik verismi olemust.

On ka töid, mis eelnevad 1920. aastate buumile. "Kõige esimene bordellistseen, mis Eesti kunstiväljal loodi, on Ado Vabbe "Kompositsioon nelja figuuriga", mis on juba 1912. aastal, tema Müncheni perioodil loodud. /.../ Olen näitusel välja toonud ka dekadentlikku ja sümbolistlikku naise seksuaalsuse kujutamist, sellist saatuslikku naist või femme fatale'i, kelle kaudu samuti seksitööle viidati," rääkis Maasik.

Meeste perspektiiv

Valdavalt on seksitöö jõudnud Eesti kunsti läbi meesperspektiivi. "See räägib just naise seksuaalsusest ja naised on seal kujutatud pigem meeste ihaobjektidena. Kõike kannab teatav seksuaalfantaasia noot. On ka palju inimlikumat ja realistlikumat kujutluslaadi, mida võib just näha naiskunstnike nagu Natalie Mei joonistustes. Tema sotsiaalkriitiline grafiitjoonistuste sari, kus ta jälgib ühe naise teekonda seksitöö algusaegadest kuni hilisema perioodini välja, annab meile hoopis teistsuguse pildi," rääkis Maasik.

Mei töödes ei ole kujutatu seksualiseeritud, objektistatud, vaid on lihtsalt naine, kes teeb oma tööd. "Teda on kujutatud inimesena argireaalsuses," lisas Maasik.

Kes on Natalie Mei?

Maasiku hinnangul on Mei Eesti kunstiajaloos üks erilisemaid kunstnikke. "Ta on üks kolmest õest ja õed Lydia ning Kristiine on samuti kunstnikud. Ta oli üks esimesi naisi, kes lõpetas Pallase kunstikooli ja on Eesti publikule ehk rohkem tuntud kostüümi- ja teatrikunstnikuna," rääkis Maasik.

Saksamaal jõudis ära käia ka Mei. "Väga palju kunstnikud, peaaegu kõik, kes siin näitusel väljas on, on Saksamaaga väga tihedalt seotud. Nad on seal kas õppinud, elanud või väga tihti reisinud. Pallasesse kutsuti ju ka saksa ekspressioniste õppejõududeks, kel oli veel omakorda mõju. Saksa side on selle näituse teoste puhul väga oluline märksõna," tõdes kuraator.

Saksa räigus jäi tulemata

"Midagi nii räiget ja küünilist, nagu me näeme saksa kunstnike loomingus, siin ei tekkinud. Kui, siis mõnel määral Wiiralti loomingus. Aga näiteks Lustmord'i ehk siis ihamõrva stseeni, mida paljud saksa kunstnikud tol ajal kujutasid, kus üsna räigel moel on seksitöötaja või lihtsalt naine mõrvatud ja mõrvar on sealsamas juures, me Eesti töödel kohanud ei ole," selgitas Maasik ning lisas, et naistevastast vägivalda siiski leidub.

Wiiralti suure tööde koguse hulgas leidub igasugust kujutamist. "Hiljem Pariisi perioodil hakkab grotesk veidi vaibuma. Aga küllaltki värvikad ja jõhkrad on need seksitöötaja kujutised tema loomingus. Wiiralti kohta on ka öeldud, et ta enda isiklikust loomusest tulenes teatav hirm naissuhete ees ja see võib-olla ka peegeldub tema loomingus. Seal on naise seksuaalsuse üle ihalemist, aga samas ka hirmu selle ees või hukkamõistu selle üle," selgitas Maasik.