Polli: koloniaalpööre on olnud üks suuremaid muutuseid muuseumide käitumises
Kumu juht, kunstiteadlane Kadi Polli rääkis saates "Plekktrumm", et Euroopa suurte muuseumide koloniaalküsimustes on ka Eesti mingil määral läbi baltisaksa koloniaalpärandi sees. Tema sõnul on eestlased korraga justkui põlisrahvas ja tänased eurooplased, mis paneb eesti kunsti omapärasesse situatsiooni.
Aprillis toimub esimest korda suur Eesti humanitaarteadlaste konverents, kus Kadi Polli peab ettekande Kumu viimaste aastate näitustega seotud intriigidest ja õppetundidest. Paneeli laiem küsimus on koloniaalpärand ja mida sellega teha.
"Nagu ajalooteadustes räägitakse rebastest või siilidest, peaks olema neid uurijaid ja projekte, mis ühtpidi lähevad süvitsi ja teistpidi tegelevad uute teemade nuusutamise või maaletoomisega," rääkis Polli.
Koloniaalküsimus on mitmetahuline ja lai. Peamine tõlgendus sellele on Polli hinnangul Euroopa asumaade pärand, mida on suurtes Euroopa muuseumides ja riikides väga palju.
"Kui mõelda, mis on muuseume 21. sajandil kõige enam mõjutanud, siis kindlasti arusaamine, et koloniaalteemadega tuleb tegeleda. Koloniaalpööre on olnud üks kõige suuremaid muutuseid muuseumide käitumises. Eestis on see baltisaksa pärand – et kuidas seda on mõistetud. Kui me baltisaksa pärandit näitame ja sellega tegeleme, puutume mingis mõttes ka kolonialismiteemadega kokku. Me ei saa öelda, et olime sellest eemal," ütles Polli.
Kui baltisaksa kultuur on meie kultuuri osa siin Eestimaal, siis kindlasti on Vene impeeriumi admiralide ja meresõitjatega Eesti muuseumidesse jõudnud ka niisugust materjali, mis võiks haakuda Euroopa muuseumide koloniaalteemaga.
Eestiski on olnud juhtumeid, kus oleme pidanud mõne kunstiteose tagastama. Kadi Polli meenutas 2000. aastate algust, kui Bremeni muuseumile tagastati Albrecht Düreri maal.
"See oli teise maailmasõja ajal Bremeni muuseumist Vene vägede poolt kaasa võetud ja Eesti toll võttis selle piiril kinni ning see jõudis Eesti Kunstimuuseumi. Me ei teadnud tükk aega, et tegemist on Albrecht Düreri tööga, aga kui muuseum seda selgitas ei olnud mingit küsimust, see anti suurte ovatsioonidega peaministrite kohtumisel Bremeni muuseumile tagasi," meenutas kunstiteadlane.
Saksamaa tegi sellest juhtumist pretsedendi, sest nende lootus oli, et äkki annab ka Venemaa nende kogudesse jäänud esemed tagasi. "Eesti tundus Vene piirile juba päris lähedal, seda käsitleti kui väga tähtsat näidet sellisest tagastamisest," sõnas Polli.
Visuaalkultuuri tõus
Võib arutleda, kui väärtuslikud Eesti kunstimuuseumide kogud Euroopa omade kõrval on, kuid Polli sõnutsi ongi suurim väärtus see, et meil on maailma suurim ja tähtsaim eesti kunsti kogu.
"Kumus töötades tuleb meeles pidada, et Kumu püsiekspositsioonid on ainsad Eesti kunsti püsinäitused maailmas. Meie muuseumid on väga rahvuslikud, nii nagu neid 20. sajandi alguses loodi. Eesti Rahva Muuseum, Eesti Kunstimuuseum, vabaõhu muuseum, erinevad talurahva muuseumid – nad on väga eesti kunstile, eesti esemelisele pärandile keskendunud," ütles Polli.
Ta meenutas, et kui 2000. aastal Kadrioru muuseum pärast pikka remonti väliskunsti muuseumina avati, oli kriitikat ja arutelu, et kui meil pole Michelangelo või Rubensi töid, kas meil on üldse väliskunsti või euroopa kunsti muuseumit vaja. Kunstiteadlane ise leiab, et seda on euroopa kunsti tutvustamiseks väga vaja.
Polli tõdes, et talle on baltisaksa kunstiajalugu, mida ta ka uurib, väga armas. "See on midagi, kus ma tunnen end kõige rohkem kodus. Tänaseks on sellesse ka väga erinevat suhtumist olnud. Siis kui Eesti Kunstimuuseum asutati või rahvamuuseume loodi, oli loomulikult suhe baltisakslastega tõeliselt koloniaalne, kogu selle baltisaksa pärandiga oli kimbatus ja see oli see ohtlik teine, millest eesti kunst katsus eemalduda," rääkis Polli.
Ta nentis, et tänaseks on see täiesti meie asi. "Seda, et kuskil Saksamaal veel uuritaks baltisaksa kunsti või et keegi sellest üleliia hooliks, pole. Saksamaal on üks muuseum, milles on baltisaksa kunstikogu ja see asub Lüneburgis, aga põhimõtteliselt ongi need Eesti ja Läti kunstimuuseumid," lisas ta.
Kunstimuuseum on kunstipärandi rikastamiseks seda kõike püüdnud ümber mõtestada visuaalkultuuri kaasamisega, mis kunstiteadlase sõnul tuleb väiksematele või isegi provintslikumatele kunstiajalugudele ainult kasuks.
"See on niisugune kunstiajalugu, mis katsub metropolidest eemalduda ja vaadata, mis veel toimus. Vaadata mitte ainult kõrget kunsti, traditsioonilisi maali-, skulptuuri- ja graafikažanre, vaid erinevaid meediume. Visuaalkultuur tähendaks tänases võtmes maali ja skulptuuri kõrval kino, filmi, fotot, aga kui ajalukku vaadata, võimaldab see pildikultuuri laiemalt näha," selgitas Polli.
Baltisaksa pildipärandis on tema sõnul professionaalset kunsti ja kunstnikke üsna vähe, kuid samal ajal on väga palju joonistamist. "Oli väga palju kunstiharrastajaid, oli neid, kes oskasid joonistada, see kuulus hariduse juurde. Väga palju on niisugust teadmist, mis levis piltide kaudu, see on olnud selliste koloniaalpärandit vaatavate projektide põhiline objekt."
Joonistamine käis oma aja kasvatuse ja hariduse juurde. Kuna fotograafiat veel ei olnud, tuli uued nähtused ja kogemused üles joonistada. Igal olulisemal ekspeditsioonil olid Polli sõnul teadlased, kes oskasid joonistada, või ka kunstnikud, kes spetsiaalselt selle jaoks kaasa võeti. Esimene õppeasutus, mis Baltimaades kunsti kõrgemal tasemel õpetas, oli Tartu Ülikooli joonistuskool. Selle esmane eesmärk ei olnud mitte kunstnike koolitamine, vaid see, et ülikoolis õppivad loodus- ja arstiteadlased oskaksid joonistada.
Näituse "Kunst või teadus" tarbeks kaardistati seda sama visuaalkultuurilist materjali. "Nii palju raamatuillustratsioone, aga samas ka õppetahvlid, mida 20. sajandil Tartu Ülikoolis kasutati. Tõesti väga palju materjali, mis on inimestele neid teadmisi lähemale toonud. Nad ei ole ainult teadust illustreerinud, vaid ise seda teadust loonud, väga aktiivses rollis olnud," lausus kunstiteadlane.
Polli jaoks on see siiralt huvitav materjal. "Mulle vahepeal tundub, et kui 19. sajandil oli Tallinnas üks kunstnik, siis Tartus oli teine. Kindlasti oli maalermeistreid, aga kunstnikke kui selliseid oli päris vähe. Loomulikult oli Peterburg, kus sai ennekõike teenistust. Palju huvitavamad teemad tulevad laiemas pildipärandis. See on baltisaksa kunsti puhul vägagi piire avardav," rääkis ta.
Euroopa suurte ajaloo- ja kunstimuuseumide ümber käivad debatid on Polli sõnul huvitavad protsessid. Berliini Pergamoni muuseumis, Belgia Kuninglikus Kaunite Kunstide Muuseumis ja teistes on palju esemeid, mis on kokku toodud maailma eri paigust – Türgist, Indiast, Aafrikast, Ladina-Ameerikast. Polli sõnul ei ole Eesti neist protsessidest täiesti eemal, läbi baltisaksluse oleme selles sees.
"Võib-olla on rahvusvaheliselt kõige olulisemad Benini pronksskulptuurid, mis on röövitud ja mida jagub nii erinevatesse muuseumidesse üle maailma. Ka poliitikud on julgeid avaldusi teinud – Macron oli see, kes 2017. teatas Prantsusmaa nimel, et anname Aafrikale kõik tagasi. Ideed on õiged ja huvitavad, aga protsess ise on loomulikult väga vaevaline ja ega Prantsusmaa pole väga kaugele jõudnud. Need Beninist pärit kuningliku lossi pronkskujud on need, mida on tõesti faktiliselt hakatud tagasi andma," lausus Polli.
Ta märkis, et alati on küsimus, kellele tagasi anda ja seda teemat peab arutama. "Need on sellised valge kuraatori lihtsad arvamused, et kus neil neid ikka hoida on või kui meie ei oleks neid hoidnud, poleks need säilinudki. Need ka ei veena tänases maailmas," lisas kunstiteadlane.
Kuuludes Euroopasse, jagame Polli sõnul ka teatud mõttes valge inimese süüd ja peame aru saama, kust see on tekkinud ja kui palju see täna tähendab. Teistpidi loob meile täiesti teise olukorra baltisaksa kolonisatsioon Eestis.
"Ma arvan, et see ongi väga omapärane situatsioon, mida tuleks osata hinnata. Kui me tegime "Vallutaja pilgu" näitust, siis olgem ausad, ka esimesed kujutised eestlastest on ju nendes samades baltisaksa ja Vene impeeriumi koguteostes, kus neid uusi alasid või tundmatuid põlisrahvaid kujutatakse. Meil olid seal väljas eestlase pildid Venemaa floora ja fauna raamatutes ja meist on tehtud ilusad rahvusepõhised portselanskulptuuride sarjad. Meie enda identiteet tuleb tugevalt sellest, et me oleme korraga justkui põlisrahvas ja siis tänane eurooplane, kes võiks ilmutada mõistmist," sõnas Polli.
Kumu on praegu ette valmistamas näitust "Ajalugu ja müstika. Ladina-Ameerika kunst ja Euroopa", mis avatakse juunis ja mis puudutab Ladina-Ameerikat. Näitus võtab kokku kaks osa: Ladina-Ameerika või Hispaania-Ameerika koloniaalkunst 18. ja 19. sajandil ning 20. sajandi kunsti, kus erinevad riigid on juba oma moodsa kunstiga areenil.
"See tuleb Antwerpenist, ühest Euroopa erakogust, mis annab sellele veel omakorda niisuguse vindi, et me ei too seda kunstikogu mitte Uruguaist või Peruust, vaid Belgiast. See on hästi keeruline ja huvitav," ütles Polli. "Ühtpidi on "Ladina-Ameerika kunst" hästi lihtsustav pealkiri. See on natuke nagu, et keegi teeks Ida-Euroopa kunsti näitust kuskil maailma teises kauges nurgas. Teistpidi tahame selle põneva pealkirja all selle piirkonna kunstiajaloost ja kunstist siiski võimalikult hästi rääkida," lisas kunstiteadlane.
Juba pikemat aega on arutletud mõiste üle uus maailm, mida on kasutatud Ameerika mandri kohta ja mis pole kõigile sobiv. "Seal tekib küsimus, et kelle vaatest see uus maailm on," rõhutas Polli ning lisas, et kõne all on olnud koloniaalmineviku lahti rääkimine ja kuidas eurooplaste diktaat on need piirkonnad kujundanud selliseks, nagu need täna on.
"Sinna mingi justkui nagu Eestissegi ristisõdade tähe all. Tegelikult ongi koloniaalkunst kahest jaost: seal on väga palju Neitsi Maarjat kujutavaid pilte, ristiusu propagandat, mis on seal väga tähtis olnud, aga teiselt poolt ka väga otseselt valge inimese võimu õigustavad tööd. Ka rassipildid, mis õpetavad, justkui pildipiibel, milline elustandard ootab kellegagi paari minnes. Kohalike põlisrahvastega sobib, aga aafriklasega kindlasti mitte. Väga keerulised tööd, mida ilma seletuseta oleks täna väga raske näidata," selgitas Polli.
Kui võrrelda Ladina-Ameerika põlisrahvaste kultuuri ja eestlaste vana kultuuri, siis mõlemaid ühendab kolonisaatorite valitsemine. Kristlikku elementi on küll neil seal rohkem, kuid rahvakunsti elemendid on Polli sõnul mõlemas kunstipärandis näha.
Eesti kunsti erilisus
Kumus proovitakse Polli sõnul tihti panna eesti kunsti võrdlusesse globaalsete kunstiajalugudega, Balti riikide või Skandinaaviaga.
"Et sa ei ole selline omas mahlas kunstiuurija ainult ja ei mõtle, et Eesti kunst on selline või teistsugune. Ma just tulen Dublinist, kus on IMMA muuseum ja seal väga uhke ja globaalne näitus 20. sajandi algusest, ajast kui impeeriumid langesid ja rahvusriigid tekkisid. Nad vaatavad seda kõike läbi oma Iiri vaatenurga ja seal on umbes 20 tööd Eesti Kunstimuuseumist. Seal me ka mõtlesime selle peale, et kuidas Eesti Ukraina, Sloveenia, Türgi, Egiptuse vahel tundub," rääkis kunstiteadlane.
Ühe põhjusena, kuidas eesti kunst eristub, tõi Polli välja meie maastikud, mille kohta on räägitud, et seal on skandinaavialikku sümbolistlikku pühadust. Teine erisus on moodne kunst, mis ei olnud Eestis kunstniku sotsiaalse klassiga seotud.
"Ma ei olnud sellele väga mõelnud, et kui enamjaolt riikides, ka paljudes meid ümbritsevates riikides, oli tavaline, et moodne, abstraktne kunst tuli pigem rikkama klassi kaudu, nende kunstnike kaudu, kes olid paremas ühiskondlikus positsioonis, kes said palju reisida, olid avatumad – Soomes ikkagi soomerootslaste kaudu, Iirimaal need, kes olid pigem Inglismaal õppinud ja said reisida –, siis Eestis seda üldse ei ole. Eestis on kunstnike rühm, kus on meie kunstnikud, Lõuna-Eestist valdavalt pärit, nemad on väga julgelt abstraktselt konstruktivistlikud," ütles Polli.
Üheks põhjuseks oli kindlasti see, et baltisakslased, kes oleksid võinud olla need esimesed ja julgemad, langesid 20. sajandi alguses nostalgiasse, nad meenutasid oma parimaid aegu ja muutusid konservatiivseks. Eestlastel ei olnud konkurentsi ja nad said julgelt moodsad olla.
Välismaal seostatakse eesti kultuuri palju koloniaalse pärandiga. Polli sõnul tegeletakse baltisaksa kultuuriga siin samamoodi nagu eesti kunstiga, sest see ongi meie kunst 18. ja 19. sajandil. Samas tuleks tema sõnul teatud kriitilist meelt selle juures säilitada. "See, et nad Euroopa kõrget professionaalset kultuuri viljelesid, paneb neid ka niisugusesse Vene impeeriumisse ja Saksa riiki. Kõik erinevad poliitilised ideoloogiad tulevad ka selle kaudu sisse. Nende käes oli võim," ütles ta.
Muuseumi roll tänapäeval
Erinevad põimingud ja uute kontekstide otsingud Kumus on endaga kaasa toonud ka rahva pahameelt, näiteks kunstiteostele uute nimede andmise idee, kus seniseid kunstiteoste pealkirju peeti rassistlikeks. Polli sõnul võtab muuseum sealt kaasa kommunikatsiooniõppetunnid, kuidas poleks pidanud ideed esitlema või sellest rääkima.
"Tsensuuri sõna on midagi, millega on raske toime tulla, sest see polnud vähimalgi määral projekti eesmärk või "Erinevuste esteetika" näituse eesmärk, aga iseenesest niisuguseid teemasid tuleb esile tuua ja mulle tundub, et kunstimuuseum on just see koht, kus seda tuleb teha ning kunst annab selleks võimaluse," lausus ta.
"Me ei kirjuta oma näitustega ajalooõpikut, ei raiu mingit pühajutustust kivisse, vaid näitus ongi alati veidi mänguline formaat, eriti kui sinna on kaasatud kaasaegsed kunstnikud. Me saame seal mingeid piire kombata ja teemasid läbi mängida, see on meie tugevus. Selles osas oli see kindlasti väga vajalik teema ja need nimed ja pealkirjad ei kadunud kuskile, need olid seal näitusesaalis nende teoste juures kirjas ja tänaseks on kõik need erinevad pealkirjad muuseumi andmebaasides kõigile olemas," rääkis Polli.
Samal ajal läheb Kumu näitustel väga hästi. Polli loodab teha häid ja huvitavaid näitusi ning ta ei leia, et intriigi on alati vaja. "Meie eelmise aasta edukaim näitus oli "Teamlab", mis oli digitaalse kunsti näitus, seal polnud absoluutselt intriigi, aga kõigile eagruppidele kättesaadav ja kogetav keskkond. See läks erakordselt hästi. Tahaks, et need teemad lähtuksid sellest, mis on praegu aktuaalne, see, et me vaataks kunstiajalugu kaasaegse pilguga," sõnas ta.
Maailma tippkunsti tuleb ikka käia Euroopa suurtes muuseumides ja galeriides vaatamas. Mõte, et ka näiteks Kumul õnnestuks Eestisse näitamiseks tuua Botticelli, da Vinci või Michelangelo töid läheb Polli jaoks vastuollu sellega, mida ta on kunstiajaloost viimased kümnendid lootnud.
"See kõik, mille nimel me töötame, on nende suurte nimede ja ikoonide ümber keerlevale kunstiajaloo kaanonile alternatiivide otsimine ja see annab ka eesti kunstile võimaluse. Ühtepidi on eesti kunsti suur soov olnud, et meie Eduard Wiiralt, Ado Vabbe ja Konrad Mägi lõpuks jõuaks euroopa kunstiajaloo kaanonisse, aga tegelikult on see kaanon hakanud ka tugevalt murenema. Sinna on tulnud justnimelt uusi erinevate alade kunstnikke, väikseid kunstiajalugusid ja naisi," märkis ta.
"See lootus on olnud hästi tugev ja ma arvan, et kõige tugevam oli see koroonaajal, et tehakse selliseid blockbuster-tüüpi näituseid – kuskile tuuakse ühe nimeka kunstniku teosed kokku ja sinna siis viis miljonit vaatajat ostab omale lennupileti. Mingis mõttes on kurb tõdeda, et tegelikult pole see muutunud. 2023. aasta edukamad näitused on Vermeeri suur näitus Rijksmuseumis või Van Gogh Pariisis," lausus Polli ja lisas, et mida teadlikumad oleme sellest, mis toimub globaalses kunstiajaloos ja kuhu suunda see liigub, seda paremini saame ka oma eesti kunstnikega välja tulla.
Kultuurisoovitus. "Tahtsin soovitada Marko Raadi uut filmi "Biwa järve 8 nägu", aga tegelikult, et seda teemat kokku tõmmata, tundus, et peaks soovitama raamatut, milleks on siin baltisakslusega kõvasti seotud autori Wilhelm von Kügelgeni mälestusteraamat. See on suhteliselt äsja Anne Untera poolt eesti keelde tõlgitud ja Reet Benderi toimetatud. Selline kultusraamat 19. sajandi saksa kirjandusest, pikk ja ilus elulugu, noore mehe kujunemise lugu, kus on väga palju sidet Eestiga, väga ilusaid detaile. Sellise baltisaksa ja Eesti suhte illustratsioonina on seal väga ilus motiiv, kuidas Wilhelm Kügelgeni ema, kes on Ojasoo mõisas kasvanud ja siit pärit, sai sünnipäevaks endale eesti tütarlapse, kelle ta võttis endaga Dresdenisse kaasa. Seal raamatus on pikk arutelu selle kohta, kuidas tütarlaps ei taha olla võõras kohas. Eestlased, soomlased, laplased, eskimod on need rahvad, kes ei taha olla võõrsil," sõnas Polli.
Toimetaja: Karoliina Tammel, Karmen Rebane
Allikas: "Plekktrumm", intervjueeris Joonas Hellerma