Vahetult enne vaimset kokkukukkumist kirjutas Nietzsche palavikulises loomishoos viis teost, millest lausa kaks tegelesid tema kunagise innustaja ja mõttekaaslase Richard Wagneriga, kellest filosoof oli aegamisi ära pöördunud. Teosed räägivad Wagneri alustrajavast rollist Euroopa muusika ja kogu kunsti allakäigus, veelgi enam aga Nietzschest endast, tema ajast ja hädatarvidusest oma ajast üle saada. Raamatut kaunistab tõlkija mahukas esseistlik järelsõna.

Raamatut esitletakse 21. veebruaril kell 18.00 Tallinnas Kirjanike majas (Harju 1) ja 27. veebruaril kell 18.00 Tartus Kirjanduse majas (Vanemuise 19) arutlusõhtul "Fragmente dekadentsist". Dekadentsist kõnelevad Mirjam Hinrikus, Rebekka Lotman, Leo Luks ja Jaan Undusk. Esitletakse ka ajakirja Keel ja Kirjandus kirjandusliku dekadentsi teemanumbrit ja ajakirja Akadeemia uut numbrit.

Katkend

"Wagneri juhtum"
Moosekandiprobleem

EESSÕNA

Ma teen endale asja pisut kergemaks. Kui ma selles kirjatöös kiidan Wagneri arvel Bizet'd, siis mitte üksnes puhtast kurjusest. Paljude naljakate asjade seas toon ma esile ka selle, millega ei tasu nalja teha. Wagnerile selg pöörata oli mu saatus; seejärel taas midagi meeldivat leida ‒ minu võit. Ilmselt pole keegi olnud wagnerlusega ohtlikumalt kokku kasvanud, keegi end selle vastu ägedamalt kaitsnud, keegi rohkem rõõmustanud, kui sellest lahti sai. Pikk lugu! ‒ Mis sõna sel puhul tarvitada? ‒ Kui ma oleksin moralist, siis kes teab, milleks ma seda võiksin nimetada! Võib-olla et eneseületamiseks. ‒ Aga filosoof ei armasta moraliste... Ta ei armasta ka kauneid sõnu...

Mida nõuab üks filosoof endalt enne ja pärast kõike muud? Ületada endas oma aeg, saada "ajatuks". Millega tuleb tal järelikult kõige ägedamalt rinda pista? Sellega, milles ta just ise on oma aja laps. Olgu peale! Ma olen niisamuti kui Wagner selle aja laps, teisisõnu dekadent¹: ainult et mina sain sellest aru, ainult et mina kaitsesin end selle vastu. Filosoof minus kaitses end selle vastu.

See, mis mind sügavaimalt paelus, see on tõepoolest dekadentsi probleem, ‒ mul oli selleks põhjust. "Hea ja kuri" on vaid selle probleemi erikuju. Kes allakäigu tundemärkide suhtes silmad lahti hoiab, see näeb läbi ka moraali, ‒ mõistab, mis varjub tema kõigepühama nime ja väärtusvalemite taga: vaesunud elu, lõputahe, suur väsimus. Moraal eitab elu... Säärase ülesande jaoks pidin varuma enesedistsipliini: ‒ võtma seisukoha kõige haige vastu iseendas, Wagner kaasa arvatud, Schopenhauer kaasa arvatud, kogu modernne "inimlikkus" kaasa arvatud. ‒ Sügav võõristus, jahedus, kainenemine kõige ajaliku, ajastuomase suhtes: koos ülima sooviga saada Zarathustra silmaks, silmaks, mis vaatab tohutust kaugusest inimese kui tõsiasja peale, ‒ näeb seda enda all...1 Seks otstarbeks ‒ milline ohver oleks olnud liiast? Milline "eneseületus"! Milline "enesesalgamine"!

Minu suurim elamus oli tervenemine. Wagner on vaid üks mu haigusi.

Mitte et ma tahaksin olla tänamatu selle haiguse vastu. Kui ma siin kirjatöös kehtestan väite, et Wagner on kahjulik, siis hoolimata sellest ei pea ma vähem kehtivaks väidet, et ta on möödapääsmatu ‒ filosoofile. Muidu võib ehk Wagnerita läbi ajada: filosoofil pole aga Wagneri eest pääsu. Ta peab olema oma aja halb südametunnistus, ‒ selleks peab ta seda aega parimini tundma. Aga kelles leiaks ta moderni hinge keerdkäikude jaoks pühendunuma juhi, kõnekama hingetundja, kui seda on Wagner? Wagneris kõneleb modernsus oma intiimseimat keelt: ta ei varja ei oma head ega kurja, ta on kogu oma häbist lahti saanud. Ja ümberpöördult: kui Wagneri hea ja kuri on endale selgeks tehtud, siis on lõpparve tehtud vaat et ka modernsuse väärtusega. ‒ Ma saan sellest täiesti aru, kui üks tänapäeva muusik ütleb: "Ma vihkan Wagnerit, aga mingit muud muusikat ma enam ei talu." Ma saaksin aga aru ka filosoofist, kes teataks: "Wagner resümeerib modernsuse. Pole parata, kõigepealt peab olema wagneriaan..."

1 – Nietzsche kasutab mõisteid "dekadent" ja "dekadents" veel prantsuspärasel kujul (décadent ja décadence), tõlkes pole seda eripära esile toodud. – Tõlkija.

2 – Nietzsche poeetilise filosoofia peategelase Zarathustra silm kehastab nn üliinimese või üleinimese (inimliku piiratuse ületanud, tervikliku ja täiusliku tulevikuinimese) pilku oleviku fragmenteerunud tegelikkusele: "See on mu silmale kõige hirmsam ‒ näha inimest tükkideks kistuna ja laiali pillatuna nagu tapa- ja taplusväljal. / Ja kui mu pilk põgeneb olevikust minevikku: ikka sama leiab ta sääl: katkeid ja kehaosi ja julmi juhuseid ‒ kuid ei ainustki inimest!" (Friedrich Nietzsche, Nõnda kõneles Zarathustra. Raamat kõigile ja ei kellelegi. Tartu, Eesti Kirjanduse Selts, 1932, lk 146, tlk Johannes Palla, red Johannes Semper). – Tõlkija.