Võimatu stsenaarium? Õnneks vist küll. Insult on individuaalne, see tabab inimesi, mitte terveid kultuure ja sootsiume. Või nii me usume. Oleme õppinud kartma ja mõnel määral ennetama elektrikatkestusi, kuigi endiselt võib minna nagu aasta eest Saaremaal, kus justkui arenenud lääneriigis on inimesed nädalaid vooluta. Aga rike klaaritakse ära, normaalne elu taastub ja Eesti Energia kuldab oma juhid üle.

Oma keel ja kultuur, enese väljendamise ja maailma tajumise oskus kõnes ja kirjas on seevastu justkui midagi enesestmõistetavat. Selle energia tundub ammendamatu ja katkematuna, isegi kui häirivaid vilkumisi ja kõikumisi sisse lööb. Ja nii on kurb reaalsus, et meil ei osata keele ja kultuuri, kõne ja kirja, vaimse Eesti energia tipptegijaid ligilähedaseltki nii väärtustada kui elektrienergia valdkonna juhte.

Peaministergi peab Eesti Energia juhtkonna tulemustasusid jultumuseks. Samas kostab ka vastuhääli, kes ülekuldamisele õigustusi otsivad – isegi end kultuuriajakirjanikeks pidajate seast. Ent millal kuuleme peaministri nördimust vaimutippude vääritu tasustamise pärast nii kunstides kui koolides? Kuhu jääb energiajuhtide ja nende hiigeltasudele takkakiitjate sotsiaalne õiglustunne ja kultuuriline aumeel?

Püsiva, pidevalt rikastuva ja avarduva omakeelse kultuurita poleks siin riigis edu ei ühtedel ega teistel – või oleks vaid mõne võõrriigi kannupoistena. Ometi tõdeb kunstinõunik Maria-Kristiina Soomre äsjasele Civitta uuringule viidates: "Ehkki tegemist on kõrgharidusega tippspetsialistidega, on kultuuriprofessionaalide sissetulekud enamasti ebaregulaarsed ja madalad: uuringu hinnangul jääb keskmine tasu kõigil kaheksal uuritud loomealal Eesti keskmisele kõvasti alla ja sissetulekut ei teenita sugugi igal kuul."

Vanemad tegijad on paljuski selles kultuuris sunnismaised; nooremaid aga ei pea keegi kuldsete käeraudadega konkurentsikeelus kinni. Paljud neist kiikavad juba keeleruumi suunas, milles tegutsedes on paremad väljavaated inimväärsele elule. Aga siis ühel hetkel võimegi avastada, et Eesti energia on otsas, saabub kultuuriline ajuinsult, vaimne elektrikatkestus.

Et enamus seda siiski praegu veel karta ei oska, tähendab ka seda, et Eesti vaimne elektrilevi on teinud paremat tööd kui riigi energiaettevõtted. Viimane aeg hakata selle töö eest õiglast tasu maksma.