Seda Tartuga taaskohtumise rõõmu oli festivali ajal palju näha. Tulid ju taas ka Ameerika poeedid Ron Whitehead ja Jinn Bug, kes Tartust terve mahuka luuleraamatu kirjutanud, samuti siin sagedane briti külaline Andy Willoughby, kes teistele juba jõe äärde kirjutamistuurigi korraldas... Ja oli näha ka esmakohtumiste rõõmu, juba igatsust siia peagi naasta, otsida taas üles juba armsaks saanud paigad, olla koos vanade ja uute sõpradega.

Üks tänavuse Prima Vista põhitegevusi oli Utoopia Saatkond, mis avas nädalaks uksed Rüütli tänava alguses, ruumis, kuhu on tulemas Mario Pizzolante uus baar. Aga mõneti oli kogu festival ja kogu Tartu neil päevil Utoopia Saatkond, ilmutus tulevikkusuunatumast ja mitmekultuursemast linnast.

Ja nii nagu Utoopia Saatkond oli ühtlasi Tartu 2024 eelsündmus, nii jätkus see utoopiline vaim omakorda ka järgmisse nädalasse, mil Kultuurikompassi foorumile saabus hulk vanu ja uusi sõpru olnud ja tulevaist Euroopa kultuuripealinnadest. Sealgi oli neid, kes juba teadsid igatseda tagasi Tartu Kirjanduse Maja Salongi, kus toimus vastuvõtupidu.

Juba küllaltki suure Tartus püsivalt elava rahvusvahelise kogukonna veelgi suuremaks kasvatamine võtab kindlasti veel aega. Ent meil on juba päris kenakesel hulgal neid, kes siin küll aeg-ajalt käivad, kuid kes on juba omajagu hinges tartlased. Kui neid saab rohkem ja nad naasevad siia üha kauemaks, siis ehk paljud jäävad ka siia elama, sest ka siin on Euroopa.

Ehk mõnes olulises mõttes just siin on see Euroopa, mille unistus on keerulistel aegadel kippunud tuhmuma. Ergas, loov, avatud ja lootusrikas elu- ja suhtlusruum, kus püsib usk inimesse ja inimkultuuri kestmisse paremas kooskõlas loodusega. Eurooplased ise, aga ka britid, ameeriklased ja kanadalased ja paljud teised tunnevad rõõmu, et selle siit eest leiavad.

Muidugi võiks rääkida paljudest "agadest" ja küllap peabki rääkima. Ometi on ka rõõmusõnumeid, lootust ja teostatavaid utoopiaid nii Eestil, Euroopal kui maailmal praegu väga vaja.