Võinuks ju ka lihtsalt öelda: "Teil on seda rohkem vaja kui meil". Kinoteatri meediaavalduste pundar oli aga labane, väiklane ja teatrikolleegide suhtes alatu.

Valdkonna rahastuse eest võitlevate teatrijuhtide ja huvirühmade suunas lendasid väljendid nagu "häda- ja ohvrikisa", "Kapitoolium-style", "full-berserk-mode". Teatreid olevat liiga palju, näitlejaid olevat liiga palju... Niimoodi suhtub kolleegidesse trupp, kes toob lavale teatraalseid esseid eetikast!

Ometi jagasid mitmed kultuuriinimesed Kinoteatri avaldusi hõisates, juubeldades ja kriitikavabalt, nii et saatesõnad muutusid vaat et olulisemaks sündmuseks kui EKKM-i toetamine ise. Nõnda sai veelgi hoogu juurde mitmeis valdkonnis levinud kurtmine teatrite ülemäärase rahastuse üle teiste kunstide arvelt. Sai hoogu teiste kadedus ühe valdkonna suhtes.

Aga kas me mõtleme sellele ajale ja vaevale, mis kulub teatriga seotud oskuste omandamiseks ja õhtust õhtusse enda loomingulises vormis hoidmiseks? Kas me mõtleme teatrijuhtide vastutusele palgatöötajate ja publiku ees, teatrihoone kui kultuuritempli hoidmise olmemuredele?

Tänast teatrirahastust kultuuriministrina kujundanud Jaak Allik selgitas äsjases Sirbis, et teatrikunsti ei eelistata kultuuriministeeriumis mitte kui kunstiharu, vaid makstakse lihtsalt ligi 2000 riigi omanduses teatrites ja kontserdiorganisatsioonides töötavale inimesele palka. Millised on siis teatrid, mis suurte kultuurieetikute arust tuleks kohe kinni panna? Kes on need näitlejad ja teised teatritöötajad, kes tuleks päevapealt teiste kultuurialade heaks tänavale saata? Millised majad tühjaks jäävad?

Olen ise näitleja poeg, suure osa oma kasvueast veetnud teatris, ka proovides ja ringreisidel. Kujutan ette, mida üks suur teater tähendab ja kui palju inimesi on vaja, et eesriie saab avaneda. Igal teatril on oma publik, oma kogukond. Väsiva lavastuse mahavõtmine või näitleja ärasaatmine on valus protsess kõigile osalistele. Keegi ei taha ju olla üleliigne. Milleks siis häbistada neid, kes oma valdkonna rahastuse eest seista julgevad ja ka tulemusi saavutavad? Jah, nende taga on süsteem. Ehitagem siis oma valdkondades ka see süsteem üles.

Kunstide vahelise kadeduse õhutamisest ei võida kultuur tervikuna midagi. Sellest ei tule püsivamat lisaraha ega pikaajalisi lahendusi. Pigem juurdub arusaam, et kultuurirahastuse probleeme saab lahendada vaid senise kogueelarve piires, ühe heaks teiselt ära võttes. Juurdub arusaam, et kultuur kasvab kadeduse ja teiselt nende saavutatu ärakiskumise kaudu. Aga ei kasva ju.

 Usun, et Kinoteatril on ühiskondlikku võimekust palju enamaks kui nood äsjased lapsikud avaldused – on võimekust ka märksa sünergilisema kultuuripoliitika edendamiseks.