Soovitusi jagasid Mudlum, Kaupo Meiel, Rein Raud, Maarja Kangro, Tiina Kaalep, Peeter Sauter, Kaspar Viilup, Pille-Riin Larm, Mart Velsker, Erle Loonurm, Berit Kaschan, Kai Väärtnõu, Mart Pechter, Maarja Vaino, Piret Voolaid, Aivar Kull, Saara Liis Jõerand, Raul Sulbi, Gert Kiiler, Vallo Kalvik, Berk Vaher, Aija Sakova, Johanna Ross, Anneli Leinpere, Krista Kaer, Carolina Pihelgas, Toomas Väljataga, Elisa-Johanna Liiv, Heili Sepp, Tiit Hennoste, Indrek Koff, Janne Andresoo, Lisanna Lajal, Karl Martin Sinijärv, Arne Merilai, Andra Teede, Paul-Eerik Rummo, Jaanika Palm, Märt Väljataga, Maria Esko, Jan Kaus, Elle-Mari Talivee, Vilja Kiisler, Heli Allik, Katrin Viirpalu, Anti Saar, Doris Kareva, Imbi Paju, Reijo Roos, Andrus Kivirähk, Reet Weidebaum, Piret Raud, Ilmar Tomusk, Joonas Hellerma, Paavo Matsin.

Mudlum
kirjanik

Soovitan Oskar Lutsu "Mälestusi". Kui ma neid maal lugesin, siis oli seal nii palju nii häid kohti, et lugesin neid kõva häälega teistele ette tervete lehekülgede kaupa. Luts on igatahes klassik, aga paljud on lugenud ainult "Kevadet" ja "Suve", neile annavad "Mälestused" väärtuslikku lisa ja on kindlasti küpsemad kui noorpõlves kirjutatud "Kevade".

Kaupo Meiel
kirjanik, ERR-i arvamustoimetaja

"Eesti rahva ennemuistsed jutud" korjas rahva suust ja kirjutas üles lauluisa Friedrich Reinhold Kreutzwald ja muinasjutukogumik ilmus 1866. aastal Soomes. Hiljem on seda veel kordi ja kordi trükitud ning alates 1951. aastast käivad juttudega pea lahutamatult kaasa Günther Reindorffi võimsad illustratsioonid.

"Eesti rahva ennemuistsete juttude" viimatine uustrükk ilmus alles 2022. aastal ja võib täie kindlustundega öelda, et Kreutzwaldi juttudega on kasvanud ja kasvab edaspidigi üles põlvkondade viisi tublisid ja toredaid eestlasi, kes võivad "Kalevipoega" küll avalikult kõige olulisemaks eesti raamatuks pidada, aga üksikule saarele võtaksid ikkagi kaasa hoopis ennemuistsed jutud.

Ametlikult on lood küll rahva suust korjatud ja eks motiivid võisid ju folkloorist pärineda, aga tulemus on siiski rohkem Kreutzwaldi autorilooming, stiliseeritud ja stiilne. Raamatust leiame kuulsad lood targast mehest taskus, Tuhka-Triinust, rehepapist, Puulasest ja Tohtlasest, Põhja Konnast ja paljudest teistest ning need jutud pakuvad ohtralt inspiratsiooni tänapäevastele kirjanikele eesotsas Andrus Kivirähkiga.

Muinasjuttude võlu on nende õnnelik lõpp, seega soovin minagi kõigile lugejatele Kreutzwaldi sõnadega, et te elaksite õnne rüpes oma armsa abikaasaga elu otsani.

Rein Raud
kirjanik, kirjastaja

Olen üritanud end pidevalt eesti kirjanduse arenguga kursis hoida ning eelmisestki aastast võiksin soovitada üsna mitut head raamatut erinevates žanrites, aga kohe, kui hakkan mõtlema, miks just mõnda üht teiste seast esile tõsta, on seda raske põhjendada. Eriti raske on romaanidega, sest eesti kaasaegne proosa on väga mitmekülgne ja kõigis tema erinevates suundades leidub lugemisväärset.

Sestap lähen n-ö kindla peale välja ja soovitan hoopis luuleantoloogiat "Arbujad", mis osutas eelmise suure sõja eelõhtul selgelt, kui kiire arengu olid eesti keel ja meel teinud läbi pelga kahekümne iseseisvusaastaga. Võib-olla ei ole liiga dramaatiline öelda, et see raamat pööras eesti kultuuris uue lehekülje — kahjuks ei lubanud ajalugu sellele kirjutada rahus ja vaikuses. Aga "Arbujate" parimad tekstid, nagu ka nende autorite hilisem looming, on mind saatnud läbi elu, õpetanud maailma nägema ja lugema. Kõik edasine eesti luules on saanud võimalikuks tänu sellele raamatule.

Maarja Kangro
kirjanik

Soovitan hoopis üht eesti kirjanduse Gesamtkunstwerk'i, ansambli Puhkuseloomad samanimelist kontseptuaalset albumit Kruusa Kalju sõnadele. Bändis laulab teine luuletaja Jaan Pehk, muusika on kirjutanud Paul Daniel. Mu meelest on album saanud teenimatult vähe tähelepanu, kuigi ajab õilsat asja, minnes süvitsi eesti keele ja kirjanduse kallale. Tekstis on palju vaimukaid parafraase, keele toimimise põhimõtted viiakse mõnusa absurdini, luuakse sõnaseoseid, mis ajavad mind iga kord uuesti naerma. Näiteks ütleb luuletaja, et "tahaks olla oma aja tolla" ja "oma aja paavst". Aga on "ainult oma aja tola" ja "oma aja pärisori" (hellitades siiski lootust olla "oma aja peremees"). Kruusa Kalju räägib seisunditest, mis on meile kõigile inimlikult tuttavad (tohutu nüridus ja tunne, et meie "esikümnesse ei mahu"), aga millest viksid lüürikud tavaliselt vaikivad. Andekas luuletaja pöörab sellised seisundid enda kasuks ja lugeja rõõmuks.

Karjapoisi-rahvalaulust võetud "kuldali-kaldali" seotakse li-liite kaudu määrustega nagu näoli-maoli-külili-pooleli, sealt edasi tuletatakse juba sõnad "veerandili" ja "protsendili". Õigupoolest on see kurb luuletus, kui tausta teada, aga muusikas lahendatud õnnestunud kergusega.

Lugu "ei mahu" räägib, kuidas "nii väikseks kõik on jäänud mu ümber ja mu sees", jalg on muudkui jälle kasvanud. Kasvab ka muusikaline traagika. Loo lõpp muutub aga mažoorseks, kui tõdetakse, et "ma ei mahu enam esisajassegi".

Muusika on selline zappalik, teatraalne ja irooniline, aga nii teksti, muusikat kui ka esitust ühendab intelligentne heatahtlikkus.

Võimsaim hitt on mu jaoks siiski "Nüri". Vaevalt annaks üht lugu paremini lõpetada kui sõnadega "teravalt on tunda nüriduse tipp".

Tiina Kaalep
kirjandusspetsialist, ERR-i juhatuse liige

Soovitan Jaan Krossi romaani "Keisri hull". Pean seda meie kirjandusloo üheks kõige huvitavamaks teoseks ja olen selle juurde ka ise mitmel korral tagasi pöördunud. Põnev, hariv, ajalooliselt intrigeeriv, stiililt kaasahaarav.

Peeter Sauter
kirjanik

Meenutaksin vaid kaht autorit, kes on mõneti unustusse jäänud ja kes teevad nn puhast kirjandust, mis on üsna sõnumivaba (või siis on sõnum peidus teksti taga ja seda ei pruugi teada autorgi).

Peet Vallaku novellid on puhas ja hinnanguvaba kraam. Peegeldavad tihti elu absurdi. Pole liigset sentimenti, lüürikat, empaatia ei uputa. karge põhjamaine kraam. Pisut seostub skandinaavia-taani-saksa impressionismiga. Küllap see tuleb lihtsalt ajastust. Ka Lutsu esimesed jutustused olid impressionistlikud. Tammsaaregi on taolist teinud (kuigi tunneme rohkem ta tüsedamaid tekste). Eks ole maitse asi, mis kellelegi mekib.

Kui Mihkel Samarüütel tuli, oli suur avastus. Minimalistlik, tihe, puhas, seostevaba, nullstiililähedane, ilmselgelt kirjandusest küllastunud autori tekst. Mingitpidi asi iseeneses. Kahjuks jäi Samarüütel varsti vait. Ei teagi, mis Tartu Rüütli tänava antikvariaadipidajast on saanud. Ehk kirjutab, aga ei viitsi enam avaldada. Juhtub vahel. Loodan, et mõni toimetaja mehel nööbist kinni võtab või käib sahtlites tuhnimas nagu Tuglas Liivi man. Ka Viidingu luuletustekohvrit käisid sorimas nii Rein Rannap (laulutekste ostsides) kui mõni teinegi. Aga ega kirjutamine saa olla kohustus ega maailma tähtsaim asi. 

Kaspar Viilup
ERR-i kultuuriportaali vastutav toimetaja

Raamatud, mida võiks ja peaks ja tuleks soovitada, on muidugi musttuhat, aga võtame siis kätte ja ei soovita üldsegi tervet raamatut! Muidugi, 2018. aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud "Kuusteist Eesti kirja" on ka tervikuna igati põnev sekser, aga Jan Kausi "Kiri olevikust" kajab kuskil kukla tagumises pimedas nurgas tänaseni. Huvitav, kui kaua ta sinna kajama jääb? Äkki veel viis, kümme, kakskümmend aastat? See vist ongi hea kirjanduse tunnus, et ta lihtsalt ei lase lahti, tungib aeg-ajalt pinnale ja tuletab end ootamatult meelde.

Jan Kaus hakkab oma üürikese kirja algul justkui eikuskilt heietama. Ei saagi aru, et kelle silmadele see kiri on, aga vist mitte mulle... Loed edasi, loed ja loed ja loed ja järsku lihtsalt pisarad voolavad, sest Kaus on lugeja südame pihku haaranud, kildudeks pigistanud ja näidanud, kuidas suured tunded liigutavad ka siis, kui need pole mõeldud otseselt meile. Ja selle kõige jaoks ei pea isegi raamatut ostma ega laenutama, lugu on täispikkuses veebist loetav!

Pille-Riin Larm
Sirbi kirjandustoimetaja

Soovitan minna jalutama, käia kirjanduslike kaardirakenduste radu või seada sammud lihtsalt kodule kõige lähemasse kirjandusega seotud paika: võib-olla on see mõni mälestustahvel, -tuba või -muuseum, võib-olla mõne teose sünni- või sündmuskoht… Kui jalutuskäigu kaugusel midagi niisugust ei leidu, kõnni niisama – miks mitte kuulata seejuures kõrvaklappidest audioraamatuid või Vikerraadio "Luuleruumi"? Võib-olla tahaksid jalutada hoopis vaikuses ning meenutada, mis tekstid sulle elu jooksul korda on läinud ja miks? Võimalik, et tekib soov astuda läbi raamatukogust. Kui koju jõuad, võta vana lemmik riiulist või kotist välja. Kas sul on tunne, nagu kohtuksid lähedase sõbraga? See raamat ongi parim lugemissoovitus.

Mart Velsker
kirjandusteadlane

Soovitan Carolina Pihelgase romaani "Vaadates ööd", mis ilmus 2022. aasta sügisel. See on lugu mäletamisest ja naistest ja veel paljust muustki. Tegevusaeg kestab Teise maailmasõja aastatest tänapäevani, ajahetked, vaatepunktid ja tegelased vahelduvad, aga see maailm, millest räägitakse, kuulub saatuslikul kombel kokku. Lugude ja mäletamiste tihe põimitus on üks asi, mis mind Pihelgase romaani juures võlus, aga kindlasti võlus ka keel, milles lugusid jutustatakse. Sellist keelt, mis oleks ühtaegu poeetiline ja samas selge ning aistitavalt lähedal, kohtab proosas harva.

Erle Loonurm
ERR-i kultuuritoimetuse juht

Minu soovitan lugeda Tauno Vahteri raamatut "Hea venelane". Meeleolukas rännak lähiminevikku, mis lisaks taaskohtumisele 30 aasta taguse ajaga pakub vahvaid kohtumisi värvikate karakteritega. Vahteri julge, haarav ja ennastpilav huumorisoon väärib justkui omaette tegelaskuju tiitlit, niivõrd täpne, haarav ja südamest naerma panev on see, kandes kogu teost lõpuni välja.

Muide Vana-Kreekas kasutati huumori-meditsiini. See põhines uskumusel, et vedelik, mis hoiab kõiki kehavedelikke tasakaalus, on "huumor" ja see kontrollib inimese tervist ja emotsioone. "Hea venelane" on sellele müstilisele vedelikule suurepärane aseaine, võib-olla et paremgi veel.

Berit Kaschan
luuletaja ja kirjandusteadlane

Soovitan esimese eesti kirjanduse päeva puhuks massidele (üle)lugemiseks Kadrina pastori Heinrich Stahli "Kodu- ja käsiraamatut". Ja sinna juurde mõelda, et kõigest 385 aastat tagasi oligi see kogu meie omakeelne kirjandus. Hispaanlastel oli selle aja peale juba kaks köidet "Don Quijotet" väljas. Ilmselgelt oleme oma aega sellest alates päris hästi kasutanud. Ennast tööloomade hulgast täieliste inimeste hulka lugenud ja kirjutanud. Loeme ja loome siis aga edasi. On alust arvata, et suures plaanis tuleb see meil tegelikult väga hästi välja.

Kai Väärtnõu
ajakirjanik

Kas teie teadsite, et Eduard Vilde tegi abieluettepaneku Marie Underile või kelle nägu on päriselt Ivan Orav? Hiljuti Eesti kirjandusest saatesarja tehes sattusin alatasa vestlustesse, mille sisu võiks kokku võtta nii: "Vot siis… Seda ma küll ei teadnud! Peaks vist rohkem ikka Eesti kirjandust lugema… Aga mida?" 

Ehkki kooli kirjandustunnid läbisin erakordse entusiasmiga, oli minu arusaam Eesti kirjanduse kujunemisloost siiani väga fragmenteeritud. Nagu meist enamikul, usun. Aga siis jõudsin Cornelius Hasselblati raamatuni "Eesti kirjanduse 100 aastat". 

Eesti kirjanduse saatus on olnud heitlik ja tormine nagu meri, mis paljud talendid siit sõja ajal ka ära viis, aga samas täis trotsi ja rõõmu, vimkasid, heldimust, loomulikult ka joovastust. 

Hasselblatt iseloomustab eri ajalooperioode läbi sel ajal oluliste kirjanike - kes kelle loomingut mõjutas, tihedalt läbi käis, tülli läks, püünele tõusis ja kuidas õnnestus režiimipööretes ellu jääda. See pole napp ja kuiv loetelu. Iga sulemees ja ajastu saab liha luudele ning lugeja targemaks. 

Raamat läbi, on edasi juba lihtsam otsustada, kas asuda Eesti kirjandusega (taas)tutvuma läbi Smuuli või Kareva või Lutsu või hoopis läbi Jaan Oksa. 

Kurvastusega nendin, et poest on raamat läbi müüdud, aga raamatukogudest seda leiab. 

Mart Pechter
kirjanduskriitik

Parim Eesti kirjandusteos, mida ma möödunud aastal lugesin, oli Meelis Friedenthali novell "Abracadabra", mis ilmus Indrek Hargla koostatud temaatilises ulmeantoloogias "Eesti nõid".

See algab natuke kui ajalooline lugu 17. sajandi keskpaiga Tartu Ülikoolist, kus professor Danus hakkab tegema alkeemia-alaseid katsetusi. Kuid kui ta nagu võlutult aastateks unne jääb, peab tema abikaasa Magda hakkama kaitsma end nõidumissüüdistuste eest.

Sealt edasi muutub lugu iga lõiguga humoorikamaks ja lööb lausa särama nii ajaloolistest kui ka metakirjanduslikest viidetest. Mulle teadaolevalt on see Friedenthali esimene lõbusas vormis teos ning sellisena on see märkimisväärselt hästi õnnestunud.

Eesti kirjandust ei pea vastu võtma ainult paberilt. ERR ja Jupiter on avaldanud selle loo ka kuulatava järjejutu kujul, mille on väga hästi sobiva imetlev-uskumatu hääletooniga sisse lugenud Teele Pärn.

Seega, soovitan kuulata või lugeda ja seejärel üles otsida Friedenthali romaanid "Mesilased", mis räägib samuti 17. sajandi Tartust, või "Inglite keel", kust käib samuti tegelasena läbi René Descartes. Kellel on need veel avastamata, seisab nii mõndagi ees.

Maarja Vaino
Tallinna Kirjanduskeskuse direktor

Eesti kirjanduse päeva kuupäev on ühtaegu A. H. Tammsaare 145. sünniaastapäev ja kuidas teisiti, kui sel päeva soovitada lugemist ikkagi Tammsaare loomingu seast. Pisut aega tagasi ilmus värskelt Tammsaare romaani "Ma armastasin sakslast" kordustrükk, mis on ühtaegu nii haarav armastuslugu kui ka tabav ühiskonna ja eestlaseks olemise analüüs. Paneb mõtlema ja kaasa elama, mõjub mitmel tasandil.

Piret Voolaid
Eesti Kirjandusmuuseumi direktor

Jõulupuhkuse ajal lugesin suure huviga Mehis Heinsaare romaani "Kadunud hõim", mis nägi ilmavalgust 2022. aasta lõpus. Kõigepealt soovitan raamatut seetõttu, et autor on seostanud peategelast ja temaga seotud tegevusliine Tartu, Eesti Kirjandusmuuseumi ja selle sisutegevustega. Boheemlasest peategelase salapärane välitööseiklus ja arengulugu saab tõuke arhiivipärimusest ja hästi komponeeritud ladus teos toob esile terve paleti inimloomuse tundetahke – siirast armastusest kuni ürgse hirmuni tapetud ja ära söödud saada.

Mitu tuttavat on minult pärast selle teose lugemist küsinud, kas meie folklooriarhiivides on ka päriselt sellised pöörased ja salapärased pärimuslood Soomaa metsades ja lamminiitudel elanud inimsööjatest nuhka-nähkade hõimu kohta. (Tulge ja uurige ise järele.) Folklorist Eda Kalmre on kannibalismifolkloori uurinud ja näidanud inimsööjalugude põhjusi ühiskonna sotsiaalsetes ebakõlades, kõikvõimalikes inimhirmudes, sealhulgas hirmus võõraste ja võõrapärase ees (vt ka "Hirm ja võõraviha sõjajärgses Tartus. Pärimuslooline uurimus kannibalistlikest kuulujuttudest", Tartu 2008).

"Kadunud hõim" oma maagilise realismi võtmes näitab hästi, kuidas inimsöömisega seotud lood liiguvad reaalelu ja kujutletud kannibalismi vahepeal ning tekitavad vähemalt fantaasiates võimaluse astuda üle ühest ühiskonna rangest tabust.

Aivar Kull
kultuuriloolane ja -kriitik

Pakun välja ühe pisut ebapedagoogilise lugemissoovituse, aga seda just neile, kes alles lähenevad või kavatsevad läheneda A. H. Tammsaare loomingule: soovitan vaid ühte osa ühest kirjandusteosest, nimelt "Tõe ja õiguse" V köite keskpaika (13.–24. peatükk) Vargamäe noorte armuseiklustega, mis on lausa omaette dramaatiline "romaan romaanis". Klassiku kogutud teoste 10. köites (1983) algaks see lk 136 lausega:

"Päevad kadusid naeru, nalja, hõiske ja lauluga, nagu oleks Vargamäe tõesti muutunud maapealseks paradiisiks, kuhu taevatähedki tulevad lõpuks puhkama, kui nad juba küllalt ülal säranud."

Ja katkend võiks lõppeda lk 272 Indreku lausetega:

"Tähedki kaovad taevast, mis siis inimesest, tühjast, maailmas kaduda on. (---) Tulid ei tea kust, miks või milleks, ja kaod samuti. Ühel ilusal päeval sind ei ole enam ja see on kõik."

Lugesin "Tõe ja õiguse" 5. köidet alles 30-aastaselt ja mäletan selgesti tollast teravat kahjutunnet, et polnud seda juba varem, koolipoisina kätte võtnud (kaks esimest köidet sain loetud hilisteismelisena, kolm järgmist aga alles aastaid hiljem). Sest see on minu meelest pentaloogia kõige põnevam, elavam, kaasakiskuvam, kõige noortepärasem köide. Millised kired siin möllavad! Fataalsete armutunnete ja lausa tapva armukadeduse hulk erivarjundeid on siin erakordselt efekselt läbi mängitud!

Aga meie nn akadeemilises "Eesti kirjanduse ajaloos" (IV, 1. raamat, 1981, lk 322-323) on just seda köidet küll hoopis halvasti koheldud, öeldes mingi koolmeisterlikult kõrgi üleolekuga, et köide "ei paku stiili ja kirjutamisvarjundite osas nimetamisväärselt uudset", Vargamäe noorte süžeeliin jäävat "üldistusjõult kahvatuks", kirjanik "ei süvene" oma noorte tegelaste elutunnetusse (mis olevat vaid "südamesekeldused"), ning üldse olevat pärast Andrest Vargamäelt jäljetult "kadunud tõsine elumõistmine".

Ärge uskuge! Just sääraste akadeemiliste tarkustega peletatakse noori kirjanduse juurest eemale. Minu meelest võiks noor lugeja "Tõde ja õigust" alustada just 5. köite keskelt, see oleks parim teejuht kirjaniku maailma.

Saara Liis Jõerand
Värske Rõhu toimetaja

Ma ei soovi küll üle haipida ega isiklikku kogemust üldkehtiva tõe pähe maha müüa, aga Margit Lõhmuse "Sternel" on potentsiaal ulatuda kirjandusest välja ja imbuda kuhugi sügavale elutunnetusse. Mulle andis see hästi palju jõudu. Ja rahu - just sellist, millele saab nüüd toetuda, et selle jõu toel kõikvõimalikesse kaugustesse välja jõuda. Lõhmus on tugev, julge ja liikuv, võib-olla ehmatavgi, kuid ei jää seejuures kaugeks, vaid saab kiiresti omaks, ainult minu omaks.

Raul Sulbi
ulmekirjanduse ekspert

Kui üle aasta Loomingu veergudel väldanud arutelu tänase eesti kirjanduse arengute üle toob üsna üksmeelselt välja fiktsiooni taandumist ja omaeluloolisuse pealetungi me nüüdiskirjanduses, on tagumine aeg soovitada eesti kirjanduse päeval poeetilist ja eepilist monumenti müüdile, fiktsioonile, sümbolile – Nikolai Baturini peateost, 2002. aasta romaanivõistluse võitjat, ulmeromaani "Kentaur". Tegu on barokse ja äärmiselt rikka ning filigraanseks lihvitud keelega lummaval kõrbemaastikul laiuvat salapärast Õliimpeeriumit kujutava meistritööga.

"Kentaur" pole kindlasti moodsa aja nõuetele vastav kerge argilugemine, vaid oma maailma sissepääsemiseks pingutust nõudev vaat et sümfooniline väljakutse. Päris omaeluloolisusest pole aga siingi pääsu, kirjanik ise oli ju kõrbes käinud ja lõõmavaid naftatulekahjusid näinud. Ning nagu Baturini teostes ikka, kattuvad selgi korral peategelase initsiaalid autori enda omadega – seekord keerlevad selle keerukate inimsuhetega perekonnasaaga sündmused Nikyas Bigarti, julma õlimagnaadi ja üleloomuliku jõuga superviljaka kentauri ümber.

"Kentaur" on suurromaan (ligi 600 lehekülge) ja kindlasti ka suur Eesti romaan, kuigi rohkem siiski kultuuri- ja rahvuspiire ületav tekst, sammudes oma universaalsete mütoloogiliste, ökofilosoofiliste ja religioossete teemade poolest pigem ühte jalga Karl Ristikivi, Ain Kalmuse, Karl Rumori, Leo Metsari, Indrek Hargla ja Tiit Aleksejevi ajalooliste romaanidega.

Gert Kiiler
kirjanik

Huumoriraamatuid ei ilmu kunagi ülearu palju, saati siis veel selliseid, mis ka head on ja päriselt naerma ajavad. Jaak Leeri aka Martin Aare esialgu "Nelli Teatajas" ilmunud pseudoajakirjanduslike juttude kogumik "Savumees Einaril on buss alati katki" on just selline hea tuju raamat.

Reportaažid ja uudislood pealkirjadega "Eesti kõige kurjem mees kõndis lõkkesse", "Lendav rebane suges pärnakat", "Hakkaja mees tegi perele kirstud" ja palju teised samasugused kuuluvad Eesti huumori klassikasse. See on raamat, mis võiks igal vähegi naljast lugu pidaval inimesel riiulis olla ja mida kõlbab mõne aja tagant taas välja võtta ning enda ja teiste morniks muutunud meelt veidi lahutada.

Vallo Kalvik
kirjastuse Hea Lugu peatoimetaja

Mina soovitan üht Eesti romaaniloo põhjalikumalt unustatud pärli. Kui meil on EW-perioodi ühes otsas Albert Kivikase "Nimed marmortahvlil", siis selle ajajärgu lõppu, vaba Eesti hävitamist aastatel 1939–1941 kirjeldab vähemasti sama liigutavalt ja jõuliselt Voldemar Õuna "Uus evangeelium" (1953). Stseenid juuniküüditamisest, mille tunnistajaks õhtuselt rongilt maha jäänud nõmmekad juhuslikult satuvad, on kirja pandud nii, et võimatu külmavärinateta lugeda. Õun põgenes 1944. aastal Rootsi ja tema tekste laiemalt kahjuks ei tunta.

Berk Vaher
Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakonna esimees

"Longerdab ja lengerdab laadavanker üle laperike krigisevate kivide rannajoonega külg-külitsi lähenedes nii süld-süllatsi oma sihile..." Nikolai Baturini "Varahilisel ajal" on keeleline pillerkaar, lausepiirideta, meloodiliselt ja glossolaalselt voogav proosapoeem, mis ühtaegu rammusalt külaeluline ja ulmategelikkust loov, lapsepilguline ja sügavate müütiliste allhoovustega. Äsja kuuldus meedias jaburat kurtmist, et kirjanikke ei kutsuta telemängu. Keelemäng, mitte telemäng on see, kuhu kirjanik oma talendist kultuuris on kutsutud – vähesed on olnud ses nii virtuoossed kui Baturin.  

Aija Sakova
kirjandusteadlane

2023. aasta kohustusliku kirjanduse nimekirja peaks kindlasti kuuluma Ene Mihkelsoni "Ahasveeruse uni". See on raamat, mis avab eestlaste kuulumise, kodu ja kodutuse ning kodu kaotuse küsimust ning aitab mõista, mida tähendab sõja järelmõju üksikisikule.

See on raamat, mis on nii vormilt kui ka sisult erakordne. Sismises kahekõnes iseendaga vaagib jutustaja neid mõjusid, mis olid Teise maailmasõjal eesti peredele. Romaan on kui moraalne tunnistus nendest järelmõjudest, mis on sõjal, totalitaarsete režiimide segi pööratud otsustus- ja tegutsemisprotsessidel. Romaan teeb nähtavaks neid psühholoogilisi protsesse, mis muidu võivad jääda märkamata. See on rännak inimese siseilmas, mis peab toime tulema katkestuse, kaotuse ja murrangutega ning mis keeldub kaotamast moraalset kompassi.

Johanna Ross
Keele ja Kirjanduse peatoimetaja 

Alma Ostra-Oinas on rohkem tuntud varase naispoliitikuna, aga ta tegutses ka ilukirjanduse vallas. Just sel aastal möödub täpselt sajand tema romaani "Aino" ilmumisest. "Aino" kirjeldab 20. sajandi alguse Peterburi naisüliõpilase kogemust: kontrasti idüllilise kodutalu ja rahutu suurlinna vahel, meeleolukõikumisi, segaseid suhteid noormeestega. Ajastu muutuvaid moraalinorme kehastab peategelase tädi Annemari, kes leiab, et ühest mehest ei saagi naisele piisata. Igati moodne teos!

Anneli Leinpere
kirjanduskriitik

Ma ei usu universaalsesse raamatusse, ühe raamatu valik sõltub ajast ja kohast. Hetkest. Praegu on jälle valimised ukse all, poliitiline maastik podiseb ning tooni annavad kriisid. See selleks. Oma ajalugu kanname seljas ja hinges ka ilma päevapoliitikata.

Eesti kirjanduse päev on uus üldrahvalik pidupäev ja sel puhul tahaks välja pakkuda midagi universaalset, nagu on üks korralik ülikond – seda kannavad edukalt kõik, soost ja vanusest sõltumata. Seega olgu soovitatud Ene Mihkelsoni "Torn". Aktuaalne, nutikas ja suurepärases vormistuses mäluluule. Isu tekitamiseks:

Aade on vaade millest ei saa enese-

kaotuseta loobuda Aateid on vähe

alles jäänud Inimesed kannavad

kehi Nad on püsisoojad ja maksa-

vad selle eest renti

Krista Kaer
kirjastuse Varrak peatoimetaja

Soovitan Juta Kivimäe "Suurt tuba". See raamat on triiki täis "vanu ja uusi lugusid" ja "salajasi asju", nagu autor seda väljendab. Sõjajärgse Tartu ühiskorteris elavast juudiperekonnast pärit Mintsi vaatab oma lapsesilmadega elu, kus kohtuvad ja põimuvad eri inimeste lood, tõekspidamised ja mälestused. Ühest loost sünnib teine, see omakorda viib järgmise looni, nagu hakkaks kunstnik ühest nurgast suurt pilti joonistama, lisades üha uusi detaile, kuni kogu pind saab kaetud.

Juta Kivimäel on imeline üksikasjade ja varjundite märkamise ja kirjeldamise oskus, tema maailm ärkab värvilise ja põnevana ellu ja haarab lugeja kaasa.

Carolina Pihelgas
kirjanik

Eesti kirjanduse päeval soovitan klassikaks väärindatud mehiste teoste kõrval lugeda ka naiste kirjutatud raamatuid, mis kirjandusloos kipuvad tihti kas vähem tähelepanu saama või suisa kõrvale jääma. Üks teos, mis mind hiljuti üllatas ja kõnetas, on Lilli Prometi "Primavera" (1971).

See romaan on parimas mõttes modernistlik, siin on hoogsust, teravust ning samas valusaid allhoovusi. Kaunite Itaalia-kirjelduste taustal hakkavad hargnema üle pika aja kohtunud peategelaste keerukad suhted ja korraks lubatakse kerkida tunnetel, mida on püütud pikka aega alla suruda ja ära unustada. Samas on romaanis ka parasjagu huumorit, Nõukogude turismigrupi värvikas seltskond annab omamoodi sissevaate toonasesse reaalsusesse ja tüpaažidesse.

Vanemale põlvkonnale on "Primavera" kindlasti tuttav, aga neile, kes pole "Primaverat" mingil põhjusel veel lugenud, soovitan seda kindlasti. Teos mõjub ka praegu tähendusliku ja värskena.

Toomas Väljataga
kirjastuse EKSA peatoimetaja

Soovitaks üht Mihkel Muti paljudest suurpärastest teostest. See võiks olla "Fabiani õpilane". Omas ajas väga värskendav aga ka täna lugedes või soovi korral ERRi audioarhiivist kuulates võluv.

Elisa-Johanna Liiv
kirjandusspetsialist  

On 20. september aastal 2017. Uudistes on teade Ene Mihkelsoni lahkumisest ning leian, et see teade on mind täiesti rivist välja löönud. Minu jaoks võõras inimene, kuivõrd võõras saab olla üks luuletaja, kelle tekstid mind hingepõhjani on puudutanud. Tavaliselt ei ole tunnet, et igatseksin autoriga kohtuda, aga Enega oleksin tahtnud küll.

Avastasin Ene Mihkelsoni läbi valikkogu "Kõik redelid on tagurpidi" ehk küllaltki hilja, 2016. aastal. Küll aga õpetas see raamat mind luulet lugema. Luulet armastama. See on kogu, millele lähenesin aeglaselt ja ettevaatlikult, sest kunagi ei teadnud, millise kujundiga ta mind seekord rabada võib. Ei, kirjanduse tarbimine (ja kasutan siin meelega just seda sõna) ei pea olema püha tegevus. Luulet võib lugeda kuidas iganes, kus iganes. Lihtsalt Ene Mihkelsoni tekstid on (minu jaoks) nii tummised, et üle kahe ma korraga lugeda ei jaksagi, sest tunnen, et tegu on raiskamisega. Olen mõtetega alles eelmistes, ei võta uut vastu.

Üks tekst, mis mind enim mõtetes külastab:

Ja vaata ajal pole tähendust

ja vihmal maitset

hiiglase lakast sajab taevas alla

keegi usub et tema õlgadel

püsib maailm

Maailm ei usu midagi

Kui elu jooksul lugeda üht luuleraamatut, siis ma soovin, et see oleks see kogu.

Heili Sepp
tõlkija, literaat

Väga keeruline ülesanne. Nimetaksin viimaks Leida Kibuvitsa 1934. aasta romaani "Paradiisi pärisperenaine", mille keskmes on näitlejanna, kes on sunnitud tõdema, et ühes noorusega hääbub ka karjäär. Omal ajal tekitas furoori, et romaan sai ainest Tartu kaasaegsest teatriskeenest. Nüüd on see tähtsusetu.

Kui mina mõne aasta eest kõnealuse raamatuni jõudsin, juhuslikult ja eriliste ootusteta, see lausa rabas mind. Täpsemalt lõi mind jalust see, kui oskuslikult viis autor mu sündmuste keskele, päris stseeni endasse. Kõik oli nõnda tegelik, aus ja ere, nii siin-ja-praegune. Ükski sama ajastu meeskirjanik polnud vähemalt mind sellise imeteoga üllatanud.

Asi pole üksnes autori talendikas detailikäsitluses, vaid tegu oli (laenates Ants Orase mõtet tolle aasta proosaülevaatest) toonases kirjanduses üliharva oskusega viia lugeja lausa peategelase teadvusesse. (Midagi sarnast juhtus minuga ka hiljuti, kui lugesin Carolina Pihelgase värsket "Vaadates ööd", mis mu mõtted õieti Kibuvitsani viiski).

Mõistagi leiab kaasaegsest kriitikast arvamusi a la "raamat on kirjutatud rohkem stiili kui probleemi pärast". Aga eks iseloomusta need hinnangud ajastut pareminigi kui teksti ennast. See on romaan naise eneseteostusest. Ja olgu ta siis selles nimekirjas, sümboliseerimaks seda, et Eesti kirjandusest leiab ikka ja jälle ootamatuid pärle, ning meenutamaks auväärsete meesautorite kõrval ka vähemalt üht andekat vanema aja naisprosaisti. 

Tiit Hennoste
keele- ja kirjandusteadlane

Mida lugeda hallil talvel, mida täidab vastik kolmainsus sõda, hinnatõusud ja valimiste reklaam. Midagi, mis annaks jõudu ja rõõmu. Pakun välja Oskar Lutsu "Suve", mis alguses kandis muuseas pealkirja "Kevade III" ja lõpeb teadupärast samade sõnadega, millega "Kevade" algas.  Kuigi film on olemas, on raamat ikkagi raamat.

See on raamat 1912. aasta suvest ja sügisest, kuhu mahuvad Tootsi ja Teele armastus, Tootsi peremeheks kasvamise algus, punsli eli ja vana apteekri resigneerunud elufilosoofia, Lutsu mõtted eesti monokliga pastlamehest ja lõpuks ka algaja kirjaniku Lesta lugu esimese raamatu müümisest, milles kaupmees poole rahast endale võtab.  Ja lugedes tasub hoolega jälgida keelegeenius Lutsu dialoogi.

Indrek Koff
kirjanik, tõlkija

Enesestki mõista soovitan sel tähtsal päeval lugeda Ellen Niidu luulekogu "Karud saavad aru"! Eest tahapoole ja tagant ettepoole, senikaua kuni kõik luuletused pähe jäävad.

Räägitakse, et eestlased ei oska enam kuigi hästi oma keelt. Et see jälle ära õppida, tuleb lugeda Ellen Niitu! Mõelda ainult, et meil on olnud niivõrd sõnatundlik kirjanik – iga rahvas sellise asjaga kiidelda ei saa. Olgem siis tänulikud.

Janne Andresoo
Rahvusraamatukogu peadirektor

Valisin soovituseks autori, kes on rikastanud Eesti mõtteruumi filosoofilise maailmakäsitlusega. Uku Masingu loominguline viljakus annab meile palju valikuid, aga tema esseekogumik "Meil on lootust" on suurepärane mõttekaaslane inimesele, kes otsib võimalust lugeda filosoofiast, folkloristikast, teoloogiast ja orientalistikast läbipõimunud tekste, mis detailide ja üldistuste põhjal peegeldab möödunud sajandi esimese poole eestlase maailmavaadet ja tuleviku nägemust.

Omamoodi hõrk lugemine, vaatamata sellele, et polüglotina tuntud Masingu lausestus ja mõtete areng ei ole alati kõige lihtsam. Tema esseed on nõudlikud, aga see ongi tänuväärne tänases maailmas, mil oleme harjunud lühikeste tekstidega ning keskendumine muutub üha keerulisemaks.

Eesti kirjanduse päev ilma Uku Masinguta oleks ebatäiuslik. Ja Masingu üks ideedest oli vägagi keelekeskne. Inimese ettekujutus maailmast sõltub sellest, millist keelt ta kõneleb ning emakeelel on mõju rahvuse eksistentsile. Sellest ideest kantuna on ilma igasuguse liialduseta emakeelne kirjandus meie väikse rahvakillu elujõulisuse võti. Raamatukogude roll on hoida Uku Masingu ja kõigi teiste autorite loomingut, et saaksime kesta.

Lisanna Lajal
kultuurikriitik

Eesti kirjanduse päeva puhul tunnustan Kruusa Kalju uusimat luulekogu "Üleelamiste vanake", mille lugemine tekitas väga koduse tunde. Kimpu seotud pisipalakesed kajastavad ühe, mitte just tammsaareliku meelsusega, kirjanikupalgalise tööinimese argipäeva, tõstavad esile selle detaile ja teevad need armsaks. Luulekogu peateemana tõusis esile lapsevanemlus, samas on meenutusi ka koroona-aja iseärasustest, sekka veel veidi netiängigi.

Kogu see sõnaosav krempel võiks sobida hää ERR lugeja kohvitassi kõrvale, öökapile või palitu taskussegi ja tuletada seal meelde ilusa emakeele rikkalikku mängumaad.

Karl Martin Sinijärv
Rahvusraamatukogu kultuurinõunik

Eesti kirjanduse päev on omadega üsna alguses ja tostap olekski arukas soovitada meiemaise ja meiekeelse kirjanduse algust. Tekste, mida enamus meist kunagi lugenud ei ole. Kas siis selle pärast, et pole nondega kohtunudki või et kohtumus ära ehmatas. Kuna kirjaviis ja keelepilt nõndavõrd eriskummalised olivad. Sest hädast on Wimberg koos oma hea sõbra Jaak Urmetiga meid nüüd üle aidanud. Pika pealkirjaga raamatus "Pruut, kuningas ja muusapoeg. Eesti luule algus. Eestikeelne luule 1637-1721 transpoetiseerituna 21. sajandi kirjakeelde" on koos suurem osa kõige esimesi eestikeelseid kirjanduslikke tekste üleüldse. On omal vanal kujul ja on Wimbergi pool tänapäeva inimesele arusaadavaks kirjutet kombel. Transpoetiseeritult, nagu antoloogia autor sõnab. Väga vägev lugemine. Eesti kirjanduse päevaks ideaalne lugemine. Hakkate eesti kirjanduse päeval lugema ja kui tuhinasse ei satu, jätkub emakeelepäevani!

Kui ärr ehmatas, siis meeleleevenduseks ja - paranduseks võib takkajärele lugeda Wimbergi enda rammusas maakeeles kirjutet uut luulekogu "Enne kui". Ja Wimpsi vana sõbra Jürgen Rooste "Loimurite laulu". Saab julge vaimujalaga astuda tänase poeesia põnevamasse pulbitsevasse veekokku.

Arne Merilai
kirjandusteadlane

Kindlasti tuleb millalgi läbi lugeda Balthasar Russowi "Liivimaa provintsi kroonika", mille kirjastus Tänapäev üllitas Jüri Kivimäe heas tõlkes ja seletustega. Me peame tundma oma kultuuri tüvitekste, mis annavad meile läbi ajaloo nägevad silmad. Ajaraamatu sisu keerleb Liivi sõja ümber, mis pakub täna jälle hämmastavaid äratundmishetki. Moskoviidid on äsja võitnud tatari khaanid ja juba nad pöörduvadki läänemererahvaste vastu. Idanaabri ahnus, ülbus, pettused, terror ja verejanu on samasugune kui praegu, et vähe paistab uut päikese all. Meie ja Lääne vastupanu on aga siiski tugevamaks läinud, ei võeta enam nii lodevalt kui vanasti.

Nautida saab mõnusat arhailist kroonikastiili, kus visatakse vahel ka diskreetselt villast. Russow hoiatab liivimaalasi, et prassiva patuelu palgaks on surm: "Jumal hoidku neid Viljandi hüppamise, Paide joomise ja Rakvere esitantsimise eest." Katsuge ka üles leida mõni vihje, mille järgi võiks auväärt Balthasari eestlaseks pidada. Mina ei suutnud tuvastada ühtegi, aga lugege teie hoolikamalt. Talle on rahvuskaaslane iga jumalariigi vaga kodanik, aga mitte kõrgid ja liiderdajad. Maarahvas kui torupillimängijad ja ebajumalakummardajad ei kvalifitseeru. Russowi seisus esindab reformistlikku demokraatiat.

Andra Teede
kirjanik

Kellele on hakanud euribori ja inflatsiooni valguses tunduma, et elu on raske, soovitan lugeda vana head Eduard Vildet ja tema "Mahtra sõda". Sobib ka mõni muu tema ajatu teos, näiteks "Külmale maale" on alati keset pimedat talve mõnusalt masendav. Vildest tasub meelde jätta seda, et eestlane on kannatanud varem ja kannatab edaspidi, nii et meist igaühe individuaalne äng ei ole absoluutselt märkimisväärne. Parem lugeda kokku, mitu erinevat vorsti külmkapis või püksipaari riidekapis on, ja endale tunnustavalt õlale patsutada: oleme tulnud teoorjuse ajast pika tee!

Kes klassikat kardab, siis ma ikka julgustaks ka, et Vilde ajaloolised romaanid on väga lobedasti loetavad ja ei jää kuidagi tänapäevasele ajaviitekirjandusele alla. Lehed keeravad ennast suisa ise ja armastust on surma kõrval ikka ka.

Paul-Eerik Rummo
kirjanik

Soovitan kõigil ette võtta kõik "Ilmamaa"/Hando Runneli "Eesti mõtteloo" 160 millegagi köidet, mis seni ilmunud, ja need järjepanu läbi uurida. Ise pole veel päris selleni jõudnud, aga ehk jõuan veel. Asendamatu võimalus endist kui eestlastest aru saada.

Jaanika Palm
lastekirjanduse uurija

Et lugejaks kasvamine saab alguse lapsepõlvest, on uuel tähtpäeval eriti sobilik kätte võtta mõni lasteraamat ja nautida seda siis kas omaette või lastega koos. Miks mitte (üle) lugeda näiteks Jüri Parijõe novellikogu "Tsemendivabrik", mis on trükivalgust näinud samal aastal kui Tammsaare romaanisarja "Tõde ja õigus" esimene osa. Olulisemgi kui see fakt on aga tõik, et Parijõgi oli üks esimesi oma tegevust teadvustanud lastekirjanikke, kes ei alahinnanud oma peamist adressaati. Ta usaldas last ja tema vastuvõtuvõimet ning tundis lapsele luues suurt vastutust.

Nii pakuvadki "Katkine kruus", "Vargus", "Uued saapad" jt kogus sisalduvad novellid elutruud, ilustamata pilti 20. sajandi alguse Eesti laste mängudest ja kohustustest, rõõmudest ja muredest, avastustest ja pettumustest. Parijõgi oskab vaadelda toimuvat läbi lapse silmade ja jutustada sellest läbi lapse suu, olles samaaegselt nii kaasahaarav kui sügav. See aga on haruldane kunst, mida niivõrd meisterlikult valdavalt vaid vähesed.

Märt Väljataga
Vikerkaare peatoimetaja

Soovitan Heiti Talviku luuletusi (st "Palavikku" ja "Kohtupäeva" või mõnda hilisemat väljaannet, nagu "Luuletused" või "Legendaarne"). Inimestega, kes neid tunnevad, on kergem vestelda.

Maria Esko
tõlkija

Valisin Berit Kaschani "Täna piisab vähesest", sest:

• olen seda ilmumisest saati lakkamatult kõigile soovitanud
• selle saab vabalt ühe päevaga läbi lugeda ja aega jääb ülegi
• see on igal järgmisel lugemisel natuke, peaaegu või täiesti uus
• kavatsen selle ise Eesti kirjanduse päeva puhul jälle üle lugeda

Jan Kaus
kirjanik

Minu noorpõlve lugemiste seas tõuseb esile Peeter Urmi debüütromaan, 1982. aastal ilmunud "Päike tules". Õppisin sellest raamatust intuitiivselt traagilise karakteri arengut - peategelane Timukas, vangist vabanenud rets, kavatseb oma endistele klassikaaslastele julmalt kätte maksta, aga kui loo alguses paistab kättemaks lubavat lahendada Timuka sügava pettumuse, siis lõpuks osutub pettumuseks just kättemaks ise, sest on vaid üks ülespuhutud, reaalsusega vähest kontakti omavatel tunnetel põhinev illusioon. Kõige selle kõrval avastab jõhker Timukas endast nukravõitu õrnuse, mis tekitab temas hämmeldust ja kohmetust, minule kui lugejale kingib aga efemeerse lunastusvilksatuse.

Elle-Mari Talivee
kirjandusteadlane

Soovitan värsket lemmikut, nimelt Andrus Kivirähki "Lend Kuule" (2022). Sel on nii palju põnevaid, ootamatuid lugemisvõimalusi, raamiks "Lendava laeva" muinasjutt, aga selles inimestevahelised barjäärid, groteski keeratud ootushorisondid, kunagi endale ja teistele korda läinud tegudesse takerdumine, vastutus oma tegude ja ka oma annete kasutamise ees. Ja mis kõik veel.

Mulle endale hetkel läheb küllap kõige rohkem korda, et seda võib lugeda kui keskkonnaromaani – nimelt talutab kosmonauti mööda Maad ringi Suur Hall Hunt, ilmselt viimane, keda jahimehed veel maha lasknud ei ole, ning jutustab kosmonaudile inimeste vägitegudest looduse hävitamisel. Need on (ka) hundi silmis täiesti loogikavabad, sest tema silmis ei ole mets, taimed, loomad ja putukad inimestele kuidagi ette jäänud.

Vilja Kiisler
ajakirjanik, kirjanduskriitik

Lugeda tuleb Tammsaaret, muidugi mõista, ja sugugi mitte ainult või tingimata selle pärast, et eesti kirjanduse päeva tähistamiseks on valitud Tammsaare sünnipäev. Tammsaarega on säärane eriline ja imetabane lugu, et temal leidub sobiv lemmikteos igas vanuses lugeja jaoks. Noort inimest kõnetab ilmselt "Elu ja armastus", mulle on pikka aega kõige armsam olnud "Tõe ja õiguse" esimene köide. Aga kui praegu peaksin ühe Tammsaare valima, siis soovitan "Põrgupõhja uut Vanapaganat". See on geniaalne teos, mida tuleb elu jooksul uuesti lugeda vähemalt iga kümne aasta tagant, iga kord keerab uue külje ette.

Heli Allik
tõlkija

Terve eesti kirjanduse lugu on üks suur ellujäämislugu – kuidas meie, tegelikult ju igasugust loogikat arvestades juba aastasadu põhimõtteliselt mitte olemas olema pidav rahvas, endale sakste selja tagant ikkagi omad laulud välja laulsime, kuidas me välismaa värkide abil oma keelt uuendasime, aga kõigi nende suurepäraste mõjude alla ise ära ei uppunud, kuidas me nahksinelite kiuste arendasime täiuslikkuseni ridade vahelt lugemise kunsti, toimetamiskultuuri ja komareeglid, kõik see on alati saanud teoks kusagil imeõhukesel noateral, kuristiku serval olemise ja kadumise murdepunktis.

Ja kuigi ma olen, ma arvan, lapsena kümme korda nutnud Eduard Vilde "Kupja Kaarli adjustaatide" pärast, kuigi ma olen Jüri Parijõe "Jutte" lugedes tundnud peaaegu füüsilist – et mitte öelda rohkem – mõnu igast meie ajas juba vanamoodsana mõjuvast sõnast, igast natuke lapselikust ja samas otse lihasse lõikavast lausekonstruktsioonist (ja me ei räägigi ju neist Tammsaare lauseist "Aga Liisule kippus aina nutt peale, niisugused imelikud kosjad olid need. Ometi polnud neist ühti, sest nõnda oli ometi parem kui ilma kõigeta." ja kõigest sellega seonduvast, eks), siis nüüd mul on kultuuriportaali palutud "Eesti algupärandi" asjus üks teine mõte.

Mõte sai hakatuse sellest, et kuigi õigekirjareeglid on viimasel ajal üsna kelmikaks muutunud, siis siiski kirjutatakse väiketähega keeled, kultuurid ja koeratõud. Ja teiseks, "algupärand" on, nagu ütleb Eesti keele kirjeldav sõnaraamat, "algupärane teos, originaalteos (hrl. vastandina tõlkele, tõlketeosele).". Ja kolmandaks oli kultuuriportaali kirjas mainitud "EESTI KIRJANDUSE SOOVITUST" – need olid kõik suurtähed, siin me ei tea, kas mõeldud olid "Eestit" või "eestit", aga igal juhul on jutt kirjandusest kui sellisest, mitte ilmtingimata risttahuka kujulise paberist ja papist klotsi vormi võtnud esemetest.

Aga olgu mis on, see viib mõtte lennukalt papüürusele, kivitahvlitele, käsikirjarullidele ja internetipoeetidele. Ühesõnaga, daamid ja härrad, kasutan ära terminoloogilist segadust – näidendid näiteks kvalifitseeruvad kirjanduse alla, ja samas filmistsenaariumid mitte, ja arvutimängude kohta ei tea üldse mitte keegi, mis need on – ja ütlen, et "Disco Elysium", eesti noorte inimeste poolt ja eesti romaani "Püha ja õudne lõhn" materjalist Londonis loodud ingliskeelne arvutimäng, teeb ajal, mil tegelikult veedavad inimesed valdava osa ajast ekraanide ees, seda, mida me kirjanduselt ootame – kummastab, sulatab terve universumi on ühte hetke, paneb sind taas sõnu usaldama – lepitab maailmaga anno 2023.

Katrin Viirpalu
ajakirjanik

Minu ajus on üks voolusäng , kuhu on endale koha nihverdanud tunglakandja sõnad, ja sõnu on tal palju. Esimesed sõnad, mis vundamendi ladusid, olid: "Vastu mu öökülma akent viskab end värisev puu...". Edasi tulid sõnad: "Ja on triiki mu mõteteriiulid samblalõhnaseid mälestusi...". Ja siis: "Helevalge lõhnav lumi kukkus rohelisse vette...".

Need read pani Leelo Tungal raamatusse "Kummaliselt kiivitajad kurtsid" kirja nii noorena, juba enne minu sünnisündmust. Mina kahmasin need endaga eluteele kaasa õige varakult. Mul oli siis alles kaks lehvidega patsijuppi peas. Praegu, pool sajandit hiljem, viskab värisev puu ikka veel end vastu öökülma akent ja mina lähen iseend otsima võib-olla üle su tee.

Lugege Leelo luulet!

Anti Saar
kirjanik

Carolina Pihelga "Vaadates ööd" on kõike muud kui mõnus meelelahutus. Õigemini, kui see raamat lahutabki lugeja meele ja mõtted tänasest trööstitust argipäevast, siis ainult selleks, et köita need veel trööstituma argipäeva külge, mis vältab läbi inimpõlvede. Kummalisel kombel on see siiski ilus ja usku sisendav lugemine. Selline puäntiseerimata proosaluule, milles parimad üldistused ei ole nikerdatud filosoofilistesse aforismidesse, vaid pillatud justkui pealekauba lugematutesse tunnetuslikult täpsetesse kujunditesse.

Doris Kareva
luuletaja

Eesti kirjanduse päeva puhul soovitaksin üle lugeda Andres Vanapa meisterlikku, mõrkjalt humoorikat romaani kirglikust raamatuarmastusest. Selle nimi on "Riiulid" ja see ilmus "Eesti Raamatus" 1994. aastal.

Imbi Paju
kirjanik

On päris suur väljakutse tõsta esile vaid ühte kõige olulisemat eestikeelset kirjandusteost, nii palju on huvitavat kirjandust, millest saadud lugemisrõõmu eesti esimese kirjanduspäeva puhul teistega tahaks jagada.

Oma isiklikus kirjandusega seotud ajaloos mõtlen pidupäeva puhul sellele, et 1999. aastal sündis Eesti esimene ja seega vanim Võtikvere raamatuküla kirjanduspäev, mis võttis mõisapuude all vabaõhusalongi mõõtmeid ja kus on enamus eesti kirjanikke kahekümne aasta jooksul elule tähendust andnud ja inimeste sõnavara värvikamaks muutnud. Oma innustava kirjaga meie külale üllatas 2000. aastal Lennart Meri.

Kergitan Eesti kirjanduse päeva puhul teadlikult nö koerasaba, sest see ettevõtmine oli täiesti demokraatlik, kultuurtalgutele toetuv ja kandis nii teadlikult läbi kirjanduse Eesti Vabariigi järjepidevust, sest eeskujud kirjanduskohtute ja vestluste ja elu mõtestamise teemadel tulid sellest ajast, mille mälestust veel elusolevad eestiaegsed külainimesed endas kandsid. Eesti kirjanike sõnum elu mõtestamisel ja laste lugemispesade näol sai hääle pikaks ajaks, kuni koroona ja haldusreform mind ennast ja inimesed ära väsitas. Kuid ma asendan selle kohe oma uue raamatuga "Kirjanduskliinik", kus jutuajamised, mis sellest festivalist alguse said, jätkuvad.

Kui nüüd lähtuda sellest taustaloost ja kui kirjandust ülistatakse esimest korda oma päevaga, kutsuks sümboolsesse kirjandussalongi Juta Kivimäe koos tema  autobiograafiline romaaniga "Suur tuba", mis võitis 2021. aastal ka Kirjanike Liidu romaanivõistluse esimese auhinna. See on kunstiajaloolase esimene ilukirjanduslik teos, mis viib lugeja pärastsõja aegsesse aega, kus eesti-juudi perekonnast pärit 7-8 aastase lapse Mintsi pilgu kaudu avaneb värvikate inimtüüpide ja kultuuri andvate väikeste esemete, kommete ja muude ootamatute detalide kaudu 1950. aastate sõjajärge Tartu. See on nagu veidi noorema õe jutustuse jätk Viivi Luige "Seitsmandale rahukevadele" ja laps on ka juba veidi helgem.

Nii on see lugu osa meie rahvuslikust järjepidevusest, mis aitab ennast paremini mõista. Suur tuba, kus tegevus toimub, asub Tartu Pargi tänava ühiskorteris, kuhu nõukogude võim inimesed oli surunud. Seal elavad Mintsi emapoolsed juudi vanavanemad, kus ka väike tüdruk ajutiselt elab, sest ema ja isa on lahku minemas. Väike Mints on vanaema Bobe hoole all, kes ütleb, et kui sul on juudi pere, ei vaja sa muud kindlust. Vanaema küpsetab ja vaaritab ja seal kohevaks klopitud sulgpatjadega, tärgeldatud laudlinadega, kõrgete toolidega toas leiavad aset ühised söömajad koos huvitavate jutuajamistega, mis avavad ajastut, Eesti juutide elu ja arusaamu.

Teos on visuaalne, täis värve ja lõhnu ning tekitab igatsuse nende aegade ja inimeste järele. Võib-olla keegi teeb romaani põhjal filmi, mis koos raamatuga lükkaks ümber ka rahvusvahelisel tasandil meelevaldseid müüte, mida nõukogude ajalookirjutis on Eestile pärandiks jätnud. Sellel teosel on suur potentsiaal ületada piire.

Reijo Roos
luuletaja

Lennart Meri klassikat "Hõbevalge" tasub jälle ja uuesti yle lugeda, meenutamaks, et eestlaste ajalugu ei koosne ainult kannatustest ja lõputust orjapõlvest, vaid on hoopis mänginud erinevate aegade jooksul keskset rolli nii Läänemere arengus kui ka Õhtumaa-Hommikumaa kokkupuutepunktina. Praegusel ajal on ehk raske ette kujutada, et aesthid on veeteede kaudu peale Euroopa seotud veel Musta mere ja Kaspia merega.

"Hõbevalge" on kaasahaaravalt kirjutatud reisikiri, mis kasutab enda heaks muulhulgas ära geograafiat, filoloogiat, merendust ja etnograafiat ning manab lugeja ette pildi põhjas asuvast Thule rahvast, kes ei karda ei viikingeid ega päikest, mis nende maale alla kukkus.

Andrus Kivirähk
kirjanik

Mina soovitan lugeda Oskar Lutsu mälestusi.  Ega ma ei teagi, mitu köidet neid täpselt on. Igal juhul palju. Mis ongi hea, sest sa võid neisse muretult sukelduda, karmata, et sa kunagi lõppu välja jõuad. Näiteks suvepuhkuse ajal on see ideaalne lugemine: Lutsu jutuveski muudkui keerleb ja keerleb ning tekitab sellise isevärki hubase ja muheda olemise nagu siis, kui kass lööb nurru.

Inimesed leiavad piisavalt aega, et vahtida mingeid seriaale, aga Lutsu mälestused on samuti seriaal, kodumaine küll, aga kordades parem kui need, mida tänapäeval kirjutatakse ja telekas näidatakse.

Reet Weidebaum
kultuuriajakirjanik

Mina soovitaksin võtta ette hea kolleegi Elo Seliranna romaanilooming. Vaid mõne aastaga on talt ilmunud kümmekond teost, neist osad Aliis Jõe pseudonüümi all. Eriti soovitan "Tormpuudlast", milles on mastaapi, sügavust ja maailmakirjanduse hõngu.

Piret Raud
kirjanik

Kuivõrd minu jaoks on keeruline esile tõsta vaid üht autorit, siis osutan mitmele korraga: ei ole sobivamat raamatut Eesti kirjanduse päevaks kui mõni "Eesti novelli" kogumik, mis võimaldab tutvuda erinevate kirjanike loominguga.

Ühelt poolt annab "Eesti novell" aimu, mis üldse kaasaegses Eesti kirjanduses toimub, teisalt aitab otsustada, kelle tegemistel edaspidigi silm peal hoida. Ka on sarjal ambitsioonikas tulevikku vaatav plaan ilmuda 100 aastat järjest, mis kõlab hästi kokku lipupäeva paatosega.

Ilmar Tomusk
kirjanik 

1983. aastal ilmus Loomingu Raamatukogus Joel Sanga üsna tagasihoidliku välimuse ning mahuga luuleraamat "Abisõnad".

Olin sel ajal kaheaastasel "lähetusel" Koola poolsaare põhjaosas Petšengas nõukogude merejalaväes, ametinimetuseks ujuvtanki komandör. Ühel päeval tuli mulle väike pakk – vend oli saatnud mulle Sanga "Abisõnad".

Eestikeelset raamatut tuli igati varjata, sest selle omamise eest oleks heal juhul peksa saanud, halvemast ei tahaks rääkida. Varjasin raamatukest oma tankis, rännakutel saapasääres. Üksi olles lugesin. Joel Sang loomulikult seda ei tea, kuid tema väike raamatuke aitas mul selles erakordselt karmi kliimaga ning veelgi erakordsemalt idiootlikus olukorras ellu jääda – see oli side Eesti ja eesti keelega.

Sa istud keset polaarööd oma tankis, väljas on üle 30 kraadi külma, taevas vehklevad virmalised. Ja siis teatab Joel Sang: "Merejääl, ilmamaa lageduste lael, kus iga tõttaja enneaegu vananeb, seisab armas J.S. ja räägib ja kõneleb. Hüvasti, väga hüvasti."

Olin toona 19, kuid tundsin seda lugedes, tundsin, et olen seal jääkülmas pärapõrgus tõesti enneaegu vanaks jäänud.

Ja muidugi Sanga laulud: "Laulja laul", "Naise laul", "Tuletõrjuja laul", "Lapse laul", "Kassi laul", "Kuninga laul", "Röövliplika laul".

Ja loomulikult "Hällilaul":

Tule, tibu, emme sülle!

Emme musi annab sulle,

Peseb puhtaks sinu kännu,

lallu, punnu, ninnu, nännu.

Ära enam püksi pissi!

Issi ostab sulle püssi,

Millega saab pauku teha;

Otsib sulle sooja koha.

Ära enam püksi kaki!

Emme ostab sulle maki,

Kulukad ja popi jope,

Paneb riidesse kui pupe.

Tule, tibu, emme sülle!

Emme musi annab sulle,

Peseb puhtaks sinu kännu,

Lallu, punnu, ninnu, nännu.

Raamatukese sünnist on möödunud 40 aastat, kuid võtad, loed ja mõistad – hea raamat ei vanane. Kuigi minu "Abisõnad" on pärast demobiliseerumist korduvalt liimi ja teipi tunda saanud.

Võib-olla on praegusel lugejal huvitav teada, et raamat maksis 20 kopikat. Sama raha eest sai toona poest kas ühe liitri piima, ühe leiva või "Eskimo" jäätise.

Joonas Hellerma
kultuuriajakirjanik

Bernard Kangro "Peipsi" on vähem tuntud ja loetud, aga oma salajase võluga romaan, mis võiks pakkuda lugemiselamuse just praeguses ajas. Romaani tegevus toimub Emajõe suursoo äärde jäävates külades vahetult enne Teise maailmasõja puhkemist. Romaanis valitseb kummastav ja palavikuline õhustik. Lähenev sõda ilmub elanikele läbi painavate nägemuste (punaste hobuste karjad tulevad üle Peipsi), aga oht annab endast märku ka piirivalvurite kadumises või kahtlastes salakuulajates.

Eriti meeldejääv on siin looduse kujutamine, Emajõe veevoogude salajane elu, neid ümbritsevad metsad ja maastikud. Suur Peipsi mõjub kõige selle taga mingi iidse ja pühaliku jõuna. Müstilise allhoovusega "Peipsi" äratab seda maanurka lugeja kujutluses  ellu ja näitab, kuidas läheneva ohu eel on palju aimatavaid ja tuntavaid märke, mida mõnikord ei oskagi lõpuni seletada, sest hing vaid tunneb neid.

Paavo Matsin
kirjanik

Väga rõõmustav on tõdeda, et naiivselt sotsiaalse luule kõrvale on tekkinud viimasel ajal jälle ka vana head dekadentsi ja dändismi. Ning pole midagi imestada, et see tuleb just Tartust (vt ka näiteks Peeter Ora värsket luulekogu ""Hull Prantslane ja Tuline Kass"), kus kunagi tegutsesid sellised vana kooli boheemid nagu Varblane, Müller ja Milius. Kui maailm oleks tõesti nüüd ja kohe määratud lõppema (nagu lehes kogu aeg kirjutatakse), mida oleksid siis teinud nemad? Just, nad poleks sellisest lollist jutust üldse välja teinudki! Nii et tuleb jälle kord olla dändi ja dekadent Tartus, selles uues Lääne-Berliinis, kust raudse eesriideni kuskil Peipsi peal on vähem kui 100km... Kas teate, et isegi eesti dekadentsi tippteose "Elu allikad" (kas mäletate veel sealt pahelist Polizia Brauni, Nõukogude Eesti esidekadenti?) kirjutanud grand old dandy Mihkel Mutt on Tartusse tagasi kolinud?

Nii et tuleb kiiresti nautida kõiki kapitalistlikke hüvesid, mis veel saadaval on: siduda kaela YSL roosa sall, juua õhtuti parimat punast veini koos võluvate kassnaistega Supilinna ja Karlova uutes baarides, sõita taksodega ühes käes šampanja ja teises ananass jne jne. Need on ju ühe ausa inimese põhivajadused!

Seepärast lugegem ka Eesti kirjanduse päeval eelkõige Tartu uusi dekadente ja dändisid, kelle vaimne juht nüüdisajal on kahtlemata dändikirjanik Kaspar Jassa oma mahuka meistriteosega "koogel-moogel". "Jassa", muide, on Aafrikas aadlitiitel...