Kaasaegse ehk 1990ndate ja hilisema ulmekirjanduse oluline kuju Alastair Reynolds pole Eesti lugejale sugugi tundmatu. Kuigi tema kõige tuntumaid teoseid, kosmoseooperi-romaanide sarja "Revelation Space" pole seni tõlgitud, on juba aastast 2012 väikeste vahedega lausa neljas kogumikus ilmunud tema erinevaid jutte ja jutustusi. Selline valik olnud mingis mõttes isegi parem.

Astrofüüsiku hariduse ja Euroopa Kosmoseagentuuri töökogemusega kirjanik on ka ise mõnes vestluses arvanud, et tema tugevuseks on rohkem teoste ideed, detailid ja atmosfäär, mitte süžee. Ühte 600-leheküljelist "Revelation Space" romaani mõjutab süžee suhteline nõrkus minu arvates tõesti rohkem kui mõnekümneleheküljelisi lühivorme, mille hulgast võiks soovitada näiteks väga andekat tõlkelugu "Teemantkoerad".

Reynoldsi muudest sarjadest eraldi seisva romaani "Pahupidi pööratud" juures on mitmeid sarnaseid jooni just lühiromaaniga "Teemantkoerad". Mõlema puhul on tegemist autori ühe meelisteemaga, mille järgi on universum suur ja iidne ning täis ammu unustatud tulnukaliikide mõistatuslike eesmärkidega artefakte. Loomulikult on inimeste huvi selliste asjade vastu suurem kui nende ohutunne.

Raamatut "Pahupidi pööratud" alustades ei tule võrdlus "Teemantkoertega" küll kohe pähe, sest esimestest lehekülgedest oleks tegemist just kui hoopis ajaloolise romaaniga. Selles loos siirdub 19. sajandi alguse polaarekspeditsiooniks varustatud laev Norra merel otsima midagi, millest retke korraldaja alguses peategelasele, laevaarst Silas Coadele rääkida ei tahagi. Kuid mingil hetkel saab see lugu ootamatult otsa ning algab uus – sarnane, kuid siiski teistsugune.

Nimelt on nüüd 19. sajandi alguse purjelaevast saanud 19. sajandi lõpu aurulaev ning külmast ja tundmatust Norra rannikust sama külm ja tundmatu Patagoonia rannik. Peategelane Silas Coade on jätkuvalt laevaarst ning väikeste variatsioonidega on sarnastes rollides ka kõik teised ekspeditsiooni liikmed. Mis pole aga muutunud, on see miski tundmatu ja ähvardav objekt, mis on kogu nende reisi eesmärgiks.

Siinkohal on hea märkida, et ajalooliste romaanide ja ulmekirjanduse teed ristuvad kirjanike puhul tihti. Eestist tuleb sellega seoses meelde Indrek Hargla, kes on oma 15. sajandi Tallinna kriminaalromaanide järgi praeguseks tuntumgi kui oma ulatusliku ulmeloomingu poolest. Reynoldsi romaan aga paneb võrdlust tõmbama peamiselt "Hyperioni" ulmesarja järgi tuntud kirjaniku Dan Simmonsi suurepärase ajaloolise romaaniga "The Terror".

Reynoldsi romaan kasutab Simmonsi omale sarnaselt polaarkeskkonna raskuseid meisterlikult painava ja raske õhkkonna tekitamiseks. Kuid seal, kus Simmons püüab ajalootruult kujutada praeguseks legendaarset kapten John Franklini hukkunud ekspeditsiooni Loodeväila leidmiseks, saab üsna kiiresti selgeks, et sarnane materjal on Reynoldsil kasutusel ainult esimeseks paariks pildiks.

Siin võrdluses aga peitub minu jaoks ka Reynoldsi romaani suurim nõrkus. Ajaloolise romaani osad on kirjutatud üldjoontes tõsiselt ja siiralt, aga järgnevad, stiililt ulmekirjanduse 1920-ndaid ja 1940-ndaid järgi aimavad osad pole enam isegi mitte pastišš, vaid pigem paroodia. Mingis mõttes on loo seisukohast selline valik mõistetav, kuid vastumeel sellisest ebakõlast on ikkagi kerge tekkima. Õnneks mööduvad need osad kiiresti ning teose keskne osa pärast nendest erinevatest kattevarjudest läbi tungimist on jälle lugemist väärt.

Selgub, et tegemist pole mitte reaalselt erinevate ajastute lugudega, vaid hoopis kuulsa ulmekirjaniku Philip. K. Dicki stiilis reaalsust väänava looga. Ma ise võrdleks seda Dicki ehk natuke vähemtuntud, kuid mulle endale väga meeldiva romaaniga "A Maze of Death". Lisaks võib loo tuumast leida ka peategelasest arsti kaudu esitatud mõtte, mis on üks suurem lugupidamisavaldus arstiteadusele üldiselt. Midagi sellist ühest ulmeromaanist leida on üllatavalt meeldiv.

Nõnda võibki öelda, et kuigi Reynoldsi esimeses romaanitõlkes on nähtavaid ebakõlasid, õigustab see tervikuna siiski neid kõrgemaid ootuseid, mida tema seni eesti keeles avaldatud lühemad lood on tekitanud. Kindlasti on tegemist ühega parimate möödunud aastal ilmunud ulmeromaanide seast, mis tõuseb esile ajaloolise romaani aspektide poolest - ning minu jaoks eriti ka selle poolest, mis moodi autor arstiteadust mõtestab.