Vene ulmekirjanduse tõlkimine, millel Eesti kirjastustes on alati olnud oma kindel koht, on 2022. aasta algusest olnud ilmselgetel põhjustel sisuliselt varjusurmas. See pole ka muidugi täiesti halb, sest loodetavasti ei kasutata tõlkeressurssi näiteks Sergei Lukjanenko või Andrei Beljanini teoste eestindamiseks enam kunagi.

Hiljuti ilmunud Kir Bulõtšovi juttude kogumik on esimene pärast 2021. aastat trükivalgust näinud Vene ulmekirjanduse teos. Mingis mõttes on tegu ühelt poolt turvalise ja teiselt poolt sümboolse autorivalikuga, sest Bulõtšovi surmast möödub käesoleva aasta septembrikuus just kakskümmend aastat.

Bulõtšovi lühiproosat on tõlgitud varemgi. Parim senine kogumik on minu arvates 2010. aastal ilmunud "Perpendikulaarne maailm", mis sisaldab kolme väga eriilmelist lühiromaani: kosmoseline "Mäekuru", olmeline "Perpendikulaarne maailm" ja puhtalt satiiriline "Tõrge-67". Viimast pean ma Bulõtšovi tugevaimaks teoseks.

Kuna käesoleva kogumiku koostaja Jüri Kallas tituleerib järelsõnas Bulõtšovi eelkõige "olmeulme" meistriks, siis võiks arvata, et terve raamat on erinevalt "Perpendikulaarsest maailmast" seda kindlat teemat koondav – Nõukogude Liidu igapäevase elu taust kombineerituna mingi ulmelise nihkega. Päris nii see siiski ei ole.

Kogumiku avalugu on selles mõttes küll hästi valitud, kuna "Kas ma räägin Niinaga?" saab alguse just 1970ndate Moskvas, kus keskealine meesterahvas püüab helistada oma naistuttavale Niinale. Hoolimata mitu korda õige numbri valimisest, võtab toru hoopis tundmatu 13-aastane tütarlaps Niina ja veidrat on olukorras muudki.

Tegemist on armsa ja südamliku looga, mis demonstreerib hästi Bulõtšovi jutustamisviisi. Sisu peale mõeldes tahaks öelda, et millalgi peavad venelased enda jaoks mõtestama, et nad ei olnud Teise maailmasõja ajal sugugi mitte "head". Siiski pole see asjaolu Bulõtšovi või tema 1970ndatel kirjutatud loo otsene kriitika.

Lugu "Korallidest loss", kus Moskva-lähedases suvilapiirkonnas kerkib üleöö veider termiidipesa meenutav ehitis, keskendub eelkõige kahele lapsepõlvetuttavale ja nende suhtele. Isiksused ja suhted ongi loo juures põhilised ning ulme on siin taandatud tühiseks, peaaegu ebavajalikuks elemendiks.

Mingis mõttes on tavalise ülesehitusega ka "Professor Kozarini kroon". Omavahel enam mitte nii hästi läbi saav noorpaar koos sülelapsega on kostiliseks professor Kozarini suvilas, mis peale professori surma on jäänud ühe vanaproua kätte. Viimase nõudmisel võtab noorpaar kadunud professori asjade hulgas ette koristustöö.

Kuid selline  igapäevasus ning ulmelise elemendi imetilluke osa ei defineeri seda lugu. Tegemist on säravalt ilusa jutuga, mis on selles kogumikus kaugelt parim. Ulmeline või maagiline element on siin oma väiksusest hoolimata võtmetähtsusega. Kogumiku nimilooks poleks olnud paremat valikut.

Puhast satiiri esindab lugu "Nõukogude rahva ühtne tahe", kus tulnukad kingivad Nõukogude Liidule, Ameerika Ühendriikidele ja Hiinale igaühele ühe väikse kabiini ning teatavad, et kolme päeva pärast väljub igast kabiinist elusa ja tervena mõni surnud isik, kuid ainult see, kelle ülestõusmist selle riigi enamus soovib.

Tegemist on väga toreda pilalooga. See pole ehk päris nii meeldivalt terav kui "Tõrge-67", kuid siiski parimal viisil kaval ja humoorikas. Loo puänti, arvan ma, on täiesti võimatu ette arvata, kuid tagantjärele vaadatuna on midagi tabavamat raske välja mõelda.

Loos "Lohutus" tutvub temporaalse füüsikaga töötav teadlane kunagise Stalini repressioonide ohvriga, kes jutustab oma lugu organisatsiooni "Memoriaal" abil. Ajalugu pole ka ajamasina abil võimalik muuta, kuid ehk saab teha midagi muud? See aeglane ja mõtlik lugu jääb meelde eelkõige andekalt ja mitmeti mõistetavalt lahendatud puändi poolest.

Pisut naiivselt mõjub lugu "Olja N. tunnistus", kus igal pool maailmas hakkavad süttima keravälkude-sarnased tuled, mis toovad endaga kaasa hirmsaid looduskatastroofe. Huvitavam ja põnevam osa sellest loost on kaosesse langenud Nõukogude Liidu kujutamine, mis aimaks nagu ette 1990ndate alguse suuri sotsiaalseid probleeme ja segadusi.

Ootamatult positiivselt üllatab lugu ""Kahesajas" juubel", kus selle aastanumbriga tähistatakse intelligentsete šimpansite aretamise projekti – kuid šimpansitel endal on tekkinud juba oma plaanid. Lugu vaatab tagasi Pierre Boulle'i kuulsale romaanile "Ahvide planeet", kuid on vastandina läbinisti heasüdamlik ja positiivne.

Selles kohas toimub jutukogus väikese mõttelise piiri ületamine, kus Maal ja tuttavates tingimustes toimuvate lugude asemel pannakse ulmelist elementi juurde ning mängu tulevad kosmos, võõrad planeedid ja tulnukad. Kosmoselaeva meeskonnast rääkiv korralik, kuid mitte väga meeldejääv lugu "Mina märkasin teid esimesena!" näitab seda üsna selgelt.

Pisut mõtlikum lugu on "Raskestikasvatatav laps", kus Maale jõuavad mõned katastroofist pääsenud tulnuka-lapsed. Parimaks võimaluseks nad üles kasvatada, nagu leitakse, on nad tavalistesse peredesse kasulasteks anda. Lugu on väga asjatundlik just raskete laste kasvatamise kujutamise poolest, kuid tõenäoliselt pikem ja aeglasem kui vaja oleks.

Kogumiku kõige lõbusama loo auhinna saab "Muinasjutt naerist". Nimetatud "naeris" on võõral planeedil asuv tohutu maa-alune taimejuur, kust inimesed väärtuslikku materjali kaevandavad. Natuke meenutab see oma toonilt vendade Strugatskite loomingu varaseid hoogsaid kosmosevallutuse-lugusid nagu "Purpurpunaste pilvede maa".

Üllatavalt hea on lugu "Checako kõrbes", mis paigutab tegevuse küll võõrasplaneedile, kuid mis võiks toimuda ükskõik kus (nagu näitab ka Jack Londonilt laenatud väljend loo pealkirjas). See ilus ja nukker lugu näitab meisterlikult, kui piiratud tegevuskoha ja väheste tegelastega on võimalik teha midagi tõeliselt head.

Kõigest mõne lehekülje pikkune laast "Kassi mõistus" arutleb lühidalt küsimuse üle, kas kassile võiks anda inimesele sarnaneva mõistuse, kui see oleks võimalik. Lugu ise pole halb, kuid palju enamat kui üks katse väikest mõtisklust edasi anda ei leia sealt tõenäoliselt ka suurem kassisõber.

Kogumiku lõpetab pisut nukra tooniga "Inetust biovormist", kus kosmosevallutuse probleemidele on leitud lihtne lahendus – kui teistel planeetidel töötamise tingimused inimestele ei sobi, tuleb muuta inimest ennast. Episoodilise etteaste teeb siin ka üks tütarlaps Tallinnast, kes tõenäoliselt jääb Eesti lugejale rohkem meelde kui lugu ise.

Tervikuna on kogumiku näol tegemist kindlasti ulmekirjanduse tõlkevaramut täiendava teosega. Koos varem ilmunud lugudega on nüüd Kir Bulõtšovi lühiproosa tõlkes päris hästi esindatud. Isegi kui kogumiku kõik lood pole võrdselt tugevad, on minul endal siiralt hea meel, et sain lugeda kas või ainult nimilugu "Professor Kozarini kroon".

Omamoodi oli selle kogumiku kirjastamine kindlasti ka risk. Isegi arvestades maandavaid asjaolusid, polnud ehk päris kindel, kui paljud tahavad Vene ulmekirjanduse tõlkeid praegu kätte võtta. Bulõtšovi soe, sõbralik ja inimlik ulme aga annab lootust, et vene tõlkeulme ei ole täiesti kadunud nähtus. Lihtsalt otsida tuleb hoolikamalt.