Alustuseks ütlen, et mul on hea meel näha Eesti raamatuturu vaikset ja pea märkamatut mitmekesistumist koomiksikunstist välja kasvanud graafiliste romaanide osas. Teenäitajad on siin olnud tõlked sellistest olulistest žanriteostest nagu Marjane Satrapi autobiograafiline "Persepolis" Iraani 1979. aasta revolutsioonist ja Art Spiegelmani holokausti-teemaline "Maus".

Viimase paari aastaga on tekkinud eriti huvitavaid ja eriilmelisi valikuid, näiteks kodumaise kunstniku Veiko Tammjärve töötlusi Arkadi ja Boriss Strugatski ""Hukkunud Alpinisti" hotellist" ja Andrus Kivirähki "Rehepapist" ning teisest küljest ka François Schuiteni ja Benoît Peetersi põnevalt arhitektuuriteemalisi raamatuid "Segadus Urbicande'is" ja "Brüsel".

Eelnevasse nimekirja sobib hästi ka Marjorie Liu ja Sana Takeda "Koletis", millesarnast varem tõlkekirjanduses lihtsalt saada ei olnud. Tegemist on graafilise romaani vormis klassikalise fantaasialooga, mille keskne tegelane on salapärase minevikuga tütarlaps Maika Poolhunt. Selle loo maailma kahe põhivõimu, inimeste ja arkaanlaste vahelises konfliktis ei ole tal abi oodata kummaltki.

Kuigi Maika on arkaanlane, on ta kättemaksu eesmärgil teinud endaga midagi hirmsat ning tema sees peitub nüüd koletis, mida isegi teised arkaanlased kardavad. Inimeste, eriti aga salapärase ja võimuka Kuma nõid-nunnaordu käest soovib Maika saada vastuseid oma ema surma kohta, mis juhtus siis, kui inimesed ja arkaanlased veel teineteist täielikult ei vihanud ...

Mõistatusliku loona toimib see mingis osas märkimisväärselt hästi. Marjorie Liu on eelnevalt pikalt töötanud Marveli koomiksikirjanikuna ning tema loo jutustamise viisis paistab sealt õpitud vilumust. Koomiksivorm annab juba loomu poolest kirjanikule tööks vähem mahtu ja seda olulisem on, et seda vähest kasutatakse hästi.

"Koletises" õnnestubki autoril üsna selgelt välja tuua, et peategelane Maika on sattunud üsna keerulisse võrgustikku. Inimeste ja arkaanlaste vastasseisus on kummalgi poolel mitmeid vastandlike eesmärkidega rühmitusi, kelle jõuvahekorrad pole sugugi paigas – ja lisaks on ka väliseid jõudusid. On alati hea meel näha teoseid, mis näitavad oma maailma põhiloost laiemana.

Kui kritiseerida, siis mingil hetkel läheb lugu isegi liiga kompleksseks ja autor püüab natuke liiga palju infot ühekorraga kokku panna. Parimateks vihjeteks loeks ma ise üksikuid nagu muuseas pillatud lauseid, mis võivad kuhugi jõuda alles hilisemates lugudes (näiteks vastasseis, mis näib eksisteerivat inimeste riigis nõid-nunnaordu ja peaministri vahel).

Sama võib öelda ka kunsti kohta, millel on siinse žanri puhul kaasautori roll. Kuigi Sana Takeda stiil on väga isikupärane ja tema juugendstiilist inspireeritud kujundused on muljetavaldavad, kipub see kohati samuti oma detailsuses silma väsitama. Sellistel hetkedel hakkan ma igatsema tühja ruumi ja lihtsate kontrastide järele, mida siin võib leida peamiselt vaid Maika ja koletise mõttevestlustes.

Siiski on tegemist tähelepanuväärse sissejuhatusega sarjale, kus praeguseks on juba seitse raamatut ja mis on ära teeninud ka mitmeid auhindu. On lihtne mõista, miks just see lugu on võetud üheks südamega tehtud tõlkeprojektiks. Juba selle erilisuse pärast olekski mul siiralt hea meel selle üle, kui "Koletise" järgmised raamatud samuti tõlkes ilmuda saaksid.