Üks toredaid nähtusi kirjastamises, mille jätkumist ma väga loodan, on kuulsate ulmekirjanike suhteliselt varaste jutukogude tõlkes ilmumine. Headeks näideteks on siin õuduskirjanduse superstaari Stephen Kingi kogumik "Öine vahetus" ja kaasaegse ulme tõenäoliselt kuulsaima praegu kirjutava kirjaniku Neil Gaimani kogumik "Suits ja peeglid".

Roger Zelazny on Eesti lugejale praeguseks juba üsna hästi tuntud. Seda tõenäoliselt eelkõige oma "Amberi printside" romaanisarja järgi, kuid tema romaanidest on juba ammu tõlkes olemas ka näiteks absoluutne tippteos "Valguse isand" ja kõige tähtsam tema viimastest teostest "Üksildane oktoobriöö", mitmest muust rääkimata.

Ka Zelazny esimese suurema juttude kogumiku "Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud" tõlge rõõmustab palju rohkem kui näiteks mõned aastad tagasi tõlgitud Zelazny 1980ndatel ilmunud juttude kogumik "Igikelts ja tuli". Osa selle varase jutukogu põnevusest võib tulla 1960ndate kui autori kõige esimese loomeperioodi värskusest - näiteks on märkimisväärselt tugev lugu "Koguja roos" üks tema esimesi trükis ilmunud jutte üldse.

Huvitav on, et kogumiku mõttelise selgroo ja omamoodi triptühhoni moodustavad Iiobi raamatust oma laheda pealkirja laenanud nimilugu "Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud", juba mainitud "Koguja roos" ja lisaks veel "See surelik mägi". Need lood on oma ideelt ja struktuurilt väga sarnased, kuigi sisult erinevad, ja samas ka kõik väga tugevad.

Kõigis nendes lugudes astub peategelane vastu millelegi, mis on seni jäänud kõigile alistamatuks. Loos "Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud" on selleks Veenuse ookeanites elav universumi suurim mereelukas, loos "Koguja roos" on selleks Marsi sureva tsivilisatsiooni keel ja kultuur, loos "See surelik mägi" aga 50 kilomeetri kõrgune mägi ühel kaugel planeedil.

Sellisel vallutamisel on tähendus eelkõige väljakutsena, nendes lugudes kannustab peategelasi mõte, mida kuulus Briti alpinist George Mallory olevat kunagi Mount Everesti kohta öelnud: "Sest see on seal". Kuid tegemist pole siiski lihtsalt kangelaslugudega, sest iga nende kolme loo lõpplahenduses ei saa peategelane siiski päris seda, mida ta on tahtnud.

Kogumiku parimaks looks on minu arvates "Tee detsembrisse". Selles ostavad kõigi poolt hüljatud geneetilise eksperimendi tulemused endale ühe planeedi, sest nad vajavad eluks äärmiselt külma kliimat. Planeet pole küll veel piisavalt külm, kuid masinate abil ning pika aja jooksul oleks see võimalik sobivaks teha. Mida aga tähendab see planeedi praeguste asukate jaoks?

See lugu pühendub jumala mängimise teemale, mille kuulsaimaks esindajaks siinmail on tõenäoliselt Arkadi ja Boriss Strugatski romaan "Raske on olla jumal". Zelazny enda loomingus on see teema esindatud päris tihti, kuid juba mainitud romaani "Valguse isand" kõrval on see lugu ehk parim selletaoline – hästi täpselt napp ja lööv, ilma millegi üleliigseta.

Jutt "Deemonauto" esindab siin kogumikus ainsana stiilipuhast vanakooli pulp-fiction ulmet, mis pole sugugi paha, kuid on huvitav eelkõige kurioosumina. Tehismõistusega autod on loos moodustanud inimesi tapva ja tanklaid rüüstava röövlijõugu. Seda jõuku ja eriti selle ninameest lähebki peategelane jahtima, spetsiaalselt selleks ehitatud võitlusautos, millele on antud kauni daami isiksus.

Jutt "Koletis ja neitsi" on midagi sellist, mida iga kirjanik võiks vähemalt harjutamiseks läbi proovida. Zelazny võtab siin kõigest paaril leheküljel kokku vana muinasjututeema, kus hirmsale koletisele viiakse ohverduseks neitsi. Puänt on üsna selge, kuid kõik selleni viiv on andekalt ja hästi kokku pandud – see lugu sobiks hästi igasse kirjanduse õpikusse.

Kogumikust leiab ka grupi kergeid naljajutte. Loos "Kogumispalavik" saabub mõtlevate kivide planeedile mees plaaniga üks kividest jõukale onule kingituseks viia. Lugu "Suured aeglased kuningad" räägib hiiglastest, kelle mõtted liiguvad aastate ja sõnad sajandite kiirusega. Loos "Eksponaat" aga otsustab pettunud kunstnik ise muuseumis skulptuuriks hakata.

Need jutud on oma kergusest hoolimata päris head ja pakuvad teiste seas oma tooni poolest meeldivat vaheldust. Tõenäoliselt just selliste juttude põhjal jõudis Zelazny ka oma esimese selgelt humoorika romaani "Uksed liivas" kirjutamiseni.

Lõbusate lugude kõrval on aga siin ka kohe üks tõsisem ja isegi ehk sentimentaalne "See tormihetk", milles peab väikelinn võitlema üleujutusega. Kahjuks ei ole siin vähemalt minu jaoks erilist tundeväärtust. Ehk on asi selles, et Zelazny vajutab siin teatud emotsionaalsetele nuppudele liiga ilmselgelt. Nagu ka mustkunstitriki puhul on läbinähtavus pigem loole kahjuks.

Looga "See tormihetk" kaasneva kerge pettumuse, teeb kuhjaga tasa "Jumalik hullus". Selles loos avastab üks mees, et aeg hakkab mingitel hetkedel jooksma tagurpidi. Kuigi loo mõte on iseenesest lihtne, on see väga hästi teostatud ja saavutab mängleva lihtsusega selle, mida vaja. Tagurpidi voolava aja veider õudus annab loole veelgi mõju juurde.

Kogumiku lõpuosa juttudest on omamoodi harjutus ka "Corrida", kus peategelane avastab ärgates, et on sattunud härjavõitlusele. Stiiliproovina on see üldjoontes õnnestunud, kuid mitte palju enamat. Loos "Armastus on imaginaararv" põgeneb peategelane tee peal läbi lugematute maailmade - ning on tähelepanuväärne vaid seetõttu, et ennustab mingis mõttes ette "Amberi printside" romaanisarja.

Kõige viimane jutt "Lutsifer" aga on tore tõsisem jutustus mehest, kellel on omamoodi kinnisidee. Väikese puändina kasutab autor siin nimetust "Lutsifer" hoopis Vana-Rooma mütoloogia tähenduses kui kedagi, kes kannab endaga valgust. See on näide heast pealkirjavalikust – näiteks "Prometheus" oleks olnud sarnane, kuid palju läbinähtavam valik.

Kuid enne lõpujuttu on kogumikus veel lugu "Mees, kes armastas faiolit". Selle peategelaseks on mees, kes elab ihuüksi kalmistuplaneedil, kuhu tuuakse kogu universumi surnud. Ühel päeval kohtub ta aga legendaarse faioliga. Kuigi tegemist on sisuliselt haldja-muinasjutu töötlusega, on see märkimisväärselt hästi tehtud ja kuulub kindlasti terve kogumiku tugevamate palade hulka.

Tervikuna võib öelda, et see jutukogu ületab täielikult ootusi. Siin pole ühtegi nõrka lugu – isegi asjades, mida võiks nimetada "katsetusteks", on alati oma sära olemas. Mul on väga hea meel, et iga-aastasel ulmekirjanduse auhindade "Stalker" valimisel sai see kogumik aasta parima jutukogu, ning "Mees, kes armastas faiolit" aasta parima tõlkejutu auhinnad.

Võib ainult loota, et tõlkijad otsivad edasi tuntud autorite just varasemates jutukogudes leiduvat huvitavat materjali. Kindlasti võiks tõlkimiseks kaaluda näiteks Ray Bradbury kogumikku "The Illustrated Man" 1951. aastast või Ursula K. Le Guini kogumikku "The Wind's Twelve Quarters" 1975. aastast. Lootus jääb püsima...