Joel Jans on Eesti ulmeringkonnas üsna erandlik autor oma püsiva ja aktiivse koostööloome poolest. Tema kaasautorlus on tõenäoliselt palju juurde andnud juttudele, mis on kirjutatud koos juba temast varem tuntud autoritega. Näiteks võib tuua toreda kosmoseseikluse "Kaelani vaakumis" koos Maniakkide Tänavaga ja õudselt naljaka Nõukogude-paroodia "Kuldse päikse all me elame ..." koos Veiko Belialsiga.

"Ajudraiver" on aga autori teine sooloromaan pärast "Tondilaternat", mis võitis 2019. aasta romaanivõistlusel II koha ning mille võtsid üldiselt hästi vastu ka lugejad. Tegemist on ka teise raamatuga, mille kaanel on Joel Jansi nimi, sest varasemates töödes kasutas autor peamiselt pseudonüümi J. J. Metsavana.

 "Ajudraiver" on stiilipuhas küberpunk, mis toimub pea tervenisti virtuaalkeskkonnas. Selle keskkonna on loonud kosmoses töötav tehismõistus, kes on hakanud inimesi taga igatsema pärast seda, kui nood on iseenda loodud biokatastroofiga end viimseni hävitanud. Kuid Päikesesüsteemis on ju energiat, ainet ja aega külluses, seega miks mitte ehitada üks tohutu arvutikeskkond, kus inimesed võiks uuesti elada. Mitte ainult viimased, vaid kõik inimesed, kes kunagi on elanud!

Ühel hetkel jõuab nii elluäratamise järg Felixini, kunagi 21. sajandi esimeste aastate Tartus elanud IT-meheni, kes noorelt rumalal kombel surma sai. Felix mõistab õige pea, et ta viibib virtuaalmaailmas ning talle usaldatakse natuke õiguseid virtuaalse Tartu arendamiseks. Kuid koos talle määratud juhendaja, 19. sajandi Moskvast pärit naise Sofiaga virtuaalmaailmades ringi vaadates juhtub midagi ootamatut.

Nagu ilmneb, on kunagise lahke tehismõistuse asemel virtuaalmaailmasid valvama jäänud uus tehismõistus, kes on paras türann. Eksisteerib vastupanuliikumine, kes püüab arvutiviiruste abil tema võimu kõigutada. Felix satub tahtmatult ühe sellise vastupanuakti pealtnägijaks ning kogemata jääb tema sisse kinni kriitiline tükk viiruslikku koodi, mida nimetatakse "ajudraiveriks".

Peab ütlema, et ideede poolest on see romaan märkimisväärne. On põnev, kuidas vene kosmisti Nikolai Fjodorovi idee kõigi kunagi elanud inimeste elluäratamisest, mida näiteks Meelis Friedenthal on tõlgendanud müstiliselt oma loos "Kõik äratatakse ellu", saab Jansi käes hoopis kuulsa briti ulmekirjaniku Charles Strossi "Accelerando"-lugude sarnase virtuaaltöötluse.

Virtuaalmaailmad ja küberpungilikud ideed on küll Jansile olnud juba ammu omased. Mainida tasub kindlasti humoorikat lugu "Tarkmees taskus", kus peategelane seikleb Kreutzwaldi muinasjuttude teemalises virtuaalmaailmas. Idee kellegi pähe kinni jäänud üliolulisest koodijupist, mis siin tegevust veab, vaatab kindlasti tagasi ka kuulsaima küberpungi-autori William Gibsoni loole "Johnny Mnemonic".

Võrdlus Gibsoniga toob ette aga ka loo põhilise kitsaskoha. Sisuliselt tõmmatakse Felix sellest õnnetust koodijuhtumist alates sõtta jumalate vastu – kõige kõrgemate panustega mängu, mida on võimalik ette kujutada. Lugu ise aga ei tule sellele päris järele ning jääb peaaegu lõpplahenduseni välja pigem rahulikuks nuppude liigutamiseks, kus olukorra tõsidus kipub meelestki minema.

Üldjoontes pole see küll kriitiline probleem, sest ka selles on meelde jäävaid hetki. Tipuks on näiteks röövretk 20. sajandi alguse vene avangardkunsti plaanide järgi ehitatud Moskvasse, kolossaalsesse Nõukogude Paleesse, mille tipus troonib Lenini hiigelkuju. Sellised päris ajaloos teostumata pöörasused on just midagi sellist, mida oodata virtuaalmaailmadest, kus kõik võib olla võimalik.

Nõnda võibki "Ajudraiverit" vaadata kui ühte head virtuaalseiklust. Kokku on see pandud autori "Tondilaternaga" võrreldes märksa ühtlasemalt ning stiililt on see üsna malbe, meenutades lausa nagu kummardust klassikalisele seikluskirjandusele. Oma valdkonnas on tegu hästi eristuva teosega. Lõpetuseks võib jagada kiitust ka Liis Rodeni illustratsioonidele, millel on teose õhkkonnas oluline osa.