Mehis Heinsaar on olnud Eesti üks parimaid ja huvitavamaid jutukirjutajaid juba üle kahekümne aasta. Samas on "Kadunud hõim" varasemate jutukogude kõrval alles tema teine täispikk romaan ning eelmine, "Artur Sandmani lugu" ei jätnud oma episoodilisusega vähemalt mulle erilist muljet.

Sellega võrreldes võib tõdeda, et "Kadunud hõim" on kirjutatud selgelt romaanivormis. On ka huvitav, kuidas romaan võtaks nagu ainest Heinsaare ühest esimeste hulgas ilmunud kuulsast lühijutust "Ilus Armin", kus teemad olid samuti võimukas naine ja kannibalism.

Üldisemalt paigutub "Kadunud hõim" aga üsna selgelt Eesti ulmes päris palju kasutatud alamžanri, mida kutsutakse nn etnoõuduseks. Selles pole ka ebatavaline võte panna peategelaseks mõni õnnetu rahvaluulekoguja – kohe tulevad sellistena meelde näiteks Indrek Hargla jutud "Kolmevaimukivi" ja "Meristepidu".

Heinsaare romaani peategelane on noormees, kes pärast ülikooli lõpetamist on jäänud pidetult Tartusse ringi triivima, töötades väikese osakoormusega kirjandusmuuseumis. Seal aga puutub ta kokku legendiga, mille järgi elab Soomaa läbipääsmatutes paikades juba iidsetest aegadest peale inimsööjate hõim.

Noormees haarab kinni võimalusest midagi avastada ja sellega leida oma elule mingi mõte ning suundub omal käel ja salaja asja uurima. Ähmaseid kuuldusi pidi liikudes jõuab ta lõpuks kogu maailmast eraldatud metsatallu. Talus võtab ta vastu noor neiu, kes teatab, et ta elab seal koos oma isaga, kuid viimast pole hetkel kodus ...

Peab ütlema, et Heinsaare romaan on mingites osades silmapaistvalt hästi õnnestunud. Kõhedust tekitavate elementide kasutamine on talle tuttav ka paljudest varem kirjutatud lugudest (kohe tuleb meelde nauditavalt jube lühiromaan "Ülikond") ja siingi romaanis tabab ta teatud momentides seda suurepäraselt.

Kõige enam on autor muidugi tuntud oma fabulismi poolest ja siin on see silmapaistev kahel viisil. Ühest küljest tuleb kiita taluperemehe järjest uskumatumaid jutustusi, mille kohta ei suuda isegi loo tegelased otsustada, kui palju tasub sellest tõsiselt võtta. Teisalt annavad romaanile tõelise värvi erinevate toitude kirjeldused.

Söömine on selles romaanis selgelt aukohal – seda mitte ainult lihtkirjelduste, vaid ka lõhnade, maitsete ja tekstuuride poolest, mis saavad autori keelekasutuses uskumatult elusaks. On päris julge võte kirjutada raamat inimesesöömisest ja teha sellest ood toidule, muutmata samas kõike seda lugejale vastikuks.

Kui teost kritiseerida, siis tuleb öelda, et tervik ei ole siiski veel päris ühtlane. Jutukirjutamise oskuse on Heinsaar väga täpseks lihvinud, kuid romaan ei saa koosneda ainult stseenidest. Nõnda võib siit leida kohmakavõitu üleminekuid jutustuse mõnest osast teise, mis ei haaku väga hästi toonilt ja viisilt.

Lisaks oleks mulle tegelikult rohkem meeldinud, kui reaalsus olekski jäänud taluperemehe fantastiliste ja kohati vastuoluliste jutustuste varju ning oleks jäänud vaid lugeja mõistatada, kui palju seal tõtt peitub. Selles osas oleks mõned stseenid loo lõpupoole võinud ehk pigem olla olemata.

Siiski on tervikuna tegemist selge õnnestumisega. Hea meel on näha, et autori püsivalt tugeva jutuloomingu kõrvale on tulnud nüüd näide ka üsna hästi õnnestunud romaanivormist. Lõpuks on tore ka see, et tulemust on juba märgatud ja romaan on kaasatud Tammsaare preemia nominentide hulka.