24. veebruari hommikul aastal 2022 hakkasin ma meie majale Eesti lippu välja panema, kuid enne vaatasin varaseid uudiseid. Selgus, et just äsja oli alanud Venemaa suur sõjakäik. Ja esimese assotsiatsioonina  jooksid äkki silme eest läbi Betti Alveri luuleread:

Maailma saatust alati
vaekausil määrab gramm,
kateedrist hullupalati
on ainult väike samm.

(lk 111)¹

Ainult et ühe sõna "kateedrist" asemel seisis minu silme ees miskipärast hoopis: "Kremlist" ...

Ning teiseks hakkas kohe silme ees tantsima Alveri rida:

ja kroon türanni pääs on verest rõske

(lk 225)

***

Viimasel Betti Alveri auhinna kätteandmisel Tartu Kirjandusmajas paiskas Berk Vaher õhku retoorilise küsimuse: mida oleks Betti Alveril öelda tänase maailma ja praeguse sõja kohta?

See küsimus ajendas mind taas kord läbima Alveri luulemaastikku, lähtudes tema küllalt täielikust suurraamatust "Koguja".

Maailma saatuse teema on Alveri luules üks läbivaid motiive. Seejuures juurdles ta – kahe maailmasõja kaasaegne – läbi kogu oma elu vägivalla ja terrori tekkemehhanismide üle:

"Kuidas inimene jõuab vägivallani, kuidas ja miks see temas vallandub? Kas ta on võimeline seda ületama? Need olid Betti jaoks püsivaevavad küsimused. Kus on terrorismi juured? Milline on Venemaa osa selles? Selle mõttega uuris ta Herzenit ja teisi vene kirjanikke."²

Oma varasemas loomingus räägib Alver maailma saatusest vahel humoristliku liialdusega:

Maailma päästmiseks tal polnud isu,
küll aga ihkas ta (miks salata?),
et tuli me planeedi lõhki kisuks,
et väävli, tõrva leekiv palakas
kõik neelaks valikuta maise risu.

(lk 84)

Ent peagi ta luule tõsines ning asus oma kujundlikul moel peegeldama maailmakatastroofe. Teise maailmasõja alguses (1940) kirjutas Alver kuulsa luuletuse võimust ja vaimust, sellest, kuis "nüüd vaim on vardas / ja väntab härg"; siin tundub mulle eriti tähendusrikas (ja väga kaasaegselt kõlav) rida:

Jõuk püsib nüriduses hardas

(lk 234)

Aastast 1942 pärineb "Laul pojast", kus "kihas taplus, loitsid leegid, / suitsesid sõja-kerised"; luuletus lõpeb ridadega:

(---)

pojuke viidi kabelimäele
puhkama puust palitus.

(lk 260)

Kindlasti tajus luuletaja väga teravalt tuumasõjaohtu. Sellega seostub kummaline, lausa prohvetlik kokkusattumus: vaevalt oli ta kevadel 1986 kirjutanud read "Kõike võib tahta, / karta / ja loota. / Seda, mis tuleb – / mitte keegi / ei oota." (lk 481), kui toimus Tšernobõli katastroof. "...ja paari päeva pärast tuli Tšernobõl", on luuletaja meenutanud. "Minul oli endal... minul oli endal natukene jube..."³

Eriliselt tähendusmahukas on luuletus "Tähetund", milles üks luuletajaga vestelnu on 1988. aastal näinud meie Laulva revolutsiooni ettekuulutust ja kinnitanud: "...kes teine veel julges 1965. aastal öelda, et laevamees viis kottpimedas ilma laternata oma meeskonna hukatusse."⁴ Mitmete Alveri luuletuste tagataustal hõljub kommunistliku vaimse ja füüsilise terrori ohvrina aastal 1947 Siberis surnud Heiti Talviku vari ...

Pidevad viited ajastu ahistavatele suundumustele läbivad Alveri üht viimast kirjapanekut, fragmentideks jäänud Nobeli-kõne kavandit.⁵

Maailma saatust kehastab nägemus kivilaual asetsevast Kiviraamatust, mille kaanel kumab pealkiri "DE GIGANTIBUS".

Ikka peavad end raamatu pärijaks Tarantel ja Draakon,
                                                Salamander ja Skorpion,
Homunkulus, Horror ja Terror. Nende lahingunimi on Leegion.
Ikka veerivad raamatut vaevad. Ikka riivavad raamatut verised vood.

(lk 365)

Eriti tähendusrikas väljakutse tumedatele jõududele on luuletus "Vanitas vanitatum" (varasem variant, lk 552):

Must Vari,
sa neelad kõik ära nii huupi hulluse hoos,
et päikest ei usalda enam ka pakatav päevaroos.

Kord oli su nimi Faatum, Suur Langus, Loojak ja Öö.
Nüüd – Vanitas Vanitatum. Su trump on tühjuse töö.

Kuhu läheb su kaaslaste kari? Keda jumaldab juubeldav hõik?
"Au sulle, sa Varjude Vari! Su väkke on värvatud kõik!"

Oh ei!
Sa ära võtta võid linnad. Sa võtta võid mere ja maa –
kuid värvata oma väkke üht sädet sa iial ei saa.

Ja kuigi su haardesse juba jääb taevas ja tappev metall –
see säde hõõgub ja tantsib veel tummade tähtede all.

See säde hõõgub ja tantsib veel tumedas tuisujoas
ja süütab nii laimatud lambi siin tuulte ja tormide toas.

Üks puhtakujuline sõjaluuletus aga on hiina luuletaja Du Fu ainetel kirjutatud "Rünnakule" (1971).

Ilmtäitmatu on keisri maadenälg ja võimujanu.
Ta kisub hingeõhu rahva sõõrmetest.
(---)
Kesk veresuitsu punased on talihärmas puud.

(lk 369)

Militaristlik tapakirg kui masinlik rutiin astub lugeja ette luuletuses "Masin":

Kuulen käsku ja ütlen:
kill-kõll.
Täidan käsku ja tapan:
tikk-takk.

(lk 372)

Kajar Pruul on uurinud rauamotiive Alveri luules ja üldistanud: "Vaheldades folkloorseid ja ulmelisi süžeid ning motiive, jätkab Alver "Eluhelvestes" [1971] tegelikult "Raudsete roobaste" [algselt "Lutseviir", 1943] tehnitsismikriitilist joont. Sünnivad hoiatuspildid looduslähedase eetika kaost, juurtetust ning masinastunud külluseühiskonnast."⁶ Poeemis "Raudsed roopad" tõstab ta esile "tsivilisatsiooniajaloolist allegooriat".

Mitmetähenduslikku allegooriat on Alveri luules tõepoolest palju. Kui ta näiteks alustab: "Torm läheneb koerana haukudes" ja lõpetab:

Tuul norskab kui pasun, tuul paugub kui trumm,
lesk päike on üleni mustas
ja tormile krapiga pimmadi pumm!
takti lööb Tobu-Kustas.

(Maru 1, lk 232), siis võiksime selles näha midagi hoopis enamat tavapärasest tormipildistusest.

Betti Alveri luulest rääkides jõuab Ants Oras üldistuseni:

"Keset maailma moraalseid ja poliitilisi katastroofe ei sure vaim siiski. Ta on sunnit end sügavamalt läbi katsuma kui varemalt. (---) Põhialusteni ähvardet tsivilisatsioon peab uuesti välja tooma oma parima tuuma, oma sügavaimad veendumused, oma puhtaima ja ausaima tahte, et mitte jääda ajaloo ees häbisse."⁷

***

Iga sõda lõpeb kord, ükski hullus ei saa olla lõputu. Üks viimase aja parimaid sõjakommentaatoreid Maxim Katz (kelle igapäevased videod Youtube'is koguvad miljoneid vaatajaid) on meenutanud muistset tarkusesõna: viimse võimaluseni koormatud kaameli selgroo murdis langev udusulg. Me ei tea, milline "gramm" kallutab seekord ajaloo vaekaussi ja murrab aastal 2014 süüdatud ja aastal 2022 päriselt lahvatanud sõjahulluse selgroo. Kuid tulemata see päästev udusulg ei jää, selleks võib lõppeks osutuda – kes teab! – vahest hoopis mõni tagasihoidlik humanitaarabisaadetis ...

Küll tuleb aeg, sa mühav aed,
kui kõige tuuletumal
mäenõlvakul kesk muretuid
ja rõõmsaid inimesi
seob väädiga su viinapuid
ka sünge sõjajumal
ja nopib kannikesi.

("Pärast pikka põuda", lk 303)

Jäägu teemat lõpetama luuletus pimedusega löödud sõdalasest, mis pakub omal kombel lahenduse maailmas võimutseva kurjuse müsteeriumile (lk 140).

"Hing"

Metsas, ohtlikus ja võikas,
pime sõdur ringi põikas,
puusal mõõk ja raudne ling.

Pääga vastu puid ta põrkus,
kuni meeli halvas nõrkus,
kehast kadus võitlusping.

Alasti, pääs kiirtest ehe,
ilmus poiss, ning mäele mehe
viis, kus lõppes hämar ring.

Küsis teine teise nime.
Olen mõistus, ütles pime.
Laps ent lausus: olen hing.

¹ Siin ja edaspidi on luuletsitaadid pärit raamatust: Betti Alver, "Koguja. Suur luuleraamat", koostanud ja toimetanud Ele Süvalep, kolmas, täiendatud trükk, Ilmamaa, Tartu 2018.
² Enn Lillemets, "Tüütu noormehena Betti Alveri juures" – raamatus "Betti Alver. Usutlused. Kirjad. Päevikukatked. Mälestused. Lisandusi tundmiseks". Koostanud ja toimetanud Enn Lillemets ja Kristi Metste, Tänapäev, Tallinn 2007, lk 449
³ "Betti Alver", lk 490. Tema suure valikkogu pealkiri "Lendav linn" (1979) on minu kujutluses aga vahel – lausa sürreaalselt – koguni seostunud tuumasõjaga: terve linn lendab...
⁴ "Betti Alver", lk 470
⁵ Aivar Kull, "Betti Alver Nobeli eeskojas" – ERR kultuuriportaal 7. september 2018: https://kultuur.err.ee/859544/arvustus-betti-alver-nobeli-eeskojas

Olen luuletajast kirjutanud ka artikli "Paljuhäälne Betti Alver", mis ilmus tema 80. sünnipäeval 23. 11. 1986 Noorte Hääles, samuti minu raamatus "Kulli pilk", Ilmamaa, Tartu 2005, lk 108–112; samas lk 439–440 on ka minimemuaar "Telefonikõne Betti Alverile".

⁶ Kajar Pruul, "Betti Alver. Raua poolt ja vastu" – Keel ja Kirjandus 1986/11, lk 645. Ja veel: "Rauast on "Elupuus" [1943, tollal avaldamata jäänud luulekogu] saanud inimväline ja -vaenulik element. Ta esindab jõude, mis on võimelised sekkuma igaühe ellu. Madaldav esemelisus ei tee teda kuidagi väiksemaks või ohutumaks, vaid sisendab pigem nägemust "hirmsast ilmast", mis kurjusest üdini läbi imbunud. Sotsiaalne kaastunne saab Alveri luule oluliseks tõukejõuks." (lk 644).
⁷ Ants Oras, "Luulekool I. Apoloogia", koostanud Hando Runnel ja Jaak Rähesoo, Ilmamaa, Tartu 2003, lk 109–110