Arvustus. Betti Alver Nobeli eeskojas ({{commentsTotal}})

Betti Alver
Betti Alver Autor/allikas: Betti Alveri muuseum

Betti Alver

"Koguja. Suur luuleraamat"

Koostanud ja toimetanud Ele Süvalep

Ilmamaa 2018

566 lk

Läinud aasta Keeles ja Kirjanduses nr 8/9 ilmus tähelepanuväärne kirjanduslik dokument, Betti Alveri kujuteldava Nobeli-kõne kavand aastast 1988.1 Jäänud küll suuresti fragmentaarseteks mõttekildudeks, on need märkmed veel üks oluline teejuht luuletaja mõttemaailma.

Nobeli preemia tollane kandidaat on kirjutanud:

"Igal võimul on nn õigluse nimel toimetavad kohtumõistjad... ja timukad."

"Juba (väga vara) lapsena õppisin ma (vähemalt oma südames) ütlema väga paljude asjade kohta: ei!"

"Ma ei tahtnud ega taha tänini olla kellegi (ka mitte looduse) pime tööriist."

"Aimuste ja igatsuste uksi suutis avada ainult Luule."

"Aga teatud aegadel, teatud olukordades vist ei olegi inimesele kaunimat tiitlit kui persona non grata."2

See viimane väljend – persona non grata (ebasoovitav isik) – kordub kõnekavandi tekstis lausa refräänina seitsmel korral, ühes kohas ka lisandiga: "Tähtis!"

Betti Alverist on tänaseks saanud antoloogiline luuletaja, kelle kaunisvärsse publitseeritakse ja tsiteeritakse igal võimalikul ning võimatul puhul. Nii on tema kirglik, trotslik ja raevukas luule omamoodi "kodustatud", küllalt tihti lahjendatud mingiks ümmarguseks, hambutuks ning leigeks ilukõneks, kus selle luule algimpulsid ja tõeline tuum kipuvad hoopis kaotsi minema.

Nii on väga teretulnud Alveri kogu luuleloomingut hõlmava "Koguja" ilmumine nüüd juba kolmanda trükina (esimesed kaks trükki 2005) – siit leiab palju selliseid tekste, mida antoloogiatesse ei panda, aga mis näitavad luuletajat siiski palju avaramalt kui üksnes "iluehmatuste" genereerijana.

Mind on alati lummanud Betti Alveri ebatraditsiooniline armastusluule. Siin on hulganisti selliseid nägemuspilte, vihjeid ja süvahoovusi, mis üllatavad ka mitmendal ülelugemisel.

Armumisi ja armuelu kujutab BA sageli tugevasti distantseeritult, jaheda irooniaga:

"Siis tulid hoopis teised tuuled,

kuuvalgus, udemetes huuled,

kõik armu arad annused.

Siis tantsumürglid, kabinetid,

käestläinud õppurid, kadetid

ja kõlisevad kannused."

Säärane armuelu tekitab peamiselt ebameeldivaid, naeruväärseid ja süngeid elamusi:

"Ning nagu vältimatud lülid

siis tulid võistlejate tülid,

lein, vanded, lõhkikistud kõrvad

ja mõned kurvad endamõrvad."

("Mõrane peegel" – "Koguja", lk 195, järgnevad tsitaadid samast).

Või näiteks selline arhetüüpne pilt:

"...näed korraga üht kallist siluetti.

Sääl märkad sa, ta tuleb teise kaenlast

ja tervitab sind jäigalt nagu vaenlast."

("Kuri päev", lk 247).

Kui BA ütlebki, et "juba süttib / noor süda nagu parafiin", siis järgneb sellele kohe: "blaseerund ilmed, toores liha..." ("Lugu valgest varesest", lk 64). Ei heideta armu naistele ega meestele. Kui naine on "salakaval ilves" ("Vahanukk", lk 103) või "seelikuga sorts" ("Mõrane peegel", lk 199), siis teisalt loeme: "Ta mees, flegmaatik, vaikis, vahtis, / seasilmi hoiden vaevu lahti" ("Lugu valgest varesest", lk 44). On ohtrasti paljastavat realismi: "ja naine, kiusat kunstijanust, / jääb enamasti ilma tanust" ("Pirnipuu", lk 169). Kui BA ütleb naise kohta "tark", siis on peaaegu ootuspärane, et sellega riimub "tulihark" ("Pirnipuu", lk 171). Isegi naise ilu võib valmistada tema omanikule rasket vaeva: "ning surmani kui põrgulikem piin / sind põletab su ebamaine ilu" ("Ilus õde", lk 159).

Armastuse erikuju on BA-l iharus, seda kujutab luuletaja täitmatu musta auguna, mis neelab kõik hea ja ilusa ("Iharuse saar", lk 226).

Ent kõigis neis tõdemustes ei tarvitse näha midagi ühest ja lõplikku, ikka üllatab luuletaja meid üha uute süvapsühholoogiliste visioonidega: "Ent rahutu ja tume sära täidab / siis tuld, kui armastaja lambi läidab" ("Tuli", lk 255).

Need olid vaid mõned silmahakanud näited Betti Alveri varasemast armastusluulest, mis ehk võiksid kutsuda nii vanu kui ka uusi lugejaid tema suurde "luulepiiblisse" värskel pilgul süüvima, saatja vaba vaimu sära:

"Üks on kindel: mõttele, mis vaene,

paradiiski tundub kehv ning paene,

kuna vabad vaimud igatahes

pärleid leiavad ka viimses pahes."

("Pahed", lk 122)

Seletada Alveri Nobeli-kõne kavandis üha korduvat terminit persona non grata üksnes stalinismi ja nõukogude võimu sünge surveajaga oleks ilmne lihtsustamine. Kui raevuka ja trotsliku Jaan Oksa kohta on öeldud, et see oli "mees, kes ei mahtunud kivile", siis Betti Alveri kohta võiks öelda üsna sedasama: ta oli naine, kes ei mahtunud kivile. Ja just sellisena väärinuks ta minu meelest Nobeli preemiat ehk rohkemgi kui mõni selle auhinna igatpidi ontlik, "korralik" laureaat.3

1 Sel aastal sai Nobeli preemia Egiptuse kirjanik Nagib Mahfuz (1911–2006).
2 Betti Alveri Nobeli-kõne kavand. Kommenteerinud Kristi Metste – Keel ja Kirjandus 2017, nr 8/9, lk 718, 719, 721, 722.
3 Keda huvitab BA laiem retseptsioon, võib selle kohta lugeda Mirjam Parve hiljutist magistritööd "Betti Alver inglise keeles" (Tartu Ülikool 2017).

Toimetaja: Merit Maarits



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: