Betti Alver on luuletaja, tõlkija ja toimetaja Mirjam Parve elus läbivalt kohal olnud. Parve kirjutas Alverist nii oma bakalaureuse- kui ka magistritöö ning möödunud aastal pälvis ta oma esimese luulekogu "Varjukeha" eest Betti Alveri debüüdipreemia.

Parve jõudis Betti Alveri luuleni gümnaasiumis. "Tagantjärele mõtlen, et ainus seletus sellele kõigele on ikkagi see, et aju oli obsessiooniks avatud ja eesti kirjanduse teema tuli gümnaasiumis õigel hetkel. Võtsin mingist valikust juhtumisi Alveri ette ning järsku hakkas luule mõikama," meenutas ta Klassikaraadio saates "Külaline".

Betti Alveri esimene luulekogu "Tolm ja tuli" ilmus 1936. aastal. Parve rääkis, et oma 1930-ndate lõpu ja 1940-ndate alguse luuletustest koostas ka käsikirja luulekogule, mis pidi ilmuma pealkirjaga "Elupuu", aga see jäi ilmumata.

"Kuna Talvik (luuletaja Heiti Talvik, Alveri abikaasa - toim.) oli arreteeritud ja Siberisse viidud, oli Alveril tunne, et ta ei tahtnud seda välja anda," selgitas Parve ning lisas, et lõpuks ilmusid toona valminud luuletused 1966. aastal välja antud "Tähetunnis" või 1971. aastal ilmunud "Eluhelvestes". Seega jäi Alveri esimese ja teise luulekogu vahele 30-aastane paus. Nende vahel hoidis ta end elus tõlkimisega.

Alveri loomingus on tähenduslik osa unel ja unenägudel. "Uni on üldse üks laetud ja kasutatud sümbol, sellel on nii suur slepp taga," märkis Parve. Tema sõnul on noorema perioodi Alveril huvi piirialade, hämaruse, elu ja inimloomuse ööpoole, viirastuslikkuse ja teisenenud teadvuse seisundite vastu.

"Kõik see, mis vastandub ilma igavale kainusele. Paljud "Tolmu ja tule" luuletused toimuksid nagu mingis unenäos või nägemuses. Uni näitab nagu midagi tõelist, mingit peegelpilti või mingit kontrasti ning esitab mõistatusi selle unenägija enda kohta," kirjeldas ta.

Alveri hilisemas loomingus sümboliseerib uni soovi elu eest põgeneda. "1968. aasta luuletus "Linnud naersid" ütleb ta, et "tahtsin tumedas majas magada, aga kevade kiirgas valusalt õite õhetust elu haavale, linnud katusel naersid lõginal, kui mind ahastus aknal kägistas"," tõi Parve välja.

Kanadas asuv Eesti Tõlkefond esitas Betti Alveri 1988. aastal Nobeli kirjandusauhinna kandidaadiks. Säilinud on 46 sedelit, mis on Betti Alveri Nobeli-kõne arvatav kavand. 2017. aastal ilmus kavand ajakirjas Keel ja Kirjandus.

Mirjam Parve hinnangul on Alveri kõne ootamatult avameelne. "Mis teeb inimese inimeseks nii individuaalselt kui ka inimkonnana on üks läbiv küsimus, mille ta siin kõnes sõnastab. Mis on need ürgsed nähtamatud allikad tänu millele inimkond pole lõplikult loomastunud ja kuidas see ahastav, kahtlev, hingepõhjani, haavatud igatsev ja pooleldi pimestatud inimkond veel elab," tõi ta välja.

*

Betti Alveri Nobeli-kõnest oli ka juttu saates "Luuleruum", kus Kristi Metste kommenteeris Betti Alveri märkmeid ja nende leidmise lugu. Kompositsiooni Betti Alveri 1988. aastal kirjapandud 46 sedelist on koostanud ja esitab näitleja Teele Pärn.