Ivan Bunin (1870–1953), Nobeli kirjanduspreemia laureaat (1933), luuletaja, romaanikirjanik ja novellist on minu jaoks eeskätt võrratu lühijutumeister. Tema armastusnovellid (kogumik "Hämarad alleed") on maailmakirjanduses täiesti omaette klass.¹

Ent juba hulk aastaid meenub mulle igal kevadel üks hoopis isesugune Bunini novell "Kauge" (kirjutatud emigratsioonis 1922), mis mingi kummalise sugestiivse, eksistentsiaalse jõu ja säraga on jäädvustanud kirjaniku noorpõlve ühe kevade, tsaariaegse Moskva miljöö ja meeleolud.

Meie parim Bunini asjatundja, Tartu ülikooli dotsent Valeri Bezzubov (1929–1991) on Bunini kui luuletaja proosa stiili erilist tihedust ja väljendusrikkust iseloomustanud selliselt: "Buninile iseloomulik detailirohkus ei üleküllasta ega killusta ühtset maailmapilti. Mitmepalgeline maailm joonistub välja poeetiliselt värskena, käegakatsutavana oma terviklikkuses."²

Väga ajastutruu, osalt mälestuslik novell "Kauge" ühendab olme ja igaviku, ühel ammusel kevadel kujunenud eriskummaliste inimsuhete võrgustik on siin harukordselt ehedal kujul jäädvustatud. Korraga on tabatud noore inimese erakordne kevade-eufooria ning samas arusaam inimelu ainukordsusest, inimsuhete tähendusrikkusest ja haprusest.

 Ivan Bunin "Kauge"

See oli igiammu, oma tuhat aastat tagasi, kui elasin Arbatil võõrastemajas "Põhjapoolus" koos kellegi märkamatu, hästi vaikse, uskumatult vähenõudliku Ivan Ivanõtšiga, üsna eaka ja elutormidest räsitud mehega.

Aastast aastasse elas ja tegi oma suuri tegemisi Moskva linn. Ja ka Ivan Ivanõtš tegi midagi, elas siin ilmas millegi tarvis. Ta läks välja kella üheksa paiku ja tuli tagasi enne viit. Vaikselt mõttes, ent üldsegi mitte kurvalt võttis ta uksehoidja juurest naela otsast võtme ja läks trepist üles teise korruse sopilisse koridori.

Koridor haises väga mitmekesiselt ja vastikult, eriti selle terava ja hingematva lehaga aine järele, millega kehvemates võõrastemajades põrandaid vahatatakse. Koridor oli hämar ja pahaendeline (numbritubade aknad avanesid hoovi ja läbi klaasi uste kohal paistis üsna vähe valgust), ning iga koridorikäänaku taga põles kogu päeva reflektorlamp. Kuid paistis, et Ivan Ivanõtšit ei vaevanud vähimalgi määral need masendavad tunded, mida see koridor tekitas kõigis, kes polnud "Põhjapoolusega" harjunud.

Ta sammus mööda koridori rahulikult ja lihtsalt. Vahel tulid talle vastu naabertubade elanikud: reipalt kiirustav, vastse habeme ja särava pilguga, käigu pealt sinelit selga tõmbav üliõpilane; iseteadev stenografistipiiga, pikk ja ahvatlev, hoolimata sarnasusest valge neegriga; väike kõrgekontsaline vanaproua, alati mingitud ja kenasti riides, soeng kastanpruun, köha aina rinnus mulksumas, kusjuures vanaproua lähenemisest andis teada läbi koridori tõttav väikeste kellukeste tilin – need olid kaelas tema nösuninalisel, etteulatuva alalõua ja mõttetust vihast punnis silmadega mopsil...

Ivan Ivanõtš tervitas kõiki vastutulijaid viisakalt kummardades ega paistnud üldsegi südamesse võtvat, et talle vastuseks vaevalt noogutati. Ta läbis koridorikäänaku, pööras järgmisse, veel pikemasse ja pimedamasse soppi, mille teises otsas ähmaselt õhetas ja kiiskas seinalamp, torkas siis võtme lukuauku – ja kadus kuni järgmise hommikuni oma ukse taha.

Millega ta oma toakeses tegeles, kuidas veetis oma vaba aega? Jumal ise teab. Tema kodune elu, mis ennast välispidi kuidagi ei ilmutanud ega olnud kellelegi vajalik, ei olnud ka kellelegi teada – isegi mitte toatüdrukule ja koridoriteenrile, kes häirisid tema erakuelu üksnes samovaritoomise, voodi ülestegemise ja nurjatu kätepesunõu täitmisega – tolle iseärasuseks oli veejuga, mis purskas tilast alati ootamatult ning mitte kunagi näole või kätele, vaid ikka kuhugi kõrgemale ja hoopis kõrvale. Ivan Ivanõtši eksistents oli, kordan seda, harvaesinevalt tähelepandamatu ja üksluine.

Möödus talv, saabus kevad. Arbatil kihutasid, kolisesid ja kõlistasid kelli hoburaudtee vagunid, inimesed kiirustasid lakkamatult kuhugi, üksteisest mööda, rappusid voorimeeste kalessid, hõikusid tänavakaubitsejad, kandekastid pea peal, õhtutunnil kumendas kaugel tänava lõpus helekuldne loojangutaevas, üle sumina ja tänavakära voogas muusikana nelljaviilulise katusega iidsest kellatornist kaikuv bassihäälne helin; Ivan Ivanõtš aga justkui ei kuulnud ega näinud seda kõike.

Ei talv ega kevad, ei suvi ega sügis avaldanud vähimatki märgatavat mõju temale või ta eluviisile. Aga siis, ükskord kevadel, saabus kes-teab-kust keegi vürst, üüris "Põhjapooluses" toa ning temast sai Ivan Ivanõtši lähim naaber. Ja Ivan Ivanõtšiga juhtus midagi täiesti ootamatut, ettearvamatut.

Millega oli vürst tema kujutlusvõimet paelunud? Ilmselt mitte oma tiitliga – seni vanim kaasüürnik, väike mopsiga vanaproua oli ju niisamuti tiitlikandja, ent jättis Ivan Ivanõtši täiesti külmaks. Millega oli vürst teda paelunud? Muidugi mitte oma rikkuse ega mitte ka välimusega – vürst oli üpris kulunud, kaunis laokil väljanägemisega, raskelt ja häälekalt hingeldav vormitu mehemürakas, kotid silme all. Ometi oli Ivan Ivanõtš rabatud, kütkestatud, ja mis peaasi, pärast aastatepikkust tardumust täiesti rööpast välja löödud. Tema elu hakkas valitsema mingi alatine meeleärevus. Ta laskis enese vajuda närvlikku, häbiväärsesse, madalasse ahvilikkusse.

Vürst saabus, seadis end sisse, alustas oma käike, sai kellegagi kokku, ajas asju – täpselt samamoodi nagu kõik teisedki "Põhjapooluse" elanikud, keda Ivan Ivanõtši mäletamist mööda oli siit läbi käinud juba suur hulk ja kellega tal eales polnud pähegi tulnud tutvust sobitada.

Ent vürsti tõstis ta miskipärast kõigi teiste hulgas esile. Vürsti koridori peal teist või kolmandat korda kohates tegi ta miskipärast kraapjalga, esitles end ja palus kõiksuguste ülimalt viisakate vabanduste saatel endale võimalikult täpset kella öelda. Ja kui tutvus oli nii osavasti sõlmitud, ta just nagu armus vürsti, pööras oma senise tavapärase elulaadi täielikult pea peale ja hakkas vürsti igal sammul lausa orjalikult jäljendama.

Näiteks heitis vürst hilja magama. Ta jõudis koju kella kahe paiku öösel (ja alati voorimehega). Ning ka Ivan Ivanõtši toas hakkas lamp põlema kella kaheni. Miskipärast ootas ta vürsti tagasitulekut, tema raskeid samme koridoris, tema kähisevat hingeldamist. Ivan Ivanõtš ootas rõõmuga, lausa hingevärinal ja vahel isegi poetas ennast oma numbritoast välja, et lähenevat vürsti näha ja temaga juttu teha. Vürst tuli ruttamata, nagu ei märkakski ootajat, ja ütles, hääletoon sügavalt ükskõikne, alati üht ja sedasama:

"Aa, teie ei magagi veel?"

Ja Ivan Ivanõtš, hing vaimustusest kinni, vastas, muide, üldsegi mitte arglikult või lipitsedes:

"Ei, vürst, ei maga veel. Õhtu ju alles noor, kell on alles kümme minutit kolme peal... Kas jalutasite, lahutasite meelt?"

"Jah," vastas vürst nohisedes, tabamata võtmega lukuauku, "trehvasin vana tuttavat, läksime ja istusime trahteris... Head ööd..."

Sellega kogu jutt lõppeski, nii külmalt, olgugi viisakalt katkestas vürst öise vestluse, ent Ivan Ivanõtšile oli sellestki küllalt. Kikivarvul läks ta oma tuppa tagasi, tegi harjumuspäraselt kõike, mida kulub enne magamajäämist teha, lõi toanurga poole noogutades veidi aega risti ette, puges hiljukesi vaheseina taga oma voodisse ja uinus otsekohe, ise täiesti õnnelik ja samas täiesti omakasupüüdmatu oma edasistes vürsti puudutavates plaanides, kui välja arvata ilmsüütu hommikune vale koridoriteenijale:

"Ma olin eile õige kaua üleval... Jäime jälle vürstiga juttu puhuma, kuni kolmanda kukelauluni välja..."

Vürst tõstis õhtul ukse taha oma suured lääpatallatud kingad ja riputas puhastamiseks välja hiigellaiad hõbehallid püksid. Ivan Ivanõtš hakkas samuti välja panema oma tublisti pisemaid krimpsus saapaid, mida varemalt puhastati vaid mõnel suuremal kirikupühal, ja ka ärakadunud nööpidega pükse, mida polnud ilmaski varem, isegi mitte jõulude ega lihavõttepühade eelõhtul välja riputatud.

Vürst virgus varakult, köhis hirmsat moodi, suitsetas suure isuga ära jämeda paberossi, hüüdis avatud uksest üle koridori, nii et terve maja kajas: "Teenija! Tooge teed!" – ja läks hommikukuue väel, tuhvleid lohistades hulgaks ajaks oma häda õiendama. Ivan Ivanõtš hakkas sedasama tegema: hüüdis üle koridori, et toodaks samovar, ja lippas, kalossid paljaste jalgade otsas ja suvepalit kantud pesu peale tõmmatud, oma häda õiendama, ehkki oli varem seda teinud üksnes õhtuti.

Vürst juhtus kord ütlema, et talle meeldib väga tsirkus ja et ta käib seal tihti. Ivan Ivanõtš otsustas samuti tsirkusse minna, ehkki talle polnud varem ilmaski tsirkus meeldinud ja ta oli sinna viimati sattunud ehk oma nelikümmend aastat tagasi. Nüüd käis ta ükskord seal ära ja rääkis öösel vürstile suure vaimustusega, mis tohutu nauding oli talle osaks saanud…

Ah, kevad, kevad! Küllap oli asi selles, et kogu see jant toimus kevadel.

Iga kevad näitab end läbielatu lõpuna ja millegi uue algusena. Tol kaugel Moskva kevadel oli see silmapete eriti magus ja võimas – minule juba minu nooruse tõttu ja ka sellepärast, et mu tudengipõlv hakkas otsa saama, paljudele teistele aga lihtsalt kevade enese tõttu, mis püsis haruldaselt ilus. Iga kevad on pidupäev, see kevad aga oli eriti pidulik.

Moskva oli üle elanud oma keerulise ja väsitava talve, seejärel suure paastu ja lihavõttepühad, ning tundis taas kord, nagu oleks ta midagi lõpule viinud, mingi koorma õlgadelt maha pannud, ja nüüd ootas teda ees midagi tõelist.

Paljud moskvalased proovisid või vähemalt soovisid oma elu muuta, alata hoopis otsast peale ja hoopis teistmoodi kui varem, hakata elama mõistlikumalt ja õigemalt, elama nooruslikumalt; nad tõttasid tube koristama, suverõivaid tellima, sisseoste tegema – sest osta (isegi naftaliini) on ju lõbus! –, ühesõnaga, valmistusid Moskvast ära sõitma ja puhkama suvilas, Kaukaasias, Krimmis, välismaal ning ülepea veetma suve, mis, nagu ikka ja alati loodetakse, peab ilmtingimata tulema pikk, hästi pikk ja õnnelik.

Milline ilmatu hulk imeilusaid silma rõõmustavaid kohvreid ja uhiuusi nagisevaid korvikesi osteti neil päevil Leontjevi põiktänavast ja Muir & Mirrieleesi kaubamajast! Kui palju oli neid, kes lasid Basili ja Theodori juures juukseid lõigata ja habet ajada! Ja päevad läbi lõõskas päike, need olid elevil päevad täis uusi lõhnu, tänavate uut puhtust, kirikukuplite värsket sära erksa taeva taustal, uusi heledaid rõivaid, mida kandsid Kuznetskil nobedate voorimeestega möödalendavad keigarid ja kaunitarid. Korraks välgatas uus helehall kübar ja vilksatas tuntud näitleja, kes samuti kihutas kuhugi õhkrehvidega troskas.

Kõik olid jätnud selja taha oma endise elu, ühe ajajärgu, mis polnud selline, nagu ta oleks pidanud olema, ja peaaegu kogu Moskva seisis uue, ilmtingimata õnneliku elu lävepakul – ja mina samuti, mina hoopis enamgi, teistest kaugelt õnnelikum, nagu mulle tollal paistis. Ning üha lähemale jõudis aeg lahkuda "Põhjapoolusest", kõigest sellest, mis oli mind seal tudengipõlves ümbritsenud, täitnud minu elu hommikust õhtuni kestvate askeldustega, mööda Moskvat ringisõitmisega, igasuguste rõõmsate tegemistega. Aga mida tegi minu naaber kõrvaltoast, meie ülimalt tagasihoidlik kaasaegne? Eks ikka enam-vähem sedasama, mida meiegi. Temaga juhtus lõppude lõpuks seesama, mis meie kõigiga.

Kestsid aprilli- ja maipäevad, tilinal veeresid mööda hoburaudtee vagunid, lakkamatu vooluna ruttasid inimesed, kolisesid voorimeeste kalessid; õrnalt ja kurvahäälselt (ehkki tegemist oli vaid spargliga) hõikusid tänavakaubitsejad, kandekastid pea peal. Skatškovi  kondiitriärist õhkus magusat ja sooja lõhna, loorberipütid seisid "Praha" sissepääsu kõrval, kus tublid isandad lasid juba hea maitsta värskel kartulil hapukoorega, päev kaldus märkamatult õhtusse, juba kumendas läänes helekuldne loojangutaevas ja üle õnneliku rahvarohke tänava kaikus otsekui muusika bassihäälne helin neljaviilulisest kellatornist...

Päevast päeva elas kevadine linn oma tohutut mitmekesist elu ja mina olin selles saginas üks kõige õnnelikumaid osasaajaid, ahmisin kõiki tema lõhnu ja helisid, elasin keset tema rähklemisi, kokkusaamisi, asjatoimetusi, sisseoste, sõitsin voorimeestega, käisin sõpradega Tramblais' kohvikus, tellisin "Prahas" külma kaljasuppi kala ja maitserohelisega, haukasin pitsi viina kõrvale värsket kurki... Ja Ivan Ivanõtš? Ivan Ivanõtš käis samuti siin ja seal, oli kusagil, ajas mingeid oma asju, pisiasju, pisemast pisemaid asju, mis andis talle õiguse meie keskel üha edasi olla, see tähendab, süüa "Põhjapooluse" vastas sööklas kolmekümnekopikalist lõunat ja elutseda "Põhjapooluse" numbritoas.

See tagasihoidlik õigus oli ainus, mille ta oli kusagil mingil moel välja teeninud, ning paistis, et varemalt olid talle olnud täiesti võõrad kõik meie lootused mingile uuele elule, uuele ülikonnale, uuele kübarale, uuele soengule, sellest rääkimata, et kellegagi millegi poolest võrdseks saada, tutvust sobitada, sõprust sõlmida... Aga nüüd oli siia saabunud vürst.

Millega siis ikkagi oli vürst Ivan Ivanõtšit võlunud, vapustanud? Ent võlu puhul pole ju kuigi tähtis selle võlu objekt, tähtis on iha olla võlutud. Pealegi andsid vürsti puhul tunda kunagise laia joone riismed, ta oli ennast ilmselt üsna põhjalikult laostanud ja järelikult omal ajal ka täie rauaga elu maitsnud.

Ja nii võttis vaene Ivan Ivanõtš samuti pähe alustada uut, kevadest kantud elu, lubada endale mõnes asjas laia joont ja koguni meelt lahutada. Mis seal ikka, ons see paha, kui inimene ei taha kell kümme õhtul magama vajuda, kui püksid on puhastamiseks välja riputatud ja enne pesemist asjal käidud? Kas see ei noorenda, kui lastakse juukseid lõigata, habet piirata ja kärpida, ostetakse nooruslik hall kübar ja tullakse koju tagasi, mõni sisseost näpu otsas, olgu selleks kas või veerand naela mis tahes tühja-tähja, millele kenake müüjanna on nägusa paela ümber sidunud?

Ivan Ivanõtš langes üha sügavamale kiusatuse sisse ja tegigi omal viisil seda kõike, see tähendab, saatis oma võimete ja võimaluste piires korda peaaegu kõike sedasama, mida teisedki: sõlmis tutvuse, langes ahvimise küüsi – tõele au andes mitte suuremal määral kui teised! – temas tärkasid kevadised lootused ja ka väike annus kevadist kergemeelsust; ta ilmutas vahel laia joont, laskis habet kärpida, hakkas õhtu eel "Põhjapoolusse" tagasi jõudma, mingid pakid kaenlas, enamgi veel – ta ostis endale halli kübara ja rubla seitsekümmend viis maksnud reisikohvri läikivate plekkneetidega, kuna tal oli unistus sõita suve saabudes tingimata Troitsasse või Novõi Jerussalimi...

Kas see unistus täitus või millega ülepea lõppesid Ivan Ivanõtši püüdlused uut elu alustada, ei tea ma paraku öelda. Arvan, et need läksid tühja nagu enamik meie püüdlusi, ent, kordan, ma ei saa midagi kindlalt väita. Ei saa nimelt seetõttu, et peagi läksime meie kõik, see tähendab vürst, Ivan Ivanõtš ja mina, ühel ilusal päeval lahku, ja seda mitte üheks suveks, aastaks või paariks, vaid lõplikult, igaveseks.

Jah, ei rohkem ega vähem kui igaveseks, mis tähendab, et me ei saa enam iialgi kokku, ei iialgi aegade lõpuni, ja see mõte, paistku ta küll eriskummaline, äratab minus praegu õudust: mõelda vaid – ei iialgi! Meie kõik, kes me üheskoos elame maa peal, kuni meie aeg täis saab, kogeme ühiselt kõiki maiseid rõõme ja muresid, näeme ühte ja sama taevast, armastame ja vihkame lõppkokkuvõttes üsna ühtemoodi, ja oleme kõik, viimane kui üks, ühtviisi määratud lõpuks hukka saama, ühtviisi kaduma maa palgelt – meie kõik peaksime ju tundma üksteise vastu ülimat õrnust, lähedust, mis liigutab pisarateni, ja lihtsalt kisendama hirmust ja valust, kui saatus meid lahku viib, sest saatusel on täielik voli muuta igaveseks iga meie lahkuminek, olgu või kümneminutiline.

Ent nagu teada, jäävad sellised tunded meile üldiselt üsna kaugeks ning me läheme sageli isegi kõige lähedasematest inimestest lahku kaunis kergel käel Muidugi läksime samamoodi lahku meiegi – vürst, Ivan Ivanõtš ja mina. Kord õhtu eel kutsuti vürstile voorimees – kehvapoolne, kuuekümne kopika eest – sõiduks Smolenski vaksalisse, minu sihiks aga oli Kurski vaksal, pooleteise rubla eest, väleda halli märaga – ja nii me lahku läksimegi, koguni üksteisega hüvasti jätmata.

Ivan Ivanõtš jäi oma süngesse koridori, oma puuri, mille ukse kohal klaas tuhmilt läikis, ja meie vürstiga sõitsime teine teisele poole, kui jootraha jagatud ja kumbki istus oma kalessis – vürst paistis üsna ükskõikne, mina olin hästi erk ja puha uued riided seljas, meeles ähmaselt kangastumas mingi imepärane kohtumine vagunis, teel... Ja minu silme ees seisab, nagu oleks see olnud eile: ma sõitsin Kremli poole ja Kremlit valgustas õhtune päike, sõitsin läbi Kremli, kirikutest mööda – oh kui ilusad nad olid, Jumal küll! –, siis mööda rohupoelõhnadest tulvil Iljinkat, kus juba võtsid maad õhtuvarjud, siis mööda Pokrovkat, kus juba kaikus kirikukellade helin ja kumin, õnnistades lõppeva päeva õnnelikku saginat, – ma sõitsin ja mitte ainult ei tundnud rõõmu iseendast ja kogu maailmast, vaid olin lausa kõrvuni mattunud olemasolu rõõmudesse, unustades mingil kombel ainsa hetkega, juba Arbati väljakul, täielikult nii "Põhjapooluse" kui ka vürsti ja Ivan Ivanõtši, ning oleksin vististi olnud väga üllatunud, kui mulle oleks siis öeldud, et nad jäävad alatiseks sellesse maguskibedasse mineviku-unne, millest minu hing kuni surmatunnini toitu saab, ja et ükskord tuleb päev, kui ma hüüan asjatult nende poole, küsides:

"Armas vürst, armas Ivan Ivanõtš, kus kõdunevad nüüd teie luud? Ja kus on meie ühised rumalad lootused ja rõõmud, meie kauge Moskva-kevad?"

Amboise, 1922

Tõlkinud Aivar Kull, tõlke esmatrükk Looming 2002, nr 7, lk 1012–1017

1 Olen ERR-i Kultuuriportaalis varem avaldanud artiklid "Tammsaare ja Bunin" (A. H. T. 140. sünniaastapäeval) – 30. jaanuar 2018: https://kultuur.err.ee/678695/aivar-kull-tammsaare-ja-bunin ja "Aivar Kulli ajalootund. Ivan Bunin 150" (sisaldab novelli "Kerge hingus" tõlke) – 22. oktoober 2020: https://kultuur.err.ee/1149808/aivar-kulli-ajalootund-ivan-bunin-150

2 Valeri Bezzubov, "Armastus Ivan Bunini loomingus" – järelsõna teosele: "Ivan Bunin, "Suure paastu esmaspäev", tõlkinud Maret Käbin, Loomingu Raamatukogu 1981, nr 18–20, lk 142. Samas kogumikus sisaldub veel üks kevadisi eksistentsiaalseid elamusi jäädvustav dramaatiline novell "Kevadel, Juudamaal".