Aivar Kulli ajalootund. August Gailit ja sõda
Aivar Kulli seekordne Ajalootund sai tõuke kirjavahetusest ja telefonikõnedest August Gailiti sünnikodu seltsiga. Kull avab oma jutus kirjaniku tekstides tehtud tähelepanekuid ja hoiakuid sõja kohta läbi aastate.
August Gailiti sünnikodu seltsi organisaator Svetlana Oper kutsus mind esinema 14. jaanuaril toimuvale kirjaniku äsjast 132. sünniaastapäeva märkivale üritusele.1 Esmalt kavandatud lühisõnavõtust kasvas välja järgnev veidi pikem läkitus/teemaarendus.
* * *
Head August Gailiti talendi austajad, lugupeetud August Gailiti sünnikodu selts! Mitmesuguste takistuste tõttu ei saanud ma seekord August Gailiti sünnikodusse sõita, küll aga kasutan võimalust, mille välja pakkusite: teie "väikesele seltskonnale midagi edasi öelda".
Tahaksin seoses oma möödunud aastal ilmunud Gailiti-raamatuga esile tõsta vaid ühte teemat, millest rääkisin ka raamatu esitlusel 2. novembril Tartus Oskar Lutsu majamuuseumis, kus mind küsitles kirjanik Mehis Heinsaar (temal oli algusest peale taganttõukajana oma küllalt oluline roll minu raamatu valmimisloos).
Ja nimelt: möödunud aasta 24. veebruaril, kui algas Venemaa suuremahuline sissetung Ukrainasse, oli mul algul kiusatus lisada oma raamatu eessõnasse paar päevakajalist lõiku seoses alanud suure sõjaga. Võimalus selleks veel oli, käis teose toimetamine ja raamat ilmus poole aasta pärast (veel Gailiti tütre eluajal).2
Aga siis leidsin, et minu raamatus on ju niigi üpris palju juttu sõjast – vähemalt kolm ja pool peatükki: Gailit kui sõjakirjanik; romaan "Isade maa"; "Elav klassik murduvas ajas" [Gailit aastatel 1940–44], ja osalt ka romaan "Üle rahutu vee".
Sellise asja üle nagu ei sobikski rõõmustada, aga nii oli minu raamat just oma ulatusliku sõjateemaga äkitselt omandanud hoopis erilise aktuaalsuse.
Muidugi, päriselt prohvetlik oli Hando Runnel, kes juba aastal 2019 pani Eesti mõtteloo sarjas ilmunud Gailiti artiklite valimikule pealkirjaks "Siis tuli sõda". Pealkirjale vastavalt on Gailit siin sõjakirjasaatjana mitmetes rindereportaažides erksa sulega jäädvustanud hulga pildikesi Esimesest maailmasõjast ja eriti Vabadussõja käiku; sõjakoledused, sõjapõgenikud, sõjatüdimus – kõik selle toob kirjanik elavates piltides meie silme ette. Raamatu kaanepaberi siseküljel avaldab koostaja lootust: "Sellegi loominguliigiga tutvumine aitab ehk rikastada meie kujutluspilti eeskätt autorist endast tema "luus ja lihas". Oma eluloo seletamisel oli ju Gailit olnud kinnine."
Tõsi küll, sõda Ukrainas oli käinud juba alates aastast 2014, aga me nagu ei tahtnud seda (eriti) tähele panna. Kaheksa aastat ikka justkui loodeti, et see "relvakonflikt" (ja kasutati muidki eufemistlikke määratlusi) kuidagi iseenesest raugeb.
Tõtt-öelda oli minulgi kirjutamise käigus mõningaid kahtlusi, kas minu raamat ei muutu liiga "sõjakaks", kui võtan täismahus sisse kõik Gailiti võitluslikud sõnavõtud aastatest 1943–44. Samasugused kahtlused näisid vist õhus hõljuvat ka Loomingu toimetuses, kui peatükk minu valmivast raamatust, artikkel "Elav klassik murduvas ajas", mis algselt pidi ilmuma EV 100 tähtpäeva märkivas numbris 2018/2, paistis ümmargusele pidupäevale pisut ebakohane, lükkus 4 kuud edasi ja ilmus alles juuninumbris.
Heaoluühiskond kipub uinutama inimeste ohutaju, nii et minevikusõjad tunduvad vaid mingite kaugete ebareaalsete ebameeldivate "intsidentidena"; Peeter Tulviste on selle kohta toonud lausa anekdootliku näite: Ameerika daam helistab oma sõbrannale: "Kuule, mis sina Teisest maailmasõjast arvad? Ma nägin seda eile õhtul telekast. Mulle ei meeldinud."3
Praegu aga, pärast 24. veebruari 2022, pole enam midagi vaja pehmendada või ümber nurga rääkida, Gailiti sõja-artiklid ja üleskutsed on omandanud põletavalt aktuaalse ajaraami.
Oktoobris 1915 kirjutab ta: "Kuid vaenlane ei väsinud. Ikka uusi vägesid saatis ta meie poole. Meie kuulipildujad ei jõudnud enam niipalju niita, kuipalju peale tuli. (---) Nägid ainult, kuidas vaenlase kolonnid üksteise järel nagu rukis vikati all langeb. Olid nagu mõistuse kaotanud."4 Kunstiliste vahenditega kujutab kirjanik säärast mõttetut "massiga sõdimist" (kus pealetungijad on hullunud naissõdalased!) romaani "Üle rahutu vee" 10. peatükis.5
Gailiti suurepärasest, groteskist ja mustast huumorist kantud Vabadussõja-romaanist "Isade maa" (1935, 1946, 1996, 2009) olen ERR kultuuriportaalis juba kirjutanud.6 "Sõda, see oli hullumeelsete teater, kus sõduri osa etendades katsuti unustada oma tõelist isikut," tehakse selles teoses lakooniline üldistus.7
Gailiti hoiakud nii Vabadussõja kui ka Teise maailmasõja aastatel on äärmiselt õpetlikud, mitmed tema kirjutised on kaalukad ajadokumendid, sisendades lugejaisse meelekindlust ja vastupanuvaimu.
Lõpetaksin kahe tsitaadiga. Esmalt Gailiti artiklist "Isade maa eest" 30. oktoobrist 1943:
"Ükski rahvas pole iialgi selleks liialt väike, et ta ei suudaks või ei julgeks siis vastu hakata kas või suurriigile, kui kaalul on tema vabadus ja tema maa saatus. Oleme näinud, et ainult julgetel rahvastel on õigus oma maale ja oma kodule, ükskõik kui väike või suur ta ka on."8
Ja teiseks kirjaniku mõtted varsti pärast Vabadussõja lõppu, noores Eesti Vabariigis, artiklist "Tänapäev":
"Meie iseseisvust saavad kindlustama ning kaitsema mitte täägid, vaid omapärane kultuur. Ei suuda me luua seda kultuuri, ei jää püsima ka vabariik, kui te võiksite ka viiskümmend miljonit sõdurit tääkidega varustada! (---) Kui palju energiat ning armastust on tarvis, et anda sisu tänapäevale! Kui sügavat hinge mõistmist ning tõsist kaastundmust on tarvis, et inimese elu saaks uuesti mõtte!"9
Soovin August Gailiti sünnikodu seltsile jätkuvat tuult tiibadesse tema tänuväärses tegevuses, meie ühe põhiklassiku mälestuse elushoidmisel.
1 Mittetulundusühing August Gailiti sünnikodu selts on asutatud 21.12.2022 aadressil Valga maakond, Otepää vald, Lossiküla, Kuiksilla.
2 August Gailiti ainsa tütre Aili (Aia) Gailit-Lindströmi eludaatumid: 9. juuni 1933 Tartu – 14. november 2022 Växjö.
3 Akadeemia 1997/10, lk 2021
4 August Gailit, "Siis tuli sõda", Ilmamaa, Tartu 2019, lk 132
5 August Gailit, "Üle rahutu vee", Eesti Päevaleht / Akadeemia,2009, lk 131–133. "Esimene ahelik varises, teine, kolmas samuti, kuid ikka uued ja uued massid voolasid meie poole, lakkamatult, kogu päev." (lk 132). Siin on siis tegemist II maailmasõjaga. Kusjuures nii siin kui Vabadussõjas seisid nende otsatute "masside" seljataga ähvardavad mehed automaatidega...
6 Aivar Kulli ajalootund. Eesti parim sõjaromaan – ERR Kultuuriportaal 20. aprill 2022: https://kultuur.err.ee/1608570457/aivar-kulli-ajalootund-eesti-parim-sojaromaan
7 August Gailit, "Isade maa", Ilmamaa, Tartu 1996, lk 69
8 August Gailit, "Isade maa eest" – Eesti Sõna 30. oktoober 1943, nr 250, lk 1
9 August Gailit, "Siis tuli sõda", lk 411 ja 413
Toimetaja: Merit Maarits
