Kui tegin ajakirjale Looming (2018/3) ülevaadet 2017. aasta eesti proosast, siis üllatas mind sõjamotiivide rohkus meie uuemas kirjanduses (ka luules). Ilmselt oli juba tollal õhus mingit aimatavat "püssirohu lõhna", mida mõnigi autor oma murelikes visioonides, vahel lausa lennukates lahingupiltides justkui ette kuulutas.¹

Et kohe on ilmumas minu raamat "August Gailit. Lahtiste allikate poole", pakun sealse materjali põhjal välja ülevaate minu meelest meie kõige paremast sõjaromaanist, Gailiti "Isade maast" ning vastandlikest hinnangutest sellele originaalsele teosele läbi meie kriitika- ja kirjandusloo.²

Pikk küpsemine     

"Isade maa" (1935) on üks August Gailiti kõige pikema valmimistsükliga romaane, küllap mõtles ta sellisele teosele juba sõjakirjasaatjana Vabadussõja päevil.

Üheks romaani eeltaktiks võib pidada vestet "Kõigi santlaagrite päev" följetonikogust "Aja grimassid" (Tartu 1926), kus osalt küll tõsioludele toetudes üpris groteskselt ja suurustlevalt kujutatakse väeüksust nimega "pervõi vserossiiski siurovski santlaagerski polk" ja Vabadussõja õhustikku:

"…haarasime püsside järele, et pühkida eest neid viistuhat venelast, kuigi iga püssilaskja kohta oleks tulnud ligikaudu tuhat venelast, ometi lootsime hommikuks selle asjaga kristlikult valmis saada."³

Sõjaromaani valmimisele kulus kümmekond aastat; ühes intervjuus aastast 1930 lubab kirjanik, et teos on kohe ilmumas: "Sügisel ilmub romaan "Isade maa", mille juures olen töötanud ja materjali kogunud umbes 4 aastat. Töö käsitleb vabadussõjaaegseid sündmusi. Kasutatud on isiklikke mälestusi ja teiste partisaanide ja soomusronglaste jutustusi."⁴

Kirjaniku 40. sünnipäeva märkivas Postimehe lühiartiklis 9. jaanuaril 1931 lubatakse romaani ilmumist "kuuldavasti käesoleval aastal".⁵

Ajalooline taust

Suuresti oli Gailiti lähtekoht isiklik kogemus sõjakirjasaatjana; teost kirjutades uuris ta üksikasjalikult Postimehe 1919. aastakäiku. Rutt Eliaseri kinnitusel käis kirjanik muuseumis lugemas Vabadussõja-aegsete sõdurite mälestusi ja päevikuid.⁶ Teose lõpus on valmimisajaks ja -kohaks märgitud 1932 Kose-Kallaste, tegelikku ilmavalgust nägi raamat aga alles detsembris 1935.

Nõnda siis on teosel üsnagi konkreetne ajalooline taust, millest teose 2009. aasta saatesõnas on andnud hea ülevaate Ago Pajur. Lisagem sellele ka üks ajakirjanduslik meenutus: "Teada-tuntud Paju lahingu järel Valga kaotamise ja seega Venemaaga ühendanud peamise varustussoone läbilõikamisega ei saanud enamlased leppida. Nad alustasid 26. ja 27. aprillil 1919 raudteedel ülekaalukate jõududega pealetungi Valga tagasivõtmiseks edelast Strenci ning läänest Härgmäe ja Ruhja poolt, et piirilinna tangide vahele võtta ja Petseri rinnet selja tagant rünnata. (Härgmäe heitlusi on riivamisi käsitlenud ka August Gailit oma romaani "Isade maa" 16. peatükis.)"⁷

Pikem katkend pealkirjaga "Jäljendamatu patrioot" (22 peatükist koosnevas teoses selliseid alapealkirju pole) ilmus Loomingus 1934/10, omaette võetuna võiks seda pidada lausa üheks Gailiti parimaks novelliks, kus tema hüperboolne grotesk saab tõelise tuule tiibadesse. Aegade jooksul on olnud suureks mõistatuseks, miks just lätlased ja eriti (kuri)kuulsad läti punased kütid nii innukalt toetasid Venemaal kodusõja päevil Nõukogude võimu ja sisuliselt päästsid Lenini diktatuuri kokkuvarisemisest, Gailiti romaanikatkend annab sellele ehk isegi omal viisil vastuse.⁸

Teos ilma peategelaseta

Teose eripära on kindla peategelase puudumine, nii võiks omamoodi kollektiivseks "peategelaseks" nimetada kogu "kolmandat kompaniid" tervikuna. Keskne kolmik on siin "Prügide rügement": vanaisa Jaak, poeg Jaan ja pojapoeg Oss, kel hüüdnimi Pudsu. Neil eri põlvkondade meestel tuleb ette krõbedaid aasimisi ja teravaid mõttevahetusi, ent samas on selgesti tajutav eriliselt tugev koostöö- ja kokkuhoiuvaim.

Romaani ilmestavad eredad dünaamilised kirjeldused, näiteks enamlaste soomusrong väljub Gailiti sule alt lausa tuldpurskava lohena:

"Terasest lohe hakkab äkki end liigutama, on kuulda terasplaatide kõlinat, puhvrite ja rataste ulgumist, vedur hakkab korisevalt ähkima. Ning äkki hakkab soomusrong purskama tuld, heledad sähvatused kohutava raginaga järgnevad kiiresti üksteise järele." (2009, lk 260).

Läbi kogu teose on psühholoogiliselt veenvalt ja nüansirohkelt edasi antud mõlema poole sõdurite visklemine ebainimliku tapakire ja inimlike tunnete vahel. Nii kumab ka grotesksete paisutuste ja kõige ülemeelikuma koomika tagant sõja halastamatu argipäev. Kirjanik teeb koguni üldistuse: "Sõda, see oli hullumeelsete teater, kus sõduri osa etendades katsuti unustada oma tõelist isikut." (1996, lk 69). Sellega seoses meenub, et Väino Linna romaanis "Tundmatu sõdur" kasutatakse vahel mõistet  "sõjahull".

Kriitikute sõjakäik

"Isade maa" oli mitmeti oma ajast ees – seda näitab kogu teosele osaks langenud kriitikalaviin. Enam-vähem tunnustava arvustuse avaldas kirjanik Rudolf Sirge, nentides küll romaani "vajalikult kontsentreeriva keskkuju" puudumist; sellegipoolest kinnitab Sirge: "Võttes teost sellisena nagu ta on, peab nentima autori suurt õnnestumist. Iga üksik sõdur on siin joonistatud teravalt ja kindlapiirdeliselt, iga sündmus ja lahing tegevustikku edasiviivalt, iga anekdoot iseloomustavalt ja tujukalt."⁹

Põhiliselt samuti kiitvas arvustuses peab Friido Toomus (aastal 1936 ilmunud Nietzsche eluloo autor) aga vajalikuks rõhutada, et Gailit vaatab sageli "mööda traagikast, raskusest ja valust. Seda kindlasti ei oleks pidanud tegema."¹⁰

Aga juba järgmine nimemärgi T taha varjunud kriitik hindab teost – sõrendatult – kui anekdootide kogu; "vempude ja traagika sidumatu läbisegi paiskamine" mõjub kriitiku arvates "väga stiilitult" ja meenutab talle "vabahärra Münchhauseni mõnusaid lugusid."¹¹

A. Kaelas lisab "Isade maa" kriitikasse veel ühe noodi: "Ka on venelased sageli nii totakad, et hakkad jällegi kahtlema: kas saab sääraste totakate võitjaid üldse pidada kangelasiks?"¹²

Järgnes terve hulk samas vaimus (anekdoodid! tembutamine! praalimine!) tehtud etteheiteid, autorit ründas terve isamaaline ühendkoor, kus ülipatriootlikud arvustajad isepäisele kirjanikule täie rauaga pähe andsid. Tuues näiteks mõned romaani grotesksemad stseenid, leidis Paul Hamburg: "Kõik need ja veel paljud teised kummalised lood jätavad mulje, et juttu pole mitte Vabadussõjast, vaid mingist kometimängust või palaganist."¹³

Oma haruldast läbinägelikkust näitas magister Daniel Palgi. Et teos on äpardunud, seda teatas Palgi ülevaadet refereeriv Päevaleht lausa sõrendatud kirjas.¹⁴ Otsekui kurjast vaimust vaevatud, korrutab kriitik oma vaatluses aina sõna "praalima", ja seda lausa kuuel korral. ""Isade maa" autor on lasknud fantaasial ratsutada sõjajutu praalimistiibadel, suutmata tabada sügavamat ja olulisimat," kõlab kokkuvõte.¹⁵

Aasta pärast teose ilmumist võttis ajakirjanik Juhan Viidang, püüdes romaani rehabiliteerida, vahepealse mahategeva päevakriitika kokku järgmiselt: "On püütud otse haiglase järjekindlusega alla kriipsutada vaid raamatu arvatavaid puudusi, kuid romaani tugevate külgede hindamiseks pole arvustajail jätkunud silma."¹⁶

Üks följetonist soovitas teosele pealkirja "Nipernaadi peab Vabadussõda".¹⁷

Vastukajasid sõjapäevil

Kui Kaunase päevalehes Ateitis hakkas järjejutuna ilmuma "Isade maa" (seal pealkirjaga "Vabaduse laul"), siis märkis toimetus sissejuhatuses muu hulgas "Nipernaadi" rahvusvahelist menu; leedukeelne väljaanne olevat "silmapilkselt ära haaratud" ning arvustus kõrvutanud autorit kohe koguni "Euroopa tähtsamate kirjanduslikkude nimedega – Cervantesega, Gogoliga ja teistega." 1944. aastal taas eriti aktuaalse "Isade maa" puhul aga kinnitati: "Kujukad tüübid, rikkalik huumor koos sügava dramatismiga annavad romaanile värvingu, mida nimetatakse peeneks kirjanduslikuks maitseks."¹⁸

Lisagem, et ka lätikeelne "Isade maa" pälvis tõsist tunnustust:

"Jutukäiku on lülitatud palju sõdurite jutustusi ja mitmesuguseid anekdoodilisi sündmusi. Just viimaseid tuleb pidada romaani kõrgeimaväärtuslikeks ja paeluvamaiks osadeks. Siin puhkevad täielikult autori võimed iseloomustada keskkonda ja ilmekate joontega näidata omapäraseid ning mahlakaid tüüpe."¹⁹

Hilisem retseptsioon 

Ning hilisemas retseptsioonis on teos oma väärtust aina kasvatanud. Romaani hindas kõrgelt pagulasluuletaja ja kriitik Ivar Grünthal, nentides:

"Etteheited Gailitile Vabadussõja ajaloo vassimisest, mis positiivsust nõutades avaldasid kõrgemalt poolt kirjanikule umbusaldust (---), on pikemas perspektiivis igasuguse tõepõhja kaotanud."²⁰

Grünthal peab Gailiti üheks kolmest tippteosest romaanide "Toomas Nipernaadi" ja "Üle rahutu vee" kõrval just "Isade maad", leides, et "Eesti Vabadussõja erilise mõtte ja sõja üldise mõttetuse vastamisiasetus" on originaalne ka maailmakirjanduslikul taustal: soome sõjaromaanides, näiteks Väino Linna, Veijo Mere ja Paavo Rintala teostes jõuti taolise tunnetuseni alles pea inimpõlv hiljem, 1950. aastate teisel poolel.²¹

Ka Ülo Matjus on romaani uustrüki saatesõnas "Kunst ja Vabadussõda" omaaegsest retseptsioonist tõukudes toonitanud teose "järeleküpsemist": "Mida kaugemale "Isade maad" ajendand Vabadussõjast, seda rohkem suudab lugeja romaani võtta kunstiteosena, mida valitsevad omad seadused ja mille käiku ei saa üksipulgi dikteerida suurimagi histoorilise sündmuse käik."²²

Peeter Künstler kõrvutas teose uustrükki samal 1996 aastal tõlkes ilmunud selliste sõjaromaanidega nagu Väino Linna "Tundmatu sõdur" ning Norman Maileri "Alasti ja surnud", jõudes välja lõppjärelduseni: Gailit kujutab Vabadussõda "...kui rahva vaba tahte võidutsemist ekspansionistliku sõjahüsteeria üle. Ta suudab suurepäraselt kujutada selle situatsiooni erakordsust."²³

Eesti sõjakirjanduse tippteos     

Jaan Undusk on eesti sõjakirjandust vaadeldes hinnanud Gailiti teost – just selle meisterliku paroodilise efekti tõttu – meie parima sõjaromaanina: "Tähelepanuväärne, et mitte ainult kunstiliselt küpseimaks, vaid ka ajalooliselt rikkaimaks, perspektiivilt avaraimaks Vabadussõja kujutuseks eesti kirjanduses ongi sõjaromaani paroodia, August Gailiti romaan "Isade maa" (1935). Vist mitte ükski eesti kirjaniku sõda käsitlev tekst ei sisalda nii palju ideelist elamuslikkust, nii palju tõsiselt võetavat pateetikat, kui see otsekui ametlikku tellimust pilada püüdev sõjaeepos."²⁴

Sama kordab Undusk teose uustrükki arvustades, toonitades, et romaanis on antud "eesti sõduri aegumatu koondportree".²⁵

Uuemal ajal on Vabadussõja käsitlus suuresti avardunud, aastal 2019 ilmus koguni kogumik "Lõbus Vabadussõda. Mälestusi Vabadussõja lustakamast poolest" (koostanud Alo Lõhmus, 208 lk).

Ja näiteks Contra on meenutanud musta huumorit Remarque'il: "Meenub koht raamatust "Läänerindel muutusteta", kus sõdurid rõõmustasid selle üle, et täna on topeltportsjon, sest pooled mehed said viimases lahingus surma. Kui mõtelda selle peale, kui ebaloomulik ja ebainimlik on sõda, on selge, et seda ei saagi läbida ilma huumorita. Musta huumorita."²⁶

Anneli Kõvamees on oma artiklis Vabadussõja romaanidest lähemalt käsitlenud nelja teost ning hinnanud neist kirjanduslikult kõige nauditavamaks "Isade maad". "Märkimisväärne on kujundlik keelekasutus, mis paistab silma teiste siinkäsitletud teoste palju asisema keelekasutusega võrreldes. (---) Kirjanik on valinud kõige ilukirjanduslikuma viisi, mängides švejkilikel nootidel, samas peitub ajuti operetliku pillerkaari taga sügav traagika."²⁷

Ain Kaalep aga on kutsunud üles romaani ekraniseerima: "Vabadussõja erakordsus ja ühtlasi komplitseeritus, sinna juurde veel sagedane grotesksus, niisiis ka tõeline huvitavus tänapäevasele vaatajale (nii ala- kui täisealisele) võiks ajalooliselt võimalikult täpses ja kunstiliselt võimalikult nõudlikus käsitluses ilmsiks saada just sellest romaanist lähtudes."²⁸

Salapärane vihje

Ja veel üks lisandus. Sirvides omaaegset ajakirja "Vabadussõja Tähistel" leidsin, et Gailit on avaldanud ka täiesti tõsimeelseid Vabadussõja-mälestusi: tema kirjutis "Kolm rahusobitust Riia all" kirjeldab episoode Landeswehri sõjast pärast Võnnu lahingut 1919 (viimase toimumise kuupäeva 23. juunil hakati hiljem tähistama Võidupühana). Gailit lõpetab oma märkmed pisut salapärase ülestunnistusega, millest aga aimub, kui tugevad olid tollal siiski ühiskondlikud ootused ja ka "ametliku tellimuse" surve Vabadussõjast kui veel üsna lähedasest ajalooperioodist kirjutamisel: "Ent nüüd, aastate järele, oma tollekordset märkmikku lehitsedes, leian palju ülestähendusi, milledest on praegugi veel vara rääkida, aga võib olla, et seda aega ei tule tulevikuski.

On siiski üsna palju asju, mida ajalugu sunnib unustama, meie soovi küsimata.²⁹

Aastal 1936 dramatiseeris ja lavastas "Isade maa" Andres Särev ning pealkirjaga "Kolmas kompanii" mängiti seda Draamastuudio teatris. Nagu algteost, nii ka lavastust saatis võrdlemisi skeptiline kriitika. Dramatiseeringus nähti põhiliselt paugutamisega vürtsitatud anekdootide rida ning üks arvustaja nentis: "Meie teatripubliku enamuse kriitilised võimed ei ole just suured, ometi ei teadnud ta seekord etenduse lõpul, kas lahkuda saalist käsi plaksutamata või plaksutades."³⁰

Margus Kasterpalu dramatiseeris ja lavastas "Isade maa" koos romaaniga "Üle rahutu vee" Rakvere Teatris aastal 2012.

Viited

¹ Eriti jäi meelde Ove M. Suure kaheköiteline põnevik "Collateral damage".
² "Isade maa" kordustrükid ilmusid aastatel 1946, 1996 ja 2009, tõlked on ilmunud saksa (1938, 1944) ja läti keeles (1942, 1954, 1978).
³ August Gailit, "Aja grimassid", Tartu 1926, lk 100
⁴ ""Toomas Nipernaadi" võidukäik. Aug. Gailiti romaan "Toomas Nipernaadi" ilmub saksa keeles ja filmitakse. Jutuajamine autoriga kirjanduslikust tänapäevast ja muust" – Postimees 19. august 1930, nr 223, lk 2
⁵ August Gailit 40-ne aastane – Postimees 9. jaanuar 1931, nr 8, lk 4
⁶ Rutt Eliaser, "Onu Auts. Mälestusi August Gailitist" – Tulimuld 1991, nr 1, lk 6. "Teda süüdistati liialdustes ja fantaasia ülepakkumises, tegelikult on need uljad lood enamikus tõesti sündinud," lisab romaani eeltööde aegu kirjaniku linnakorteris sama katuse all elanud Rutt Eliaser.
⁷ Aldo Kals, "Pime sõjamees ehitas Viljandisse maja" – Sakala 28. november 2009, lk 12
⁸ Gailiti nimekuju jälgi ajades avastasin, et huvitaval kombel kuulus läti punaste küttide hulka üks tema nimekaim Jan Gailit (Gailitis). Vaatamata vapra võitleja suurtele teenetele (Punalipu orden 1920) kujunes tema saatus tavapäraseks: stalinlike "puhastuste" käigus lasti see Gailit maha 1. augustil 1938 (44-aastaselt).
⁹ R. S. [= Rudolf Sirge], "A. Gailit: "Isade maa"" – Vaba Maa 4. jaanuar 1936, nr 3, lk 8
¹⁰ Fr. Toomus, "Isade maa. August Gailiti romaan vabadussõjast" – Uus Eesti 9. jaanuar 1936, nr 8, lk 8
¹¹ T., "Isade maa. August Gailiti romaan" – Postimees 28. jaanuar 1936, nr 26, lk 5
¹² A. [Aleksander?] Kaelas, "August Gailiti romaan Vabadussõjast" – Sakala Pühapäev 4. jaanuar 1936, nr 1, lk 5
¹³ P. Hamburg, "Kolm teost kuperjanovlaste sõjaretkilt" – lk 7
¹⁴ "Ülevaatlik pilk 1935. a. kirjandustoodangule" – Päevaleht 17. veebruar 1936, nr 47, lk 5
¹⁵ Daniel Palgi, "Eesti romaan 1935. aastal" – Eesti Kirjandus 1936, nr 2, lk 77
¹⁶ Juhan Viidang, "A. Gailiti "Isade maa" ja Vabadussõda" – ERK (ajakiri) 1936, nr 9/10, lk 227
¹⁷ Andermann (= Aleksander Tiitsmaa), "Nipernaadi peab Vabadussõda" (veste) – Postimees 12. jaanuar 1936, nr 10, lk 6 
¹⁸ Aug. Gailiti "Isade maa" leedu keelde – Postimees 5. marts 1944, nr 54, lk 6
¹⁹ M. P. [Mart Pukits], "Läti arvustus A. Gailitist" – Postimees 23. juuni 1942, nr 147, lk 6
²⁰ Ivar Grünthal, "August Gailiti moondumised" – artiklite kogumikus "Müütide maagia", Ilmamaa, Tartu 2001, lk 105
²¹ Samas, lk 104-105
²² Ülo Matjus, "Kõrb kasvab", Ilmamaa, Tartu 2004, lk 139-140
²³ Peeter Künstler, "Sõda kui võimumäng, häbi ja looming" – Kultuurileht 12. juuli 1996, lk 10
²⁴ Jaan Undusk, "Ideetud eestlased. Eesti sõjakirjandust lugedes" – Vikerkaar 2000, nr 8/9, lk 107
²⁵ Jaan Undusk, Eesti lugu: August Gailit "Isade maa" – Eesti Päevaleht 6. veebruar 2009, lk 20
²⁶ Veiko Märka, "Contra kirjutab luulet, mis kõlbab süüa" (intervjuu) – Eesti Ekspress 29. 3. 2007, lk B7
²⁷ Anneli Kõvamees,  "Vabadussõda 1930. aastate eesti romaanis" – Keel ja Kirjandus 2008, nr 5, lk 328 ja 332. Vaadeldud romaanid olid veel Kalju Rahu "Isamaa eest" (1935), Richard Rohu "Esimene armastus" (1935) ja Albert Kivika "Nimed marmortahvlil" (1936).
²⁸ Ain Kaalep, "Nimedest marmortahvlil Isade maani" – Postimees 29. november 2002, lk 19. Seejuures on Kaalep filmi "Nimed marmortahvlil" (2002) suhtes üsna kriitiline.
²⁹ August Gailit, "Kolm rahusobitust Riia all – Vabadussõja Tähistel 1937, nr 8, lk 289
³⁰ H. V., "Teater hooaja algul. "Kolmas kompanii" Draamastuudios" – Vaba Maa 21. september 1936, nr 215, lk 4