Piret Viires: eesti kirjandus on kirju, aga samas väga ühtne

Foto: Klassikaraadio

Klassikaraadio kirjandussaates "Gogol" oli külas Tallinna Ülikooli eesti kirjanduse professor Piret Viires ning peamiseks jututeemaks oli siirdeajastu ehk üleminekuajastu kirjandus ja kultuur. Nüüd, kui möödunud on juba 30 aastat, on pilk piisavalt selge, et teha järeldusi, tõdes Viires.

Piret Viirese sõnul sai siirdeajastu – mille jätkumist mõned senimaani usuvad – üheksakümnendate lõpuga siiski punkti, kuna need kultuurielu muutused ja struktuurid, mida 1990-ndatel ehitati, said siis mingil moel valmis. Siirdeajastu on meie praeguse kirjanduse ja kultuuri alus, nentis Viires. "Väga palju sellest, mis meil tänapäeva kirjanduses on, põhineb ülesehitamisel, muutustel ja ka murrangutel, mis üheksakümnendate kirjanduses ja kultuuris toimusid," lausus ta.

Nende taustaks olid muidugi suured ühiskondlikud muutused, nõukogude aja lõpp ja kapitalistliku ühiskonna saabumine, mille mõjud olid omakorda tunda ka kultuuris. "Kultuurile tekkis turumajanduslik väärtus. Võeti kasutusele nõukogude ajal ebaolulised terminid "mis müüb" ja "mis ei müü"," meenutas Viires. 1994. aastal loodi Eesti Kultuurkapital, millest sai samuti üks eesti kirjanduse aluseid. Samuti sai 1990-ndatel alguse ühiskonna digitaliseerumine. Niipea, kui arvuti, arvutivõrgud ja internet maailmas tekkisid, ühines väga kiiresti ka Eesti nendega ning on nüüdseks jõudnud väga digitaliseerunud ühiskonnani.

Kirjanduses muutus 1990-ndatel esteetiline kaanon. Tekkis nii luulemurrang kui ka proosauuendus. Kümnendi lõpus kerkis esile populaarkirjandus, uutmoodi kirjutamine. Autorid jõudsid meediasse, sest 30 aasta jooksul oli muutunud ka autori roll – autor peab praegu rohkem esil olema, ennast tutvustama, olema meedias nähtav. "Kõik need tegevused, mida me praegu peame normaalseks, olid 1990-ndatel omamoodi uudsed asjad," rääkis professor Viires.

Toona esile kerkinud ja praeguseks väga oluliste autorite seast nimetas Viires luuletajana alustanud Tõnu Õnnepalu, kelle läbimurdeteoseks prosaistina sai 1993. aastal Emil Tode nime all ilmunud "Piiririik". Praegu me ei kujutaks eesti kirjandust ilma prosaist Tõnu Õnnepaluta. Samuti ilmusid 1990-ndatel Andrus Kivirähki esimesed teosed, kes on praeguseks eesti kirjanduses vaieldamatult keskseks autoriks saanud.

Siirdeajastu üheks oluliseks nähtuseks oli punkluule, millel oli eriti 1980-ndate lõpul päris omalaadne roll, kuna see osutus laulva revolutsiooni ajal isegi vabadusvõitluse osaks. Seda rolli punkluulel enam ei ole. "Punkluule on praegu jõudnud nišifaasi, kus punkkultuur ehk loomupäraselt olema peakski. Võiks öelda, et seda, mis toimus 1980-ndate lõpu punkkultuuris, ei kiidaks üks tõeline punkideoloog ise heaks," muheles Viires.

Lisaks oli siirdeajastu ka kirjanduslike rühmituste kuldaeg: Hirohall, TNT, Tartu NAK ja Erakkond ilmestasid aega, mil toodi kirjandusse uusi suundi. Piret Viirese sõnul oli just Hirohall, kuhu kuulusid Kivisildnik, Kauksi Ülle, Karl Martin Sinijärv, üheksakümnendate aastate luulemurrangu käilakujusid. Tänapäeval rühmitusi sellisel kujul enam ei leidu. Üheks põhjuseks tõi Viires jällegi digitaliseerunud ühiskonna.

"Sageli on rühmituse mõte ka endale tähelepanu tõmmata ja oma loomingut koos mõttekaaslastega esitada, et see jõuaks lugejani. Tänu sotsiaalmeediale ja veebile on nüüd võimalus igale poole jõuda. Praegu ei ole lihtsalt seda probleemi, et oma tekste üldse avaldada ei saa. Võib-olla ei olegi enam vaja avalikke luulelugemisi?" mõtiskles Viires.

Kirjandusmaastik on alates üheksakümnendatest tuntavalt muutunud. Autorid peavad küll rohkem enese müümisega tegelema, kuid tihti jõuavad nad ikkagi oma lugejateni, sedastas Viires. "Raamatuid ilmub palju, aga igaüks neist on mõeldud eri grupile: krimikirjanduse lugejad loevad krimiteoseid muud tõenäoliselt mitte. Luulelugejad loevad luulet. Teoseid, mida kõik inimesed loeksid, on väga vähe. Kirjanduse roll ei ole taandunud, aga see on teisenenud," teatas ta.

Kokkuvõtteks usub Piret Viires, et eesti kirjandusel läheb uuel sajandil päris hästi. "Eesti kirjandusel on üks huvitav isepära, see on suhteliselt väike. Meie keel on väike, meil ei ole kirjanikke väga palju, aga meil ei ole ka mingeid asju väga kirjanduskaanonist välja visatud. Uued nähtused, mis ilmuvad, võetakse omaks ja "laiendatakse kaanonit"," lausus Viires.

Eestis ei ole peavoolukirjandusega paralleelselt näiteks põrandaalust või põlatud žanrikirjandust. Kõiki erinevaid teoseid mainitakse ja käsitletakse lõpuks ikkagi kirjanduslugudes ära. "Võiks öelda, et eesti kirjandus on ühelt poolt väga kirju, aga samas ka väga ühtne. Sest kõik see on kirjutatud eesti keeles. Ja kõik, mis on kirjutatud eesti keeles, on eesti lugejale armas," nentis Viires lõpetuseks.

Toimetaja: Maiken Tiits

Allikas: Gogol

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: