Hasso Krull: Mäletan väga selgesti, millal Franz Kafka minu ellu ilmus. See oli talvisel koolivaheajal 1979. aastal, ma polnud veel viisteist täis. Raamatu pealkiri oli "Protsess", autori pildi asemel seisis kaanel joonistus, mis meenutas pigem tulnukat. "Keegi oli vist Josef K. peale valekaebuse esitanud," ütles esimene lause, "sest kuigi ta midagi kurja ei olnud teinud, vahistati ta ühel hommikul." Sain kohe aru, et jutt on minust. Edasi lugedes see tunne aina süvenes. Nii imelikku raamatut polnud ma varem lugenud. Teksti hääl kõlas nõnda, nagu sosistaks keegi mulle kõrva sisse, juhtides mind ängi südamesse, aga see teekond oli nii vabastav, et ma lihtsalt pidin jätkama. Aeglustasin lugemist, lükkasin seda aeg-ajalt isegi edasi, et raamat kauem kestaks, et ta enneaegu läbi ei saaks. Kevadel jõudsin siiski toomkiriku-peatükini, see jäi tükiks ajaks mõistatuseks.

Kafka müsteerium algabki minu meelest sellest, et tekstil on võime muutuda üleloomuliku kiirusega tavatult intiimseks. Vähe sellest, ta avab unenäo ukse, mis jääbki paokile, seda ei saa enam lukku panna. Armunud saavutavad harva seesugust intiimsust, ja psühhedeelsed elamused pole alati nii püsivad. Teiseks, Kafka muudab põhimõtteliselt allegooria tähendust. Allegooria muutub püsituks, voolavaks, tema iseloom muutub vastavalt sellele, kust talle läheneda. On üks ainulaadselt kafkalik nõks: tuleb kehtestada mingi determinism, saatuslikud piirid, millest üle astuda ei saa, ja näidata siis, kuidas nendest otsekui kogemata kombel üle astutakse. Allegooria pole enam piirav, ettemääratus on ainult takkajärele tarkus. Seesmine kogemus viib tundmatu poole, ja Kafka annab tugeva põhjenduse, miks tagasi pöörata ei tasu.

"Aruanne akadeemiale" jõudis minuni veidi hiljem. Siin tuleb juurde kolmas raputav moment: inimese ja mitteinimese piir lahustatakse. See ei muutu lihtsalt ähmaseks, vaid sulab sõna tõsises mõttes üles. Deleuze ja Guattari nimetasid seda "loomakssaamiseks", mis on väga täpne termin, aga muidugi osaline, sest liigutakse ka vastassuunas. Ometi ei saaks seda enam nimetada "inimesekssaamiseks", sest humanistlik paatos on kadunud. Inimene pole enam asjade mõõt. Hoopis loom on asjade mõõt. Hoopis taim on asjade mõõt. Gregor Samsa on asjade mõõt, tohutu putukana oma toa seinal. Metamorfoos võib paista kui tahes ängistav, aga ta tõmbab pagemisjoone, mis juhatab suletud inimlikust maailmast välja. Inimeste maailm on nii igav ja ahistav. Aga teised olendid on kohe siinsamas, lausa hingeõhu ulatuses, tuleb ainult teha esimene samm ja nad hakkavad meiega rääkima.

Maarja Kangro: Jah, "Protsessi" lugedes oli mul samuti tunne, et Kafka on minu loo juba kirja pannud; olin siis kuusteist ja tundsin end ära nii paljudes elementides, kas või selles, kuidas K. poole ööni itaalia grammatikat uurib, et järgmisel päeval Itaalia äripartnerile vaatamisväärsusi tutvustada – kuigi mul ju omal sellist kogemust polnud. Aga see painatuse atmosfäär, kus inimene veel üritab midagi, kurnab ennast, kuigi kõik on luhtuma määratud – see oligi see, elu ise! Kui K. isegi oma tapmishetkel ütles enda kohta "Nagu koer!", siis mind kuidagi rahustas, et see lugu on kirjas, tulgu edaspidi, mis tuleb. Umbes samal ajal, 1990. aastal, sain veelgi võimsama Kafka-elamuse. Lehitsesin sõbranna Silvia juures vanu Loomingu Raamatukogusid ja tegin mustakaanelise vihu "Öösel" lahti just õigest kohast: sealt, kus "Maa-arsti" loos avastab arst poisi külje seest ussitanud haava. Ja kus arst siis jubeda koorilaulu saatel lahti riietatakse ja poisiga samasse voodisse aetakse. Ah sa kuramus, kuidas see mees oskas olemise jubedusele pihta saada! Olin võlutud. Laenasin Silvialt raamatu ega

viinudki seda enam tagasi.

"Maa-arst", mille Kafka kirjutas 1917. aastal, pärast "Protsessi" ja enne "Lossi", haaras mind pikaks ajaks. See oli lugu, mida ei saanudki lõpuni selgeks mõelda, kuigi tähendused olid justkui nii lähedal, peaaegu käes, peaaegu endastmõistetavad nagu unenäos. Imetlusväärne tundus kogu see deliirne hukumeeleolu, mida esitati haledalt väikesel skaalal ("maa-arst"), õuduse ja piinlikkuse põimumine – see oli ju kontrolli kadumise üliandekas kirjeldus. Kontrolli sündmuste üle ei ole, aga lootusetu süü on! Kas saab kirjanikuna veel elulisem olla? Igas lõigus oli midagi jubedalt nauditavat ja pahaendelist, võtkem või teenijatüdruk Rosa lause: "Kunagi ei või teada, mis asju omaenda majas varuks on", kui hüljatud sealaudast tulevad välja hobused. Ja muidugi see jäleda haava külgetõmme. Nii ehedalt oskas Kafka näidata, kuidas painaja hoiabki asju käigus, et teismelisele lugejale oli see tõesti nagu teraapia. Loo sugestiivsed ja veidrad viimased read tekitasid tahtmise ise kunagi midagi samasugust kirjutada. "Petetud! Petetud! Korragi kuulda võtta öökella eksihelinat – seda ei tee enam iial heaks!"¹ Kui peaksin koostama isikliku novellide edetabeli, kuuluks "Maa-arst" ilmselt praegugi viie parima hulka.

Kafka tundus mulle gümnasistieas üldse nagu ime, täiuslik tervik: nii hea kirjanik, nii neurootiline isiksus, nii ilusa väljanägemisega! Paksu raamatut² lugedes läksin aeg-ajalt lihtsalt fotode juurde tagasi ja vaatasin neid imetlusega. Kui me 1992. aasta suvel Prahas käisime, mõtlesin, et näed, tšehhidel on ilusa näoga klassik, kelle pilte välja panna, see annab linnale ka cool'ima ilme.

Peeter Sauter: Armsamad kafkad on pikemad lood. Seal saavad atmosfäär, keskkond, irratsionaalne paine võimu oma kätte ja juhivad teksti. Novellid, lühemad lood, on kirjutatud ühe idee, nägemuse, tunde pinnalt, mida püütakse analüüsida – manada esile, mis on autorit tabanud, et see püsiks kontrolli all. Nii on kirjanduses sageli. Ehk vaid Poe jutud liiguvad isetahtsi ja seletuseta, loota, ja tihti ei vii kuhugi. Ongi kui väiksed romaanid või romaanikatkendid.

Olen näinud mitmeid Kafka-filme ja need on kõik olnud mööda. Täpsed, püüdlikud, aga illustratiivsed, püüavad asja läbi arusaamatu detaili talumatuks ajada, aga see on liiga loogiline. Puudub irratsionaalne äng. Filmi võiks teha mõni venelane. Ehk Sokurov (kui ta veel teeb). Ehk kunagises Ljubimovi Tagankal võinuks Kafkat etendada. Teatris olen Kafkat vähe näinud. Enamasti tehakse Gregor Samsa lugu ja see on paras 1930. aastate saksa õudustummfilmi stiilis ballett, võrreldav "Pähklipurejaga". Veidralt seostubki Kafka mulle vene kultuuriruumiga rohkem kui juudi kirjandusega. Juutidel on irratsionaalsust ja dibuuke küllaga, aga see kõik on kuidagi loogiline, kerge ja muretu. Dibuuk on asjalik nagu eesti kratt ja temaga hakkamasaamisel oma loogika.

Kafkal parimais kohtades loogika puudub või on nii eripärane, et ma ei saa pihta. Isegi Babeli traagilised Odessa jutud on võrreldes Kafkaga kuidagi tavakirjandus. Küll aga on kafkalik näiteks Aleksandr Grini "Rotipüüdja". Aga näiteks ka romantismiaja luule oma tormide, saatuse ja deemonitega. Isegi Lev Tolstoil tunneb keegi ruudukujulist hirmu ega suuda sellest aru saada, just see hirmutabki. Ja see jutt ei vii mitte kuhugi. On hirm, mis ei lahene, ei seletu, ei kao ja kogu lugu. Gogoli õudus on aga kuidagi teistsugune. Tihti naljakas. Ka Kafka on mingil moel naljakas ega võta end liiga tõsiselt. Miski ujutab ta lihtsalt vahel üle ja siis pole pääsu. Naljakas ja hirmus ühtaegu – see on jälle üks suur teema (Ameerika õudukate hirmsad nukud jne).

On äraspidiseid kaitseingleid, põrguingleid, kes saadavad mind väsimatult nagu paheline teine, tahavad võimust võtta, kehtestada oma maailma ja korra. Harold Pinteri "Sünnipäevapeos" ilmuvad Goldberg ja McCann, kes asuvad peategelast küsitlema, selles on etteheidet ja kahtlust, ehkki nad otse ette ei heida ega kahtle. Becketti-Schneideri "Filmis" näeb peategelane võõrandunud iseennast, või on see iseenda manifesteerunud teine, hirmus ja irratsionaalne teine mina, kaksik, kes on tema surm. Ilmselt on irratsionaalsus peategelase sees, tegelane püüab ehk alateadlikult sellega kontakti saada, võib-olla seda isegi omaks teha. Ainus võimalus kaose painest vabaneda on ta vastu võtta, temaks saada, temaga identifitseeruda. Mina olengi minu hirm. Siis ei saa ta mind murda.

Hasso Krull: Kafka suhe filmiga ja visuaalsete kujutistega on omaette põnev teema. Kinos käia Kafkale ei meeldinud, võib-olla mõjus tollane tummfilm liiga äkilise ja agressiivsena, koos oma lärmaka akustilise saatemuusikaga. Vaevalt oleks ta nõustunud Hollywoodile skripti kirjutama. Aga ma olen näinud üht "Metamorfoosi" järgi tehtud koomiksit, see nägi välja päris groteskne ja oleks ehk Kafkale rohkem meeldinud.

Ometi on kafkalikkus tänapäeva filmikunstis ilmselgelt tajutav. See on teatav sünesteetiline muster, mis aktiveerub vist ka vaatajatel, kes Kafkat kunagi lugenud pole. Murrang saabub minu meelest kuskil 1970. aastatel, David Lynchi "Eraserhead" on selle kõige monumentaalsem tähis. Kafkalikkus poeb siin kujutise enese sisse. Juba peategelase soeng on kafkalikult ikooniline, ja siis need suured nõutud silmad, mis keset tööstuslikku laga otsivalt ringi vaatavad... Jutustusel pole erilist tähtsust, kujutis ise on nii tungivalt kafkalik.

Tuleb meelde terve rida kafkalikke režissööre. Béla Tarr, Abbas Kiarostami, Roy Andersson, Semih Kaplanoğlu... Hiljuti vaatasin Brasiilia filmi "O Homem das Multidões" (2013, rež Cao Guimarães ja Marcelo Gomes). Ruudukujulise kaadriga, minimaalse tegevustikuga film ühest Belo Horizonte rongijuhist, vähimagi viiteta Kafkale, aga täiesti eksimatult kafkalik.

Mart Kangur: Minugi tutvus Franz Kafkaga algas teismeeas loetud "Protsessist". Mäletan ennekõike frustratsiooni, et kunagi ei selgunud, milles K-d õieti süüdistati, ja teiseks, et hoolimata oma südikast kaitsest võttis K. süüdistust justkui enesestmõistetavusena, mingi paratamatusena, millega saab küll võidelda, aga mille olemasolu kahtluse alla ei seata. Hiljem mõistsin, et Kafka kasutab siin unenäoloogikat: tihti leiame end unes veidrast olukorrast, mille absurdsusest me endale küll aru anname, aga justkui poolikult, respekteerides olukorda reaalsusena ja püüdes täiesti ratsionaalselt, kõikvõimalikke argumente, kavalusi ja nõkse kasutades sellega toime tulla.

Selline kombinatsioon, ühelt poolt eba- või sürreaalne lähteolukord ja teiselt poolt väga ratsionaalsed arutlused ja psühholoogiliselt meisterlikud kirjeldused on Kafkale tüüpilised. Võtkem näiteks lood "Külakoolmeister" ja "Väike naine", kus esimesel juhul on nähtud hiidmutti, teisel juhul aga on üks naine minajutustaja peale justkui ilma põhjuseta lepitamatult vihane. Aga need veidrad seigad on kõigest ettekääne lõpututeks arutlusteks, kas ja kuidas olukorda parandada või lahendada, kusjuures just need arutlused on tõeliselt deliirsed, suubudes mingisse lõputusse otsustamatusse, võimatusse ja väljapääsmatusse, mis on ometi ekstaatilisuseni intensiivne.

Peale kummaliste lähteolukordade ning lõputute arutluste ja kaalutluste on Kafkale iseloomulikud erakordselt täpsed ja ökonoomsed psühholoogilised detailid ja nüansid, iga fragment ja stseen on justkui täiesti iseseisev, võib-olla just seetõttu, et lood on tihti ilma lõputa ja arutlused otsustamatud. Mulle on alati suurt naudingut pakkunud "Ameerika" avalooke "Kütja", kus peategelane sujuvalt tõmmatakse või liigub kuhugi kõrvale, mingisse kõrvalisse stseeni, haaratakse täiesti ebaolulisse sündmuste jadasse, mis lihtsalt on, toimub, ilma et tal oleks pikema loo seisukohalt mingit funktsiooni. Sellise psühholoogiliselt veenva, aga narratiivselt irdse detaili, nüansi iseseisvumine ja justkui puhkemine omaenese sügavas ilus ongi võib-olla Kafka kõige võimsam saavutus. Filmimehed Joel ja Ethan Coen on sarnaseid irdseid elemente oma filmides nimetanud "Kafka break'ideks".

Veel filmidest rääkides: minagi olen tundnud, et kõige kafkalikum moodne režissöör on David Lynch, muu hulgas seepärast, et tema teostes leiavad aset seletamatud metamorfoosid, nt "Lost Highway's" keset filmi ühe inimese muutumine teiseks, mis loovad tähendust, ise midagi tähendamata ning põhjendamatuks ja seletamatuks jäädes.

Peeter Sauter: Kafka-ilma piiritledes ongi vahel lihtsam rääkida teiste nimedele ja tekstidele viidates, sest oma sõnad ei pruugi olla selged. Aga mu jutt on pigem kujundlik ja ma ei arva, et paljud oleksid teadlikult Kafkalt malli võtnud. Ehk on lihtsalt liikunud paralleelselt.

Kafka maailmas on paar olulist dominanti.

–            Unenäoatmosfäär. Miski ähvardab, ei pääse põgenema, nagu unes jalad ei taha joosta ja on vatist. Lahendus, kuigi ei tea isegi, mille lahendus, olukorra lahendus ehk, on lähedal, nurga taga, aga ei saabu, lahendust ei saa kätte. Kui lahendusest, eesmärgist on ka kujutlus, ei ole seda võimalik verbaliseerida. Sõnadesse pannes pudeneks lahendus näppude vahelt. Näppude vahelt pudenevad ka kõrvaltegelased, kui neile pilk suunata. Nad on olemas, neil on hoiakud, aga vaatlusel nad lagunevad või ähmastuvad. Ei teagi, kui palju on midagi taolist Kafka-eelses kirjanduses, mulle tundub, et oluliselt rohkem on pärast Kafkat. Tähtsad on neist ehk Hesse "Stepihunt" ja meie kontekstis Ristikivi "Hingede öö". Aga ka Babitsi "Kurgkaliif", Meyrinki "Golem". Assotsieeruvad ka Calderóni "Elu on unenägu", Strindbergi "Unenäomäng", Pirandello "Kuus tegelast autorit otsimas", Preussleri "Krabat".

–            Lõputu ootamise atmosfäär, mis on lähedane lahenduse lähedusega. Lahendust siiski otsitakse, ootus on passiivne. Meenub Becketti "Godot'd oodates", aga ka näiteks Buzzati "Tatarlaste kõrb". Aga teemat on kasutatud siin-seal. Olen ka ise kirjutanud väikse näitemängu "Teele", mis ilmus Vikerkaares. See seostub veel Paul Claudeli "Maarja kuulutamisega", kus oodatakse, millal saab palverännakule minna, mis lahendaks kõik (aga võib osutuda illusiooniks).

–            Keskne tegelane, kes on Kafka, K., kuigi ta pole esimeses isikus. Ta mõjub samuti unenäoliselt. Räägitakse maamõõtjast või Karlist või Josef K-st, aga me teame, et räägitakse endast. Seegi on unenäoline, et kedagi nähakse osalt kõrvalt, samas ollakse tema sees, samastutakse. Veelgi enam – ka ümbrust, atmosfääri, olukorda nähakse kõrvalt, aga see on samas jutustaja sees, osa tema identiteedist, olemusest ja ta on teel selle omaksvõtmisele, samastumisele.

–            Ülesanne. Kafkal on ka lugusid, kus keegi jäetakse kuhugi maha mingi ülesandega, millest ta täpselt ei saa aru, ometi on ta otsustanud vaidlemata ja võimalikult täpselt ülesannet täita (meenub tuntud motiiv Jaapani ohvitserist, kes aastakümneid pärast Teist ilmasõda džunglis varitseb). Taoline motiiv on juba "Kevades" või teistes laste- ja muinasjuttudes. Laps jäetakse koju, ülesandega, keegi valvama lõket vms, ja hoiatatakse teda millegi eest. Seegi on mu jaoks kafka. Eksinud tegelane arusaamatu ülesande või missiooniga arusaamatus maailmas.

–            Algusetus, lõputus, fragmentaarsus. Kolmes romaanis on atmos- fäär tähtsam kui lugu. Kafka kirjutas neid juppidena ja mitte järjest. Järjekorda pani Max Brod, tegi üldse neist meile tuntud tekstiportsud.

"Protsessi" jupid olid Kafkal märkmikulehtedel ja Max Brod võttis lehed Kafka käest ära, kartes, et fragmendid lähevad kaotsi (järelikult ei hoidnud Kafka neid nagu romaani, mida peab jätkama). "Protsessil" on näiliselt lõpp, ometi mõjub seegi juhuslikult ja jääb õhku rippuma, sest jääb teadmata, miks ikka kõik juhtus ja just nii, nagu juhtus. Kui oli juttu, et atmosfäärikesksuse on täna üle võtnud film, siis ehk on sarnast ka fragmentaarsusega ja fookuse (näilise) nihkumisega.

–            Nii Kafkal endal kui tegelane K-l on tihti jamad naistega. Mõni neist tõrjub, teine jälle ahistab ise. Enamasti arusaamatuks nad jäävad.

Ja veel üks oluline asi. On tunne, et Kafka ei kirjutanud seda, mida me peame tema puhul oluliseks, mida me tast saame, teadlikult, planeerides-kalkuleerides, end ära tundes. Kirjutas lihtsalt juttu, kirjanduslikku teksti, luges meelsasti ette, nagu siis kombeks. Lihtsalt välja kukkus millegipärast kafka. Ehk hakkas naljajuttu tegema (miks "Metamorfoosi" peab tõsiselt-traagiliselt võtma?) või kirjutas niisama uudisjutukest ("Kütja"), aga välja kukkus jälle mingi kafka.

Peeter Laurits: Mind leidis Kafka üles vahetult enne keskkooli jõudmist, kaheksandas klassis, kõledal talvel. Just sama värvi ilm oli nagu Kafka "Protsessi" tolleaegsel kaanel – kaame sinakasrohekas, nälgind ja pleekind nagu jäälompide vesi. Esimese kohtumise hetke on lihtne dateerida, sest ma olin äsja meelemärkusele tulnud, aga Hassoga polnud me veel tuttavad.

Seni olin ma elanud raskesti kirjeldatavas emotsioonide, fantaasiate ja nägemuste tuisus, maailmaga pidevalt kokku põrgates, oskamata sellest mingeid mõistlikke järeldusi teha, püüdes kõigest väest parem poiss olla, ikka lootusetult luhtudes. Sellel talvel silmad avanesid ja ma sain aru, et me elamegi täiesti absurdses ja luupainajalikus maailmas. Asjaolud asetusid oma õigetele kohtadele ja kõik tundus järsku selge. Tuisk vaibus ning mu senine agoonia muutus arusaadavaks. Nagu oleks pahast unenäost üles ärganud ja avastanud, et see polnudki uni. Väga kõle tunne, aga võimsalt väestav. "Ainult ära siit, ainult ära siit. Ikka ära siit, ainult nii võin ma sihile jõuda." (Lk 69) Sel ajal ma hakkasingi joonistama, kuulasin tohutult palju muusikat, mõtlesin. Praegu tundub, et see pööre virgumise suunas võis just Kafka lugemisest alguse saada.

"Aruanne akadeemiale" tuli kõigepealt, "Protsess" pärast. Gregor Samsa kummituslik metamorfoos on visuaalselt nii detailne ja sugestiivne, et kõrgete lagede ja gaasilambiga Praha korteri pimedad nurgad on mul siiani silme ees. Gregori õnnetu seisund osatas valusasti mu enese väljapääsmatut olukorda. Kool oli jube asutus, mille detailset kirjeldust lugesin ma hiljem "Protsessist", ning kodu meenutas hirmutavalt Gregor Samsa oma. Sõpru mul justkui oli ja justkui polnud ka, mingid lukku käivad uksed olid kõigiga vahel. Kõik mu tolleaegsed armumised olid platoonilised ja piinarikkad. Teismelise hingehädas elasin kuude kaupa läbi ahastust, et ainult mina ja Kafka, kõik teised ümberringi on kas hulluks läinud või hulluna sündinud. Lõpuks saabus kevad, me saime Hassoga tuttavaks ja peagi selgus, et me mõlemad oleme Kafkat lugenud ja elame sarnases maailmas. See oli elumuutev.

¹ Franz Kafka, Öösel. Loomingu Raamatukogu, 1983, nr 27, lk 48, tlk Mati Sirkel.
² Franz Kafka, Ameerika. Protsess. Loss. Eesti Raamat, 1987, tlk August Sang ja Mati Sirkel.