Peatoimetaja Triinu Tamm kinnitas, et 1957. aastal loodud Loomingu Raamatukogus ei ole säilinud nõukogudelikku tsensuuri ja ideoloogilisi põhimõtteid, siiski peetakse LR-s senini au sees nii mõndagi põhimõtet, mis pärineb väljaande algusajast.

"Esiteks see nõudlikkus, mis oli tekstide ja raamatute valimisel algusest peale oluline. Me püüame pakkuda lugejatele kõige paremat, mille suudame üles leida. Teiseks mitmekesisus, algusest peale on tõlgitud väga erinevatest keeltest. Nõukogude ajal olid muidugi lausa ametlikud kvoodid, kui palju teatud keeltest tõlkida tohtis. Nüüd on see kvoot küll ära kadunud, aga mõnes mõttes oleme endale ise sellise kvoodi kehtestanud, et püüame igasse aastasse valida võimalikult palju eri keeltest tõlgitud raamatuid, proovime sättida niimoodi, et valik oleks ühe aasta piires võimalikult lai. Niisamuti peame silmas, et oleks žanrilist mitmekesisust, esseistikat, ilukirjandust, memuaristikat. Need printsiibid on kehtinud algusest peale olnud ja tundub, et lugeja võtab selle tänulikult vastu."

Loomingu Raamatukogu koostöö tõlkijatega algab kõvasti enne väljaande ilmumist, tihtipeale lausa kaks aastat varem. Üks põhjus on, et headel tõlkijatel on enamasti tööde järjekord. Teiseks põhjuseks aga tõsiasi, et LR saab aasta jooksul välja anda 40 numbrit, see seab ette piirangud: "Kogu aeg jääb nagu raamatutest puudu ja häid mõtteid lihtsalt koguneb rohkem, kui ühte aastakäiku mahub," nentis Triinu Tamm.

Sellele vaatamata ilmus Loomingu Raamatukogus eriväljaanne nende kuldsarjas reaktsioonina Ukrainas toimuvale. Avaldati Sergi Žadani romaan "Depeche Mode" (ukraina keelest tõlkis Tiina Roasto), mille müügist teenitav kasum annetatakse Ukraina Kultuurikeskusele.

"Kiirreageerimises on teistel ajakirjadel eelised, tegelikult ka kõikidel teistel kirjastustel, kellel pole mahupiirangut. Nende ainsaks piiranguks on see, kui ruttu on raamat võimalik raamatuks vormistada, tõlkida, toimetada ja trükivalmis seada," rääkis Tamm. "Olgugi et sooviksime teinekord kiiremini reageerida, oleme siiski otsustatud klassikalisema suunitluse kasuks. Vaatame autoreid ja teemasid sellise pilguga, kas need võiksid huvi pakkuda ka kahe või kümne aasta pärast, sest on raamatuid, mis on nii kaua töös," selgitas LR peatoimetaja.

On paratamatu, et sisu tähendus muutub vastavalt sellele, mis meid ümbritseb. Saates mõeldi, kas kirjanduses tehtud naljad ei olegi enam naljakad. "On hämmastav, kuidas ühtegi raamatut ei saa seoses sõjaga rahulikult lugeda. Kõikjalt vaatab vastu sõda ja teadmatus. Aga ma arvan, et naerda võib ikka. Sellises olukorras on raske keskenduda ja raske midagi süvitsi teha. Võibolla võiks hoopis kirjandus aidata, sest tähelepanelik lugemine aitab keskendumise jälle tagasi saada ja ma arvan, et selles ei ole midagi patust, et me seda naudime ja naerame. Ehk on parem, kui me naerame, aga siis läheme ja teeme midagi Ukraina põgenike heaks, kui et oleme täiesti teovõimetud ja masenduses," ütles Tamm.

Triinu Tamm on ka veendunud, et vastastikmõju inimeste ja kirjanduse vahel on olemuslik ega kao kuhugi, niisamuti nagu ei kao maailmast ka raamatud. "Me loeme kogu aeg raamatuid erinevalt, mistõttu ei saa need ära kaduda, sest raamatud on peegel meile endale. Me loeme kogu aeg oma hetkeseisu kõrguselt. Lugude lugemine ja iseenda peegeldamine tekstides on midagi olemuslikku, nii et päriselt see ära ei kao."