Kirjanduspreemia laureaat Triinu Tamm: tõlkimise teevad huvitavaks erineva keeleoskusega tegelased

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Kirjanduspreemia nominent Triinu Tamm Autor/allikas: ERR

Kultuurkapitali kirjanduspreemia laureaat Triinu Tamm pälvis ilukirjandusliku tõlke kategoorias tunnustuse teoste Patrick Deville "Katk ja koolera" ning Nancy Huston "Ingli märk" tõlkimise eest prantsuse keelest eesti keelde.

Tamme sõnul on nii Deville kui Huston head näited prantsuse nüüdiskirjandusest, sest mõlemad on veel elus ja kirjutavad siiani uut materjali.

"Patrick Deville on sündinud 1957. aastal, kirjutab proosat, peamiselt romaane. Selle konkreetse romaani peategelane on Alexandre Yersin, päriselt elanud inimene, sündinud aastal 1863 Šveitsis. Ta elas pika elu kuni 1943. aastani," tutvustas Tamm teose peategelast ning lisas, et Yersin oli mitmekülgne isiksus, arst, bioloog, maadeavastaja, kartograaf, aretas loomi ja taimi.

"Tõepoolest on just tema isiksus see, mis selle romaani väga võluvaks teeb. Ta õppis arstiteadust ja liitus Louis Pasteuri rühmaga Pariisis, kui Pasteuri insituut asutati, nii et asutamise lugu on ka romaanis ära toodud," rääkis Tamm. "Ta oli päris edukas ja tegi päris olulisi avastusi, kuni ühel päeval pani katseklaasid käest ja ütles, et mina tahan näha merd. Nii algasid tema rännuaastad, mis viisid ta päris kaugele, lõpuks ta elas peamiselt Vietnamis ehk toonases Indohiinas ja tegutses mitmel erineval elualal."

Pealkirjas peituv katk viib loo kulminatsioonipunkt, kui ühel hetkel puhkeb uus katkuepideemia, mis algab Aasiast ja jõuab ühel hetkel Hongkongi. "Prantsuse võimud ja rahvusvaheline kogukond on väga ärevil, sest tookord katku vastu ravimit polnud ja inimesed surid massiliselt. Pasteuri instituut saadab Yersini koha peale asja uurima," selgitas Tamm. "Ta saabub sinna praktiliselt paljaste kätega, tal ei ole erinevalt Jaapani arstidest, kes koha peal on, laborit kaasas, aga tänu juhusele avastab tema katku bakteri ja töötab välja vaktsiini."

Tamm nendib, et see ei ole tavaline ajalooline romaan, sest Patrick Deville'l on lugude jutustamisel omanäoline stiil. "Ta ise on öelnud, et tema raamatud on romaanid ilma fiktsioonita, mis tähendab seda, et siin ei ole midagi väljamõeldut ja see, mida ta räägib, on päriselt olnud," selgitas ta. "Selleks on ta läbi töötanud kõik Pasteuri instituudi arhiivid, Yersini kirjavahetused, tema teadusartiklid, kaasaegsete mälestused, kõikvõimaliku taustmaterjali." Lisaväärtuseks on Tamme sõnul Deville'i romaanide puhul see, et autor reisib läbi kõik kohad, millest kirjutab ning tema romaanide ettevalmistusaeg on mitu aastat. 

"Aga ta ei mõtle välja dialooge, mis ajaloolises romaanis võivad tunduda kunstlikud. Kuidas võime teada, et see inimene nii kõneles? Deville sellist asja ei tee, dialoogi siin ei ole, jutustus on väga lihtne. Keelelise koha pealt ja tõlkimise tegi põnevaks see, et ajalooline tausta ja eluloolise materjali on Deville pakkinud ära kompaktselt väikestesse lugudesse."

Nakkushaiguste teema on aktuaalne tänagi, kuid Tamm alustas tegelikult teose tõlkimist juba mitu aastat tagasi. "Eks me loeme seda kindlasti nüüd teistmoodi, meil on sellise nakkushaiguse ja haigusega teine suhe tekkinud."

Nancy Huston on sündinud ingliskeelses Kanadas. "Ta tuli Pariisi õppima, jäi sinna elama ja hakkaski kirjutama prantsuse keeles. Aeg-ajalt ta ka tõlgib oma raamatuid ning ta on kirjutanud väga palju romaane ja esseeraamatuid."

"Inglimärk" paigutub tema sõnul väga konkreetsele ajaloolisele taustale. 

"See aeg, millest ta räägib, on siis, kui II maailmasõda on lõppenud, mitte võib-olla inimeste hinges, aga poliitilises mõttes on rahu ja majandusel läheb pranstsusmaal väga hästi. Aga taustal kumab järgmine sõjaline konflikt - Prantsusmaa toonane koloonia Alžeeria tahab saada iseseisvust ja nii algavad Alžeeria sõja sündmused, mis sekkuvad ka romaani tegelaste ellu."

Hustoni tegelased peavad taluma, et sellisel ajal elavad. "Nad tahaksid elada rahulikku elu, armastada ja last asvatada, olla õnnelikud, ag ajalugu ei lähe nii. Huston jälgib inimese tunde- ja mõttemaailmas seda, mida sellised rängad üleelamised teevad inimesega ja kuidas üks inimene peab sõjaga toime tulema," rääkis Tamm.

Temal sõnul teeb nii romaani keele kui ka selle tõlkimise huvitavaks see, et tegelased on pärit mitmelt maalt. "Peategelane on noor sakslanna, kes räägib korraliku prantsuse keelt, aga tema keeleoskus on napp. Siis on tema prantslasest abikaasa, kes on vanast prantsuse suguvõsast ja tema prantsuse keel on parim, mis olla saab."

"On ka Ungari pilliparandaja, kes on põgenenud Prantsusmaale ja kelle prantsuse keel on algeline, ta teeb vigu. Kui prantsuse keeles on lihtne eksida näiteks artikliga, siis tõlkes ei ole võtta sellist sorti eksimust," tõdes Tamm. "Siis pidi nuputama, millised võiksid olla need vead, mida ta rääkides teeb. Samas ei taha kunagi ühtegi tegelast naeruväärsesse olukorda panna, et ta kuidagi totakalt mõjuks oma vigase keelega."

Olulise tegelasena toob Tamm välja ka Pariisi linna. "Huston on ka ise valinud Prantsusmaal elada. On näha, kuidas ta tõelise mõnuga kirjeldab kohti, kus tegelased liiguvad ning ka Pariisi erinevaid linnajagusid, sest tollal Pariis tõesti koosneski väikestest küladest, igal linnajaol oli oma nägu ja tegu," rääkis ta.

"Kõikidele nendele rasketele sündmustele vaatamata on siin väga palju helgust ja leppimist paratamatusega, et me ei saagi valida, millal me elame. Kui me elu satub keerulistele sündmustele, siis ei jäägi muud üle, kui nendega toime tulla."

Toimetaja: Kaisa Potisepp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: