Miks säärast värvikat kirjeldust ühest Eesti kunagisest eksootilisest nurgakesest polnud võimalik ENSV päevil taasavaldada, see peaks loo lugejale üsna kiiresti selgeks saama.

Ent 70 aastat pärast rahvakirjaniku surma on maailmas jõudsalt levimas kirjandusklassika uutmoodi kastreerimise hoogtöö, ja mine sa tea, ehk poleks meilgi terenduvas poliitkorrektses tulevikus enam võimalik säärast teksti kusagil avaldada (no näiteks võrdleb kirjanik lapsi kihulastega jms).

Oskar Luts jutustab:

Peipsist – riigipiirini

I osa

Esimeseks sattusime Petseri pangamajja. – Oma ihusilmaga laata vaatamas. – Sabastatud kondipuru ja suur tüli. – Jätame tülisangarid siiski sinnapaika ja läheme pühalikumasse kohta – kloostrisse.

1. Teekond algab

Otseteed  Tartust Petserisse. Teel nägusad jaamahooned, mis ehitatud mitte ühise šablooni järele, vaid igaüks ise stiilis. Imposantsed veepaagid nagu kolossid, helehallist silikaat-kivist.

Mööda kuulsast Taevaskojast, muutub maastik ebatasaseks, kuid see on ainult väike sissejuhatus Petserimaa mäeorgudele.

Viimaks Petseri jaam, ja nagu ma alles nüüd kuulen, olevat linn ise üle kolme kilomeetri jaamast eemal. Ning kohe hüppab paar "pärismaalast" oma sõidukeilt ja küsib: "Tshto, pojeedem, baarin?" (Härra, kas sõidame?)

Minul pole midagi sõidu vastu, aga mu reisikaaslane soovitab minna jalgsi – siis ometi näeb midagi. Aga mis me esialgu ikkagi suuremat näeme: munakividega sillutatud künklik maantee, metsatukk siin, teine seal ja üle selle kõige tihedad tolmupilved. Siis Patskovka jõeke (kas sõnast пачкаться), sild ning varsti selle järele Petseri.

2. Rahvas kohtukojas ja pangamajas

Esimene mulje: tavaline vene suurküla. nagu neid olen näinud ennemaltki, eriti Valge-Venemaal. Ent asi siiski on teisiti; pilt muutub äkki, kui jõuame linna tsentrumisse või kuidas seda nimetada. – Lageda ja avara platsi ääres seisab moodsa ehitusena suur pangamaja, millesse on paigutatud ka mitu kohtuasutust. Pangamaja läheduses, otsekui eesti kultuuri rajajana ning süvendajana on gümnaasiumi hoone, ehitatud umbes samas stiilis kui pangamajagi. Mõlemad ehitused on väliselt valged nagu luiged. Umbes veerand kilomeetri kauguselt paistab luteriusu punane telliskivikirik.

Sellal, kui minu kaaslane, kes ise on Tartus kohtutegelane, läheb veidi jutlema kohalike kohtunikega, kolan mina pangamaja pikis koridores. Imelik lugu: istepinke on seina ääres külluses, kuid neil on aset võtnud ainult mõni üksik isik, kes siia tulnud kas panga- või kohtuasjus; kõik teised vedelevad hoone kivitreppidel –  naised isekeskis tasa sosistades, ja mehed, puhudes oma ajalehepaberist tehtud vilkadest otsekui sarvehaisu. Ning kõik omavahelised arutelud algavad nii:

"Aga kas tead, Mitjka, mis ma sulle nüüd ütlen..."

3. Laadaliste seas

Sel päeval parajasti peetakse Petseris laata, mis muud kui laadaplatsile: saaks ometi ihusilmaga näha sellist tähtsat sündmust.

Hobused on vankrite eest lahti rakendatud, otsekui oleks laadalistel midagi müüa, kuid vankrites pole midagi peale heinte ja põhusasi, vähemalt laadaplatsi algupoolel me ei näe midagi muud; alles lameda kaubahoovi läheduses müüakse laastukorve, kuivatatud silke ja tindikala. Ei ainustki müüdavat kodulooma kogu laadal. Kompveki, prääniku ja barankade (sõõrsaiade) putkasid on rohkesti, aga need muidugi kuuluvad rändkaupmeestele. Sügisel igatahes olevat kauplemine palju elavam, eriti aedviljaga. Talvel, nagu juba üldiselt teada, müüb Petserimaa mees peamiselt linu.

Saapaid kannavad nähtavasti ainult linlased; maarahvas tatsutab pastaldes, nööriga põimitud sukad peaaegu põlveni. Hallidele ülikuubedele, mis õmmeldud kotiriidega sarnlevast materjalist, on seotud vöö; peakatteks nii kuis juhtub: laia põhjaga vene müts, kaabulott, mõnel koguni läki-läki, hoolimata suvisest ajast. Kurb, peaaegu troostitu üldpilt, kuid vaadeldes üksikuid inimestegruppe, näikse rahvas olevat kaunis erk ja elurõõmus. Aga niihästi laadaplatsil ega kogu Petseris ma ei silma ainustki juuti.

 4. Suur sõimamine teel kloostrisse

Minnes kloostrisse, satume kitsasse kõrvaluulitsasse, mis järsult suundub alla Kamenka orgu. Seal näeme pilti, mille üle naeraksid isegi Tartu kanad. Neli vene vanameest. Valjusti käratsedes ja veheldes kätega, saadavad üht "lauakoormat" mäest alla.

Veoloomaks on mingi sabastatud kondipuru, ratastel tosin okslikku lauapinda, üks saatjaist juhib hobusenatukest suu kõrvalt (vist küll hirmul, kas see traavel viimaks ei pista lõhkuma), teine ütleb nõõ! kolmas karjub trr-stoi! ja neljas, arvatavasti artellivanem voi midagi sellesarnast, juhatab neid teisi. Traavel liigutab kõrvu ja peab aru: kas minna edasi või seista paigal? Viimaks hea õnne peale ta siiski sikutab natuke. Aga näe. mis teeb minu kaaslase kuri silm: üks ratas põrkab vastu kivi ja puruneb nagu räiss. "Nu vot!" karjuvad siis kõik neli koormasaatjat korraga. "Vaata, mis te kuradid tegite!"

Sõimeldakse eht vene moodi, kuni üks heidab pilgu kloostri poole ja manitseb teisi: "Mis te sead, röögite püha kloostri juures! Ratas oli mäda, ja see on kõik. Pidage lõuad!"

5. Sibultornide keskel

Jätame need töösangarid sinna paika ja läheme kloostriõue. Oi, milline värviküllane kirikuterägastik avaneb meie ees, orus! Suurim ja vanim kirik, nagu meile seletab vahiputkast teejuhiks nabitud munk, on Uspenski peakirik. Selle kiriku teisel korral on veel teine jumalakoda –  Pokrovski kirik. Tähendab, et ühes ehituses on kaks kirikut!

Mõlemad on ehitatud kivist ja erilist huvi pakuvad Pokrovski kiriku kullatud katustega viis järgulist sibultorni jumalakujudega.

Sellest kirikust veidi ida poole asub Jumala Ema Kuulutamise kirik, samuti kullatud sibultorniga ja jumalakujuga. Seegi kirik olevat kahekordne – ülal pühakute Borisi, Glebi ja veel kellegi imetegija jaoskond.

Kloostriõue kagupoolses nurgas asub kellatorn kolmeteistkümne kellaga – Joann Julma kingitus kloostrile. Kahju, et meil ei lähe korda kuulda nende helinat!

"Vaata," arutleme kaaslasega, "oli käre taat see Joann, aga Jumalat siiski kartis ja tegi kingitusi tema kodadele."

Sealsamas kuski on tunnikella numbrilaud ja otse kellatorni vastas Kristuse Ümberlõikamise kirik, kirju sibulataolise torniga. Õue idaserval, kahekordses valges majas elavad mungad, arvult kahekümne ümber. Kõik need ehitused asuvad Kamenka oru kagupoolsel küljel. Kloostriülem ise elab kloostri orus, rohelise katusega kivimajas. Kui õige läheksime ja teeksime talle visiidi? –  Olevat ju samuti eesti soost nagu meiegi... kaks kiirrändurit Tartu linnast.

Kloostri õu on kaetud munakividega ja õue keskel asub arteesiakaev, viiskümmend viis (!) meetrit sügav, nagu arvatavasti luiskab jutukas munk, võrdlemisi noor mees, aga juba kasvanud habemesse. Muuseas kõneleb see mustarüüline ja säärsaabastatud kloostrielanik selget eesti keelt, ainult veidi-veidi märgatava vene rõhuga.

II osa

Kõnnime maa-alustes käikudes, mis ulatuvat Kiievini! –  Seal, kus naised käivad närimas puukoort. – Vana Julmakese peen näputöö. – Kavatseme oma kõhuvalu arstida püha kivi juures, aga kardame et see mõjub teistpidi halvasti.

Aga mis me õieti ootame? Küllalt meile juba kloostri välisest hiilgusest. Kus on kloostri kuulus koobastik?

"Palun!" ütleb munk. "Läki sinna".

Sissekäik koobastesse on Uspeni kiriku sissekäigu idapoolsel küljel. Ürgkoobas. mille pikkus küünivat seitsme kuni kaheksa meetrini, hargneb mitmeks haruteeks ja on raiutud punasesse liivakivisse. Kohati aga muutub seinte värving valkjas-roosaks. Kustki immitseb siia vett: koopalaes ja seintel nirisevad jämedad tilgad nagu higipisarad. Rõske ja veidi õudnegi.

Koobaste kogupikkus on natuke lühem, kui arvab ümberkaudne rahvas, nimelt kakssada meetrit; rahvasuu aga räägib, et Petseri koopad ja maa-alused käigud ulatuvat Kiievi linnani! Koobastesse on maetud kloostri ülemused, lihtmungad ja mõned eraisikudkl. kes maises elus olid kloostri heaks nobedasti kergendanud oma rahapungi. Sargid surnute jäänustega on müüritud koobaste seintesse, mitmed isegi ülestikku, ja millegi pärast ma arvan, et nad on sinna surutud pikkupidi, nagu leivad ahju.

Seinad matusepaikade kohal on niisama siledad kui mujalgi, ainult kivvi raiutud kiri ütleb tuhmilt, kes nimelt puhkab siin, kes seal. Mõne sargi kohale on kinnitatud metallplaat kirjaga: nimi, seisus, sünni ja surma-aasta, ühes slaavikeelse lisandusega. "Kui nüüd need kõik", mõtlen, "kes siia on maetud, korraga poeksid välja neist seintest, küll siis alles tekiks segadus! Küll siis saaks näha tüüpe ja nende rõivastust!"

Ent küllalt sellest. Siin, maa all polegi enam midagi vaadata. Muuseas näib, otsekui tõmbuksid koobaskäikude seinad koomale, ähvardades meid rõhuda ei millekski. Ära siit värske õhu ja päikesevalguse kätte!

7. Riznitsas ja püha tamme juures

Sealsamas kloostriõues, peakiriku kõrval, on kloostri varakamber (riznitsa), kus klaaskappides hoitakse alal kloostri endiste ülemuste kirikukuubi, mida tarvitati pühalikel jumalateenistusil. Ja on seal tõesti vaatamisväärseid, kallihinnalisi rüüsid, tikitud kulla ja hõbedaga ning kaetud kalliskividega – vene tsaaride ja bojaaride kingitused kloostrile: enamikult Joann Julma, keisrinna Anna Joannovna ja Peeter 1-se annetused. Särab, kiirgab see haruldane kogu aknaisse paistvais päikesekiirtes.

Riznitsast me siirdume "Pühamäele", kloostri viljapuuaeda, mis asuvat otse koobaste kohal. Peale viljapuude ja mõne üksiku ilupuu kasvab siin veel viiesaja aastane püha tamm, mille ümber on ehitatud võrdlemisi kõrge tara, et ümbruskonna rahvas, eriti naised, ei pääseks närima puu koort. On nimelt levinud selline usk, et närides püha tamme koort, kaob hambavalu ja teisedki õelad tõved. Sessamas kloostriaias asub vene keisri Aleksander 3. väike suvemaja, mis praegu on ainult tühja täis.

8. "Verisel teel"

Sealt meid saadab juht niinimetatud "Verisele teele", mis algab Laatsaruse kirikust ja viib kloostri põhjaservale, "Püha värava" juure, kus asub Püha Nikolai kirik. Sel "Verisel teel" olevat tsaar Joann Julm oma käega tapnud tolleaegse kloostriülema Korneliuse, keda süüdistanud reetmises. Niisugust peent näputööd võib sellelt tragilt vanataadilt uskuda küll. Kui ta juba saatis teise maailma oma lihase poja ning praadis bojaare tuleriitadel, mis siis oli tema meelest üks Petseri kloostriülem! Polnud ju kuigi tähtis, kas Kornelius oli süüdi või mitte, ta lihtsalt sattus poogna ette, kui tsaaril oli järjekordne materdamistuju. Nii siis polnud vana Julmakene sugugi ühekülgne valitseja; Petseri kloostrile ta tegi selliseidki kinke.

"Kas ta kogemata ei unustanud siia seda raudora, millega alatasa torkis oma truid alamaid?" küsime mungalt.

"Ei, seda pole siin leitud," raputab küsitav habet. "Kes teab, kus võib praegu olla tema "poosoh".

Samal teel näeme keisrinna Anna Joannovna lahtist sõidukit. Veidrat kaadervärki, ms on asetatud kuhugi rõdule, klaasi alla. Sõiduk sõidukiks, aga milline tähendus küll peaks olema sel kohutaval ussikujul, mis on põimitud vankri tagumiste rataste külge?

Küsime saatjalt.

"Vot, už nje znaaju," ei tea isegi munk, mistarvis ehib säärane koletis ajaloolist eset.

Tuleme tagasi kloostriõue ning küsime teejuhilt, kui palju meil on tasuda tema vaeva eest.

Tasuda on üks kroon ja kuuskümmend senti ehk tsenti, nagu ütleb munk. Kuidas ta arvestab, kas aja või oma sammude arvu järele, seda me ei tea ega küsigi. Spassiibo i do svidanja!

9. Jurodiivõi mängib sohki

Vaheajal on kloostri värava juure kogunenud mitu naiskerjust ja üks jurodiivõi – küünrapikkune, rotinäoga meesolend, juuksed punutud rotisabaks, must rüü lohisemas tolmuses liivas. Kogu see räbalais seltskond noogutab meile peaga ja podiseb midagi, millest võib eraldada ainult üht sõna: gospodi, gospodi.

Minu kaaslane annab jurodiivõile raha ja käseb seda õiglaselt jagada kõigi nende vahel, kes kükitavad värava juures. Ent vaevalt oleme pöörnud selja, kui kerjuste keskel algab suur jagelm: jurodiivõi on naistele mänginud sohki, võttis endale suurema noosi kui õigus; aga kottpimedad eided siiski on selgesti näinud, kuipalju anti raha.

10. Pühak Kiti kivi ja imearstimine

Kloostrit ümbritseb kõrge ja tüse paekivist müür, mis kohati näitab lagunemise tundemärke. Müüris on kaheksa torni, millel kõigil on oma nimetus: nagu Nikolski torn "Püha värava" kohal, "U ostrooga" selle lähedal, Tailova torn jne.

Ses müüris, mis vanal ajal mängis suurt osa kloostri kaitsmisel, on kaks väravat.

– Esimene n. n. "Püha värav" on Nikolski torni juures, teine – "Alumine värav" asetseb kirdemüüris.

Kloostri müüride juurest viib mitu kitsast ja otsekui kriidiga kaetud jalgrada Kamenka orgu, kus lebab niihästi petserlastele kui ka ümbruskonna elanikele hästituntud "Kiti kivi" (Kitov kamenj). Selle suure graniitkivi juures elanud vanal hallil ajal keegi pühak Kit oma koopas ja arstinud rahvast igasuguseist hädadest ja tõvedest. Praegugi käivat selle kivi juures naisi, otsides abi oma haigele südamele ja neerudele, eriti kõhule. Samuti olevat Kiti kivi hea abinõu sigimatuse vastu; selleks olevat ainult vaja palja kõhuga lamada kivi turjal, ja asi minevatki korda. Et minu kaaslasel parajasti on kõhuvalu, siis ma soovitan talle vastavat kehaosa hõõruda vastu imekivi: kui aitab petserlastele, siis peaks mõjuma tartlasilegi... Jah, ta muidugi teekski nii, ja väga vöimalik, et pääseks kõhuvalust, aga mis siis, kui korraga tuleb säärane asi, mis tolle sigimatusega ühenduses...

III osa

Seisame pühade allikate juures ja siis rühime tagasi linna.  – Lahke pereproua annab meile lõunat ja siis võtab "Ford" jalad alla. – Uudishimuliste parv kleepub auto külge ja saame näha däädjä Mitjuhhat näost-näkku. – Lapsed teevad däädjäga paha nalja. – Laste ja raukade külas. – Ilja Mokrõi ja Serafim Suhoi. – Allikad, millest oleneb Venemaa saatus.

11. Pühad veed

Minnes kirde poole, leiame ühest saunataolisest ehitusest "püha" allika, üldse on Petseris peaaegu kõik esemed, mis iganes näha – pühad. Ainult rahvas ise, eriti meessoost noorpõlv, ei anna mõõtu välja, nagu arutihti loeme ajalehist. Keset majakese liivast põrandat on raketega ümbritsetud allikas, millest usklikud eided, varustatud pangidega ja laiade kaelkookudega, kannavad vett isegi linna, pidades ei millekski vaevarikast teekonda oru järsul nõlvakul. Seda allikkaevu käib aeg-ajalt õnnistamas mõni preester, ja siis tuleb naisi koguni kaugemalt küladest viima püha vett, mida kodus tarvitatakse arstimina... ükskõik, millise haiguse vastu. Majakese tagaseina katavad pühapildid Jeesuse elust, kuna sissekäigu kõrvale on kinnitatud plakat pealkirjaga: "Mustust ei tohi kaevu loopida. Linnavalitsus".

Näinud seda ja teist, rühime linna tagasi ja teeme jalutuskäigu selle lõunapoolsesse ossa. Harilik vene küla, luitunud majakeste, räpaste naiste ja poolalasti lastega. Siin-seal istub künnisel mõni karvane taadike, särgiväel ja takustes pükstes, tõmbab plotskit ja tõrjub kärbseid paljailt jalult. Põhjapoolne, eesti osa Petserit igatahes jätab enam-vähem linna mulje, aga lõunapoolne külg on küla ning arvatavasti jääbki selleks... kui ta ei põle maha.

Käimisest tublisti väsinud, peatume Petseri kohtutegelase K. juures, kus lahke pereproua meid kostitab maitsva lõunasöögiga. Härra K. on minu kaasreisija koolivend, turjakas, mehine veli, kel on oma maja ja peaasi: oma auto.

"Sõit sisse!" hüüab autojuhile varsti parast lõunasööki. Ning meile: "Kui Tartu saksad juba kord on siin, eks vaadakem siis üksiti ka veidi Petseri maad ja rahvast."

 12. Lapsed nagu kihulased

Venelasest autojuht (endine Pihkva elanik) teeb Fordile jalad alla ja laseb ootamata kiiret sõitu Petseri-Irboska maanteel. Laadapäeva tõttu on liiklemine kaunis tihe ning auto möirgab alatasa. Mõnedki laadalised on ülevas meeleolus, kuulukse laulu ja lõõtsmoonika käginat. Aga niipea kui pöördume ussina looklevale kõrvalteele, jääb meie ümber kõik vaikseks, pole eessõitjaid ega vastutulijaid.

Aeg-ajalt läbistame mõne küla, sõidame nagu puiesteel, mille servad on kaetud tulilillede helekollase vaibaga. Peatudes mõne huvitavama hoonetekobariku juures, kohe tekib auto ümber tihe parv lapsi nagu kihulasi. Saades julgemaks, nad otsekui kleepuvad auto külge, ronivad astelaudadele, kobistavad ja kopivad kõikjal, vahivad meid uudishimulikult nagu tulnukaid kuskilt teisest maailmast.

Kõik muidugi on paljajalu ja katkistes, maoni ulatuvais hilpudes – pärit vanematelt vendadelt-õdedelt. Mõndagi kirpude ja kihulaste puretud ihu katab ainult särk. Aga kui see peenpere muutub liiga pealekippuvaks ja ülemeelikuks, siis laseb autojuht oma masinal korra röögatada. Seepeale taanduvad mudilased kohkunult ja argsemad suruvad käed silme ette. Kuid nad toibuvad ruttu, lähenevad jälle ja nöögivad oma kaaslasi, kes hirmunult jooksid kaugemale.

13. Mitjuuhaga vestlemas

Siis tuleb kepi najal mõni hall taadike, teretab meid ja pragab lastega – hoidku endid ometi kaugemale! Aga või's need jõmmelgad hoolivad millestki. "Hei. däädjä Mitjuuhha," ripub üks ninatark vanamehe kuue siilus, "mis sa teeksid, kui sul oleks niisugune masin?"

"Ah mis ma teeksin?" muheleb taat. "Sinu, koerapoja, seaksin ohelikuga masina külge ja laseksin järel joosta nagu kutsikat."

"Kuidas järel joosta?" imestleb poiss. "Masin ju seisab."

"Küllap mina ta käima paneksin. Vot nii: ise istun ees nagu härra, aga sina muudkui jookse."

"Heh-heh-hee!" itsitavad lapsed kooris. "Däädjä Mitjuuhha arvab, et kui ta korra p...tab, siis lendab masin kohe minema!"

Ent taat enam ei vaatagi nende poole, ta meeleldi tahaks teada, kaugelt me tuleme ja kuhu läheme. Noh. sealt tuleme ja sinna läheme. Aga kas siis nende külas pole ainsatki noort või keskealist inimest? Kas siin tõesti elutsevad ainult lapsed ja raugad?

Oo, miks neil ei ole noori ja keskealisi! Küllalt on neidki.

Aga kus nad siis on? Pole näha mitte ühtegi.

Eks nad läinud suveks kõik Eestimaale raha teenima. (Poshlii na zaarabotki v Estländiju).

14. Vihma ja kuiva pühakud

Jälle tuut-tuut ja edasi Irboska poole; teel jälle suuremad ja vähemad orud; nende vahel ja nõlvadel punakas-pruunid põllud, mille vahel looklevad valged gipsiribad nagu valged lindid.

Jõuame punakate põldudega ümbritsetud Mõla (Malõõ) orgu, mille veerul on vanad kloostrivaremed, kirik, kiriku kellatorn ja väike kabel (tšassovnja). Kloostri on muutnud varemeiks juba vinge isand Stefan Batory seitsmeteistkümnenda sajandi algupoolel, aga nägusa, puiestikust piiratud kiriku juurde tegevat petserlased iga aasta juulikuu alul suurema ristikäigu, kus end siis kabeli põranda all olevas allikas arstitavat kogu aasta jaoks valmis. Meie petserlasest kaaslane, kes on reisinud välismail, ütleb, et Mõla org meenutavat temale Rheini orgusid Saksamaal. Võib olla.

Aga järv oru põhjas igatahes on aeru ehk mõlakujuline: pikk ja kitsas veeriba, mis lõpeb juba suurema, ovaalse veekoguga. Eemalt oru servalt paistab üksik, valge kabelike niinimetatud Iljaa Mokrõi (Iljaa Märg), kuhu ümbruskonna rahvas tegevat ristikäike põua ajal, paludes vihma. Teine samasugune kabel on Irboska alevi lähedal, Linnajärve (Gorodištše) kaldal ja kannab Serafim Suhhoi (Serafim Kuiva) nime. Sinna tehtavat ristikäike, kui taeva luugid on liiga lahti – andku Serafim kuivemat ilmastikku.

15. Kolmteistkümmend veskit ja Slaavi allikad

Mõla oru juurest saadab Petseri mentor meie auto Irboska külje alla ühe valge kiriku juure, kus peab meid ootama. Meie ise aga kõmbime jalgsi mööda külavahelist teed ning siirdume Brodi luuleliste veskijärvekeste piirkonda. Need, lehtmetsa padrikuga palistatud vaiksed veed on tekkinud paisudest Smolka ojal, mis jookseb Linnajärvest, ja suubub ülalnimetatud Mõla järve. Kogu sel lühikesel teekonnal aga teeb seesama Smolka oja päris sinist imet: paneb oma jõul ja käerammul käima terveni kolmteistkümmend veskit!

"Ons siin tõesti nii palju vilja, et jätkub tööd kõigile kolmeteistkümnele?"

"Noh, on niipalju kui on. Sügiseti nad igatahes logisevad teatava aja päris kibedasti, aga kui tuleb vaheaeg, eks nad siis jahvata vähemalt iseendalegi."

Väljudes Brodi orust, ronime Linnajärve kõrgele, kahejärgulisele kaldale. Esimesel järgul on kuulsad Slaavi Allikad (Slavjänskie kljutši), arvult viisteistkümmend, mis langevad paekihtide vahelt, mõned kolme-nelja meetri kõrguselt. Kokku need allikad moodustavad umbes meetrilaiuse oja, mida kasutab võrdlemisi suur vesiveski. Nende allikate kohta olevat kord keegi suur vene võimumees ja ennustaja tähendanud:

"Seni kui voolavad Slaavi allikad, püsib ka püha Venemaa."

Nojaa, allikad voolavad praegugi ja püsib Venemaagi. aga kui pühana  – see juba on nii, kuidas keegi asja peale vaatab.

Üldse on Irboska ümbruses rohkesti allikaid, enamikult oruveergudel, aga huvitavaim neist kõigist on just seesama Slaavi-allikastik.

IV osa

Irboska surnuaial tunneme kaasa vürst Truuvori austajaile. – Näeme, millised suured varandused peituvad Irboska kindluse varemeis! – Selle järele kihutame vaatama Irboska kipsi ja alabastrit. – Viskame pilgu talutarre ja kuuleme vihast juttu kuraditest ning nahanülgijatest.

 16. Paha lugu vürst Truuvori hauaga

Ülal, oru ülemise kalda ääres, asetseb Irboska igivana surnuaed, kuhu muuseas olevat maetud Irboska esimene vürstvarjaag Truuvor. Petserlane teab meile näidata isegi tema hauda. – Haud nagu haud: väike küngas kiviristiga kivist sõõris. Ja see oleks kõik väga kena ning viiks mõne rändaja isegi teatava hardumuseni, kui ühel möödunud suvel sinna surnuaiale poleks ilmunud keegi väga tark teadlane, tehes sirkli ja tollipulga abil kindlaks, et Truuvori tõeline haud olevat arvatavast hauast kaks küünart eemal. Vaat', kus pauk! Nüüd vist küll ei jää Truuvori austajail muud üle kui istuda kahe haua vahele, pilgutada silmi ja vaadata kord hüvakule, kord vasakule.

Sammume valge kiriku juure, istume ootavasse autosse ja sõidame Irboska kindluse varemeisse, mis on hoidunud palju tervematena, võrreldes Paide, Rakvere ja Viljandi lossivaremetega. Aga kogu aeg meid saadab trobikond kilatsevaid mudilasi, kes hoiab karja Irboska oru veergudel. Ja otsekui imeväel on mõned juba enne mind jõudnud avarale kindluseplatsile, kus, itsitades ja trügides üksteist, näitavad meile oma lumivalgeid hambaid.

Uuemaid ehitusi on Irboska endises kindluses ainult Püha Nikolai kirik ühes abikirikuga ja kirikuteenijate majaga. Pisut eemal on veel vanausuliste kirik, nagu neid on, või vähemalt oli Pihkvas tosinate kaupa. Ülal, müüri ümmarate tornide ümber, lendab arvutu hulk hakke ja tuvikesi. Ja nüüd käib Irboskas ringi üks selline jutt, mis on ühenduses just nende tiivuliste parvedega:

 17. Kuidas smekalka tegi äri "guaanoga" ja valmistas peavalu rikkale ärimehele

Keegi kohalik smekalka (kavalpea) on tulnud mõttele korjata kindluse tornidest hakkide ja tuvikeste sõnnikut (Irboska guaanot) ning seda müüa põllurammuks. Sellest hiilgavast ettevõttest, mis tõotanud sadu tuhandeid sente sissetulekuid, juhtumisi kuulnud rikas kaupmees see ja see. "Oh, mind taignapead," oianud õnnetu tengelpung, kitkudes oma juukseid ja habet nagu lina. "Nüüd lasksin sel hobusevargal otse nina alt näpata suure varanduse!" Ja siis ta käinud kolm korda päevas kindluse juures ning meeleheitel peksnud pead vastu müüri – kuidas ta, mühakas, ometi võis olla nii loll, et ise ei hakanud kaubitsema guaanoga!

Lõppude lõpuks aga selgunud, et tornides pole mingisugust väetisainet; on vaid klvipuru ja muu praht. Siis see rikas kaupmees kahjurõõmutsenud hullupööra ja hõõrunud käsi: au jumalale, et  tema  ei hakanud jändama sellise kahtlase kaubaga! Aga vaat, mis teinud "smekalka"? Ta lasknud ilusasti kokku korjata sellegi prügi ja klviräisi ning müünud seda lisana superfosfaatide, kaalide ja salpeetrite kõrval. Kes ei osta "guaanot". sellele ei müü ka teisi kunstlikke väetisaineid. Ja äri ikkagi läinud hästi. Siis käinud rikas kaupmees uuesti poksimas seda. mis veel säilinud. Aga kuhu siis jäi guaano, mida ometi pidi olema, võttes arvesse seda tiivuliste hulka? – Selle tassivat Irboska naised korrapäraselt oma aiamaile väetiseks juurviljale.

18. Lootused parematele aegadele ja kipsiorundi rikkused

Irboska alev. Omal ajal see olnud kaubanduse poolest ees isegi Petserist, aga praegu näib olevat vaikne kohake, kus elanikud elutsevad nii rohkem enda ette ilma tihedama sidemeta välismaailmaga. Ent irbosklane pole kaotanud lootust paremate aegade peale. "Las läheb kord lahti Venemaa piir", ütleb, "küll me siis vaatame..." Muidugi on tal juba praegugi olemas kõik tarvilikumad asutused: kirik, kõrts, kroonu viinapood, postkontor, haigemaja ja apteek.

Seepeale teeme lühikese sõidu Irboska kipsiorundisse ja suure alabaster-kivimurru juure. Murru seinastikus võib kujukalt näha lademete profiili: kollakas ja valge lubjakivi vaheldamisi, rohekas-sinine savi, paas, kipsikiht, sinine savi ja jälle paas. Möödume lubjatufi seljakust Irboska ürgoru veerul. Tuff on gipsitaoline ollus, millest Petserimaa elanikud valmistavad korstnate välispoolseid osi. Sellepärast ongi peaaegu kõik sealsete elamute korstnad lumivalged.

19. Saladuslik Pihkva torn

Ja siis tormab auto mööda noolsirget Riia-Pihkva maanteed Venemaa piiri poole. Ühelt kõrgendikult juba paistavad Pihkva tornid ja osake Pihkva linnagi. Eriti selgesti on näha Troitski kiriku kõrge torn. Aga nüüd on selle torni kõrvale tekkinud veel üks teine niisama kõrge. "Mis see tähendab?" küsib petserlane autojuhilt, põliselt Pihkva elanikult. "Ei tea", raputab küsitav pead. Tema ajal seda igatahes polnud olemas.

Noh, nii tark olen minagi: maailmasõja alul oli minulgi tegemist Pihkvaga. Muidugi on see torn ehitatud pärast sõda, Venemaa praeguste peremeeste poolt. Aga milliseks otstarbeks – kes seda teab.

20. Võitlus kuraditega

Teel peatume veel ühes külas ja astume lähemasse tarre. – Poolpime ruum, millest peaaegu poole täidab lame vene ahi ležankaga (ahju järk, millel mõnus lamada). Seinte ääres paar viletsat, takuste vaipadega pooliti kaetud voodikest, akna all laud pesemata sööginõudega, ja laua juures üks pikem pink paari taburetiga. Nurgas tuhmunud pühapilt, mis ümbritsetud närtsinud lilledega. Ja see ongi kogu esimese kambri sisustus. Teine, väiksem ruum, niinimetatud gostiinaja (võõrastetuba) on veidi puhtam. Selles on tikitud linaga kaetud laud, riidekapp, midagi kummutitaolist katkise peegliga ja paar puutooli. Aga lapsi ja kärbseid on niihästi siin kui seal ülikülluses.

"Kuidas elate?" küsitame halli vanataati, sest polegi kedagi teist, kellega kõnelda: naised, paljaste jalgade müdisedes, põgenevad meie eest otsekui surmahirmus.

"Ah kuidas me elame...?" matsutab vanake hambutut suud. "Eks te ise näe, kuidas. Eks ikka ka jumala abiga, kui siia poleks tulnud need kuradid."

"Kuradid! Missugused kuradid?"

"Noh, need, mis nad ongi... agendid! Näe, tulid siia, määrisid meile kaela need masinad või sjeparaatorid, lasksid paberile alla kirjutada ja ütlesid, et aega maksta küll. Aga vot sulle aega küll! Juba tuleb pristav ja kirjutab üles su lehma ja mullika ja seapõrsa. Aga mis ma teen selle sjeparaatoriga, kui mul pole lehma? Ega sjeparaator ei anna piima. Häda!"

Vaata, vaata! Isegi selliseisse urkaisse tungib "tsivilisatsioon", tuues kaasa oma õnnistust!

"Teised, niisama lollid kui meiegi", jätkab taat. "ostsid kas õmblusmasina või võlusipjeedi, ja ikka võlga, selle veksli peale – aega maksta küllalt! Aga näe, nüüd neil müüdi hobused ja lehmad – künna nüüd ja äesta võlusipjeediga! Meie ei ütle midagi halba Eesti valitsuse kohta, aga miks ta lubab siia tulla neil nahanülgijail? Kas valitsus ei tea, et siin on lihtne ja rumal rahvas. keda on kerge pügada? Noh, nüüd on õnnetus käes ja kellele sa kaebad! Häda!"

"Et neid sunnikunahku, agente, jätkub ka kõikjale!" uriseb petserlane. "Kas pole vanamehel jumala õige jutt?"

Aga mis võime meie sinna parata. Hullu koera kõmmutad maha, aga mis sa teed agendile, kes omaviisi ausal kombel pakub "sjeparaatoreid" ja muud trääni, milleta Setumaa pops sai läbi seni ja saaks tulevikuski?

V osa

 Avaldame oma südamesoovi: oma ihusilmaga kord vaadata "üle aia". – Mina isiklikult olen veidi kohevil, lähenedes tollele salapärasele traataiale. – Kõnnime nagu peegli peal. – Kas "üle" või "läbi"? – Ootamata auavaldus minule. Selle ilusa elamusega lõpebki teekond ja heidan Petseris tuttu.

21. Kordonis

Edasi, sedasi naabri piiri poole. Auto töötab kiiresti ja korralikult, nagu kuulutavad mitmesugused ametimehed ajalehis.

Ahaa, näe, sealt selle küla servalt juba paistabki S. piirikordon.

Tüse ja heasüdamliku näoga kordoniülem istub majakese akna all pingil, suitsetades paberossi. Meie lähenedes ta tõuseb püsti ja naeratab nagu vanule sõpradele. Tutvustame endid ja seletame, et vaat nii on asi, et oleme jõuk selliseid mehi, kel praegusel ajal pole teha muud paremat kui rusikaga ajada tuult taga. Ja nüüd oleks meie südamesoov, oma ihusilmaga kord vaadata "üle aia."

"Noh, mis siis on veel lihtsam kui see!" naeratab ülem. "See ju on siinsamas – mõne minuti käik."

Vaatan ringi, kas pole midagi märgata piiri lähedusest. Aga pole märgata mitte midagi erilist; samasugune vene küla kui needki seal seljataga, sisemaa pool.

"Aga kui härrased loodavad seal näha midagi üllatavat," naeratab lahke peremees uuesti, "siis nad küll eksivad. Pole seal midagi peale traataia. Aga noh, eks te ise vaata."

"Küll aga võib teil siin igav olla!" tähendab minu kaaslane Tartust.

"Noh, mis sellest rääkida. Või veel!"

Jutust selgub, et kordoni ülemgi on Tartu poolt mees ja meeleldi külastaks sagedamini oma kodunurka, aga...

22. Jõuame sihtkohta riigi piirile

Annab meile ühe allohvitseri saatjaks, ning siis me sammume mööda põllupeenart sinna, kust algab võõras maa, võõras võim ja vägi. Millegipärast vaikime kõik, isegi jutukas petserlane näib olevat mõttes. Ma ei tea, kuidas on lugu teistega, aga mina igatahes olen veidi kohevil, otsekui lähenedes mingile kuristikule või ohtlikule soolaukale. Ja ometi ei alga siit mõni tundmata maa-ala ega džungel, vaid just see osa maakerast, kus ma paarkümmend aastat tagasi küllalt kolasin ringi.

"Noh, siin me olemegi!" viipab sõdur nelja- või viiekordse tihedasti läbipõimitud traataia poole.

"Ah nii?" ütlesime peaaegu ühest suust. "Või siin me siis olemegi!"

Suuname pilgud üle okastõkke lagedale sooheinamaale. Tühjus ja vaikus. Pole näha ainustki inimhinge liikumas ega seismas.

"Aga kus... kus on vene valvepostid, sõdurid?" küsime pettunult.

"Oo," vastab saatja, "need näitavad endid väga harva. "Ainult öiti on sealpool näha mõnda liikuvat varju."

"Miks nii"

"Noh, kes 'nd seda täpselt teab. Võibolla kardetakse, et nende sõdurid hakkavad meiega sõbrustama ja lobisevad liiga palju oma kodusest elust ja olust. Või ehk pelgavad, et neid siin pildistatakse, kui tulevad lähemale... mine tea.

"Aga," näitab käega eemale, lagendiku servale, kust algab võsastik, "sealt nad kindlasti alatasa piiluvad meie poole ega jää neist nägemata ükski meie samm. Olge üsna julge, et me praegugi sammume justkui nende peeglil."

 23. Jäljed siia- ja sinnapoole

"Aga milline tähendus on sellel?" silmitsesime kolme-nelja meetri laiust maariba teispool aeda, mis on üles küntud, äestatud ja rullitud laudsiledaks.

"Noh," muheleb sõdur, "eks arvake ise, mistarvis see võiks olla?"

"Ahaa," taipame varsti, "küllap me juba teame. Kui siitpoolt läheb keegi üle, siis jäävad sinna jäljed ja... ka vastupidi – ikka jäljed."

"Ainult  ü l e võibki siit saada," arvan, "ja selleks peab mõistma natuke lennata. Läbi igatahes ei pääse siit ükski inimolend. Või ehk pääseksite teie siit läbi?" küsin tüsedalt petserlaselt, kes on minust korda kolm jämedam.

Ei, kuramus, ta parem ei hakka proovimagi.

Kõnnime traataia kõrval umbes pool kilomeetrit edasi – ikka seesama pilt. Ei kihku ega kahku sealtpoolt, mitte ainsatki elumärki. Eestipoolsest külast vähemalt kostab koerte haukumist, aga sealt – mitte midagi.

Peatume naabri piiritulba kohal. Nii siis: need punased ja rohelised vöödid postil peavad ütlema meile ja kõigile, kõigile, kõigile, et seal pole mingi rahvusvaheline tennisplats, vaid on S.S.S.R-i territoorium. Ja see ongi kõik, mis meid väliselt lahutab suurest naabrist. Kordoni ülemal oli õigus: siin tõesti pole näha midagi erilist.

24. Tütarlaps lilledega

Veidi pettunult pöördume kordonisse tagasi, täname peremeest lahke vastutulelikkuse eest ja jätame jumalaga.

Aga enne, kui ma astun autosse, natuke häbelikult läheneb väike tüdruk ja ulatab mulle ilusa lillekimbu.

"Mispärast just minule?" küsin.

"Härra kordoniülem käskis selle anda just teile," vastab laps.

"Tänan, tänan!" Kahju, et mul pole millegagi kostitada seda väikest nugisilma. Kes võis aimata, et mulle ses Eesti viimses sopis annetatakse lilli!

Kihutades Irboska poole tagasi, juba laskub tihe videvik üle Setumaa. Irboskast peale me enam ei sõida küladevahelisi teid mööda, nagu tulles, vaid otse Petseri – Irboska sirget ja siledat teed. Autojuht süütab laternad. Ümbrustik muutub salapäraselt õudseks.

25. Teekonna lõpp

On juba kõva kesköö, kui jõuame Petserisse. Vaatamata hilisele tunnile, ootab meid lahke pereproua õhtusöögile.

"Kuidas meeldis teile see sõit?" küsitab mind.

"Oi, väga!" ulatan talle kimbukese lilli.

"Näed," ütlen, "saatis teile üks väike nugissilm Vene piiri äärest."

Ja heites puhkama, ma püüan enne uinumist teha lühikese ülevaate kõigest sellest, mis nägin ja kuulsin sel lühikesel ringrännakul. Muidugi ma nägin ainult väikest osa Setumaast, aga sellegi nähtu järele võiks otsustada umbes nii: Petserimaal, mida tavaliselt nimetatakse mägiseks, polegi mägesid. Seal on ainult orud. Näib, otsekui oleks mõne hiiglase käsi endisesse lausikmaasse kaapind sügavad lohud ja nende nõlvadesse uuristanud lõpmata arvu allikaid. Millega siis õieti võlub Petserimaa loodus? Kas ta ei võlu just oma õudusega?

Postimees 1934. 17. juuli, nr 192, lk 5; 18. juuli, nr 193, lk 5; 19. juuli, nr 194, lk 5; 20. juuli, nr 195, lk 5; 21. juuli, nr 196, lk 5

*

Kirjaniku keelepruuki on minimaalselt kohendatud, näiteks w on asendatud v-ga.

Muidugi võimaldaks tekst lähemat koduloolist kommenteerimist, aga las see jääda kirjaniku – lootkem, et mitte liiga kauge tuleviku – kogutud teoste hooleks.

Mainiksin vaid ühte silmatorganud tõsiasja: Luts mainib aastal 1934 (oma loo III osas) võimalikku linna tabavat tuleõnnetust, ja ta osutuski omamoodi prohvetiks: aastal 1939 laastas Petserit suur tulekahju, kus põles maha 212 maja (kolmandik hoonetest).