Olen ERR-i kultuuriportaalis juba kirjutanud Hermann Hesse tähtteosest "Siddhartha", millest eesti keeles on olemas nii Tiiu Relve tõlge Loomingu Raamatukogus (1986, kordustrükid 2004 ja 2013) kui ka Kalle Kasemaa vähemtuntud, omal ajal väikepaljunduses levinud vahendus.¹

Läinud aasta lõpus, 30. detsembril tähistas Tartu Ülikooli emeriitprofessor, tõlkija ja teoloog Kalle Kasemaa oma 80. sünnipäeva. Nüüdseks peaks tema tõlgitud raamatute hulk ulatuma juba 90 piirimaile. Mulle aga meenus tema äsjase juubeli aegu taas just see "Siddhartha" vahendus, mis 1980. aastate keskel veel peaaegu et keelatud kirjandusena ringi käis.

Jah, see üks Kalle Kasemaa esimesi tõlkeid on mulle kustumatult meelde jäänud, see on peaaegu nagu esimene armastus, mis tormihoona raputab ja võib muuta kogu inimese elu. Ning et meie vestlustes andis tõlkija mulle lahkesti loa avaldada sellest Hesse tekstist ERR-i kultuuriportaalis mõni terviklikum katkend, siis teeksin seda siinkohal taas.

Valisin selleks seekord ühe võtmetähendusega peatüki, Siddhartha ja Gautama (siinses vahenduses Gotama) Buddha sügavmõttelise vestluse, mis juhib meid otse idamaise tarkuse südamikku.

Olgu see samas väike tähelepanujuhtimine ja tänuavaldus Kalle Kasemaale tema äsjase 80. sünnipäeva puhul. Tema tõlkeraamatute aukartustäratav hulk ja vaimurikkus on üks meie tõlkekultuuri uhkeid alussambaid.

HERMANN HESSE "SIDDHARTHA"

katkend 

Savathi linnas tundis iga laps ülla Buddha nime, ja iga maja oli valmis täitma Gotama jüngrite, vaikides palujate almustekaussi. Linna lähedal oli Gotama armsaim peatuspaik, Jetavana salu, mille rikas kaupmees Anathapindika, Ülla andunud austaja, oli kinkinud talle ja tema omadele.

Sinna paika olid juhtinud jutustused ja vastused, mis mõlemale noorele askeedile osaks said Gotama peatuspaiga otsinguil. Ja kui nad jõudsid Savathisse, pakuti neile toitu juba esimeses majas, mille ukse ette nad paludes seisma jäid, ja nad võtsid toidu vastu, ja Siddhartha küsis naiselt, kes neile toitu ulatas:

"Meelsasti, sina helde, meelsasti tahaksime teada saada, kus viibib Buddha, auväärseim, sest meie oleme kaks samaanat² metsast, ja me oleme tulnud, et näha teda, täiuslikku, ja kuulda õpetust tema suust."

Lausus naine: "Õiges paigas tõepoolest olete peatuma jäänud, teie samaanad metsast. Teadke, et Jetavanas, Anathapindika rohuaias, viibib Üllas. Seal võite teie, rändurid, veeta öö, sest seal on piisavalt ruumi loendamatuile, kes voolavad kokku, et kuulda õpetust tema suust."

Siis rõõmustas Govinda ja täis rõõmu hüüdis ta: "Hüva, siis on meie eesmärk saavutatud ja meie tee lõpule jõudnud! Aga ütle meile, sina palverändurite ema, tunned sa teda, Buddhat, oled sa teda oma silmaga näinud?"

Lausus naine: "Palju kordi olen näinud teda, Üllast. Paljudel päevadel olen ma teda näinud, kuidas ta läheb läbi tänavate, vaikides, kollases rüüs, kuidas ta vaikides ulatab majaustel oma almustekaussi, kuidas ta viib kaasa täis kausi."

Kütkestatult kuulas Govinda ja tahtis veel paljut küsida ning kuulda. Kuid Siddhartha manitses edasi minema.

Nad tõusid ja läksid ning vaevalt tarvitsesid küsida teed, sest palju palverändureid ja munki Gotama seltskonnast oli teel Jetavanasse. Ja kui nad jõudsid öösel sinna, valitses seal lakkamatu saabumine, hõikamine ja kõnelemine nende hulgas, kes öömaja otsisid ja said. Mõlemad samaanad, harjunud eluga metsas, leidsid kiiresti ja käratult peavarju ning puhkasid seal hommikuni.

Päikese tõusul nägid nad imestusega, kui suur rahvahulk, usklikke ja uudishimulikke, siin oli ööbinud. Toreda salu kõigil teedel kõndisid mungad kollases rüüs, puude all istusid nad siin ja seal, süüvinud meditatsiooni või vaimulikus kõneluses, linnana tundusid varjulised aiasopid, kubisemas inimestest nagu mesilastest. Enamik munki läks välja almustekaussidega, et koguda linnas toitu keskpäevaseks söömaajaks, päeva ainsaks. Ka Buddha ise, valgustatud, tavatses hommikuti võtta ette kerjamisretke.

Siddhartha nägi teda, ja tundis ta kohe ära, otsekui oleks mõni jumal talle näidanud teda. Ta nägi teda, lihtsat meest kollases mungarüüs, almustekaussi käes hoides vaikselt minemas.

"Vaata!" ütles  Siddhartha tasa Govindale. "See siin on Buddha."

Tähelepanelikult silmitses Govinda munka kollases rüüs, kes millegi poolest ei näinud erinevat sadadest munkadest. Ja peagi tundis ka Govinda: tema on see. Ja nad järgnesid talle ning vaatlesid teda.

Buddha käis oma teed malbelt ja mõttesse vajunult, tema tasane nägu ei olnud rõõmus ega kurb, ta näis vaikselt seesmiselt naeratavat. Varjatud naeratusega, vaikselt, rahulikult, terve lapse sarnasena kõndis Buddha, kandis rõivast ja seadis jalga nõnda kui kõik tema mungad, täpsete eeskirjade järgi. Aga tema nägu ja tema kõnnak, tema tasane langetatud pilk, tema tasaselt rippuv käsi, ja iga sõrm ta tasaselt rippuval käel kõneles rahust, kõneles täiuslikkusest, ei otsinud, ei jäljendanud, tasaselt puhkas närtsimatus vaikuses, kustumatus valguses, häirimatus rahus.

Nõnda kõndis Gotama, linna poole, et koguda almuseid, ja mõlemad samaanad tundsid ta ära ainuüksi tema rahu täiuslikkusest, tema hoiaku tasadusest, milles polnud tunda mingit otsimist, mingit tahtmist, mingit jäljendamist, mingit püüdlust, ainult valgus ja rahu.

"Täna kuulame meie õpetust tema suust", lausus Govinda.

Siddhartha ei vastanud. Ta ei tundnud uudishimu õpetuse suhtes, ta ei uskunud, et see õpetab talle midagi uut, oli ta ju, nõnda kui Govindagi, ikka ja jälle kuulnud selle õpetuse sisu, ehkki teisest ja kolmandast suust teadete järgi. Kuid ta silmitses tähelepanelikult Gotama pead, tema õlgu, tema jalgu, tema tasaselt rippuvat kätt, ja talle tundus, et selle käe iga sõrme iga liigutus oli õpetus, kõneles, hingas, lõhnas, helkis tõest. See mees, Buddha, oli tõene kuni oma viimase sõrmeliigutuseni. See mees oli püha. Iial polnud  Siddhartha ühtki inimest nõnda austanud, iial polnud ta ühtki inimest nõnda armastanud kui seda.

Mõlemad järgnesid Buddhale linnani ja pöördusid vaikides tagasi, sest nad mõtlesid sel päeval söögist hoiduda. Nad nägid Gotamat tagasi pöördumas, nägid teda oma jüngrite ringis söömaajast osa võtmas – mis ta sõi, poleks olnud küllaldane ühelegi linnukesele –, ja nägid teda tagasi tõmbumas mangopuude varju.

Õhtul aga, kui palavus oli alanenud ja laagris kõik elustus ning kogunes, kuulsid nad Buddhat õpetamas. Nad kuulsid tema häält, ja seegi oli täiuslik, oli täiuslikult rahulik, oli täis rahu. Gotama õpetas õpetust kannatusest, kannatuse päritolust, teest kannatuse kaotamisele. Rahulikult ja selgelt voolas tema tasane kõne. Kannatus oli elu, täis kannatust oli maailm, kuid lunastus kannatusest oli leitud: lunastuse leidis, kes käis Buddha teed.

Leebe, kuid kindla häälega kõneles Üllas, õpetas nelja põhilauset, õpetas kaheksakordset rada, kannatlikult kulges ta õpetuse näidete, korduste harjunud teed, heledasti ja mahedalt heljus tema hääl kuulajate kohal, nagu valgus, nagu tähistaevas.

Kui Buddha – oli juba kätte jõudnud öö – lõpetas oma kõneluse, astusid mõned palverändurid esile ja palusid vastuvõttu kogudusse, leides oma peljupaiga õpetuses. Ja Gotama võttis nad vastu, öeldes: "Küll olete teie õpetust kuulda saanud, küll on seda kuulutatud. Astuge siis selle ligi ja kõndige pühaduses, et teha lõppu kõigele kannatusele."

Ennäe, seal astus ka Govinda ette, häbelik, ja lausus: "Minagi palun peljupaika Ülla ja tema õpetuse juures", ning palus vastuvõttu jüngrite hulka, ja võeti vastu.

Kohe pärast seda, kui Buddha oli tagasi tõmbunud öiseks puhkuseks, pöördus Govinda Siddhartha poole ja lausus innukalt: "Siddhartha, ei kõlba mul teha sinule etteheidet. Me mõlemad oleme kuulnud Üllast, mõlemad oleme kuulda saanud õpetust, Govinda on kuulnud õpetust, ta on leidnud oma peljupaiga selles. Sina aga, auline, kas ei taha siis sinagi käia lunastuse teed? Kas sa tahad viivitada, tahad sa veel oodata?"

Siddhartha ärkas otsekui unest, kui ta kuulis Govinda sõnu. Kaua vaatas ta Govindale näkku. Siis lausus ta tasase, ilma pilketa häälega: "Govinda, mu sõber, nüüd oled sa teinud selle sammu, nüüd oled sa valinud tee. Alati, oh Govinda, oled sa olnud mu sõber, alati oled sa kõndinud sammu võrra minust tagapool. Sageli olen ma mõtelnud: Kas Govinda ei tee kord ka mõnd sammu üksi, ilma minuta, omaenda hingest? Ennäe, nüüd oled sa saanud meheks ja valid ise oma teed. Käigu sa siis see lõpuni, oh mu sõber! Leidku sa lunastus!"

Govinda, kes veel päriselt ei taibanud, kordas kannatamatul toonil oma küsimust: "Kõnele ometi, palun sind, mu armas! Ütle mulle, nagu see ei saa ka teisiti olla, et sinagi, mu õpetatud sõber, leiad oma peljupaiga ülla Buddha juures!"

Siddhartha pani käe Govindale õlale. "Sa ei pannud tähele mu õnnistussoovi, oh Govinda. Ma kordan seda: Käigu sa lõpuni see tee! Leidku sa lunastus!"

Sel silmapilgul taipas Govinda, et sõber on jätnud ta maha, ja ta puhkes nutma.

"Siddhartha!" hüüdis ta nuttes.

Siddhartha lausus talle sõbralikult: "Ära unusta, Govinda, et sa nüüd kuulud Buddha samaanade hulka! Sa oled lahti öelnud kodukohast ja vanematest, lahti öelnud päritolust ja omandist, lahti öelnud omaenda tahtmisest, lahti öelnud sõprusest. Nõnda nõuab seda õpetus, nõnda nõuab seda Üllas. Nõnda oled sa seda ise soovinud. Homme,  oh Govinda, lahkun ma sinust."

Kaua veel kõndisid sõbrad puude all, kaua lamasid nad ja ei leidnud und. Ja üha uuesti käis Govinda oma sõbrale peale, et see ütleks talle, miks ta ei taha otsida omale peljupaika Gotama õpetuses, millist viga ta siis selles õpetuses leiab. Siddhartha aga tõrjus teda iga kord tagasi ja ütles: "Ole rahul, Govinda! Väga hea on Ülla õpetus, kuidas saaksin ma leida selles mõnd viga."

Varajasel hommikutunnil käis üks Buddha järglastest, üks tema vanemaid munki, läbi aia ja kutsus enda juurde kõik need, kes uustulnukatena olid leidnud oma peljupaiga õpetuses, selleks et panna neile selga kollane rõivas ja õpetada neile nende seisuse esmaseid õpetusi ja kohustusi. Siis rebis Govinda end lahti, embas veelkord oma noorpõlvesõpra ja ühines noviitside salgaga.

Siddhartha aga kõndis mõtteis läbi salu.

Seal kohtas ta Gotamat, Üllast, ja kui ta teda aupaklikult tervitas ning Buddha pilk oli nõnda tulvil headust ja tasadust, kogus noormees julgust ja palus Auväärselt luba temaga kõnelda. Vaikides noogutas Üllas nõustumise märgiks.

Lausus  Siddhartha: "Eile, oh Üllas, oli mul luba kuulata sinu imelist õpetust. Ja nüüd jääb mu sõber sinu omade juurde, sinu juures on ta leidnud oma peljupaiga. Mina aga algan uuesti oma palverännakut."

"Kuidas sa soovid," lausus auväärne viisakalt.

"Liig julge on mu kõne," jätkas  Siddhartha, "kuid ma ei tahaks lahkuda Üllast, ilma et oleksin siiralt teatanud talle oma mõtteid. Kas tahab auväärne veel hetkeks kuulata mind?"

Vaikides noogutas Buddha nõusolekuks.

Lausus  Siddhartha: "Ühte asja, oh auväärseim, imetlesin sinu õpetuse juures kõige enam. Kõik sinu õpetuses on täiuslikult selge, on tõestatud; täieliku, iial ja ei kusagil katkematu ahelana kujutad sa maailma, igavese ahelana, kokku pandud põhjustest ja tagajärgedest. Iialgi pole seda nähtud nõnda selgesti, iial kujutatud nõnda ümberlükkamatult; tõepoolest kiiremini peab iga brahmiini rinnus lööma süda, kui ta, sinu õpetuse kaudu, näeb maailma täiusliku põiminguna, lüngatuna, selgena nagu kristall, mitte sõltuvana juhusest, mitte sõltuvana jumalaist. On see hea või halb, kas elu selles on kannatus või rõõm, jäägu otsustamata, võib-olla ei ole see ka oluline, – kuid maailma ühtsus, kõige toimuva seos, kõige suure ja väikese kätketus samasse voolu, samasse põhjuste, sünni ja suremise seadusesse, see paistab selgesti sinu ülevast õpetusest, oh täiuslik. Nüüd aga on, sinu enda õpetuse järgi, see kõigi asjade ühtsus ja järjepidevus siiski ühes kohas katkestatud, ühe väikese lünga kaudu voolab sellesse ühtsuse maailma midagi võõrast, midagi uut, midagi, mida enne ei olnud, ja mida ei saa näidata ega tõestada: see on sinu õpetus maailma ületamisest, lunastusest. Selle väikese lüngaga, selle väikese katkestusega aga on kogu igavene ja ühtne maailmaseadus rikutud ja tühistatud. Andku sa mulle andeks, et ma ütlen välja selle vastuväite."

Vaikselt oli Gotama teda kuulanud, liikumatult. Oma heatahtliku, oma viisaka ja selge häälega kõneles ta nüüd, täiuslik: "Sa oled kuulnud õpetust, oh brahmiinipoeg, ja õnn sulle, et sa selle üle nõnda sügavalt oled järele mõtelnud. Sa oled leidnud lünga selles, vea. Mõtelgu sa edasi selle üle. Lase end aga hoiatada, sina teadmishimuline, arvamuste rägastiku eest ja sõnalahingute eest. Arvamustest pole midagi lugu, need võivad olla ilusad või inetud, targad või rumalad, igaüks võib neid pooldada või kõrvale heita. Õpetus aga, mida sa minult kuulnud oled, ei ole mu arvamus, ja selle eesmärk ei ole seletada teadmishimulistele maailma. Selle eesmärk on teine; selle eesmärk on lunastus kannatustest. See on, mida õpetab Gotama, mitte miski muu."

"Ärgu sa, oh Üllas, pahandagu minuga," lausus noormees. "Mitte selleks, et otsida sinuga tüli, tüli sõnade pärast, ei ole ma kõnelnud sinuga nõnda. Sul on tõepoolest õigus, vähe on lugu arvamustest. Aga luba ma ütlen veel seda: hetkegi pole ma kahelnud sinus. Ma ei ole hetkegi kahelnud, et sina oled Buddha, et sina oled saavutanud eesmärgi, kõrgeima, mille poole on teel nõnda palju tuhandeid brahmiine ja brahmiinipoegi. Sa oled leidnud lunastuse surmast. See on sulle tulnud su enda otsimisest, su enda teed mööda, mõtlemise, süüvimise, tunnetuse, valgustuse läbi. Ei mitte ole see tulnud sulle õpetuse läbi! Ja – säärane on mu mõte, oh Üllas – kellelegi ei saa lunastus osaks õpetuse läbi! Kellelegi, oh auväärne, ei saa sa sõnade ja õpetuse läbi teada anda ja öelda, mis sulle on osaks saanud su valgustuse tunnil! Paljut sisaldab valgustatud Buddha õpetus, paljut õpetab see, õigesti elama, vältima kurja. Ühte aga ei sisalda see nõnda selge, see nõnda auväärne õpetus: see ei sisalda saladust, mida Üllas ise on kogenud, tema ainsana tuhandete hulgast. See ongi, mida ma mõtlesin ja tundsin, kui ma kuulasin õpetust. See ongi, mille pärast ma oma rändamist jätkan – mitte, et otsida teist, paremat õpetust, sest ma tean, et seda ei ole, vaid et hüljata kõik õpetused ja kõik õpetajad ning üksi saavutada oma eesmärk või surra. Tihti aga mõtlen ma sellele päevale, oh Üllas, ja sellele tunnile, mil mu silmad nägid pühakut."

Buddha silmad vaatasid tasaselt maha, tasaselt, täiuslikus meelerahus säras tema läbitungimatu nägu.

"Ärgu olgu," lausus auväärne aeglaselt, "sinu mõtted eksitus! Jõudku sa eesmärgile! Kuid ütle mulle: oled sa näinud mu samaanade hulka, minu paljude vendade hulka, kes on leidnud õpetuses oma peljupaiga? Ja usud sa, võõras samaana, usud sa, et neile kõigile oleks parem hüljata õpetus ning pöörduda tagasi maailma ja ihade ellu?

"Kaugel on säärane mõte minust," hüüdis Siddhartha. "Jäägu nad kõik õpetuse juurde, saavutagu nad oma eesmärk! Ei kõlba mul otsustada kellegi teise elu üle. Ainult enda eest, enda eest üksi pean ma otsustama, pean valima, pean tagasi lükkama. Lunastust "minast" otsime meie, samaanad, oh Üllas. Oleksin ma nüüd üks sinu jüngritest, oh auväärne, ma kardan, et siis ainult näiliselt, ainult petlikult mu "mina" leiaks rahu ning lunastuks, samas kui see "mina" aga tegelikult aina kasvaks, sest ma oleksin siis õpetuse, oleksin oma järelkäijad, oleksin oma armastuse sinu vastu, oleksin munkade koguduse teinud oma "minaks"!"

Kergelt naeratades, vääramatu kirkuse ja sõbralikkusega vaatas Gotama võõrale silma ja vaevunähtava käeliigutusega jättis temaga hüvasti.

"Tark oled sina, oh samaana," ütles auväärne. "Targalt oskad sa kõnelda, mu sõber. Hoia end liigsuure tarkuse eest!"

Buddha kõndis minema, ning tema pilk ja kerge naeratus jäid Siddharthale alatiseks meelde.

Nõnda ei ole ma veel näinud ühtki inimest vaatamas ja naeratamas, istumas ja kõndimas, mõtles ta, tõesti, ka mina soovin võida nõnda vaadata ja naeratada, istuda ja kõndida, nõnda vabalt, nõnda auväärselt, nõnda vargsi, nõnda avalikult, nõnda lapselikult ja saladuslikult. Tõepoolest, nõnda vaatab ja kõnnib ainult inimene, kes omaenese sisimasse on tunginud. Hüva, ka mina püüan tungida omaenese sisimasse.

Ma nägin üht inimest, mõtles Siddhartha, ühtainsat, kelle ees ma silmad maha pidin lööma. Ühegi teise ees ei taha ma enam silmi maha lüüa, mitte ühegi teise ees enam. Ükski õpetus ei ahvatle mind enam, kui selle inimese õpetus mind ei ahvatlenud.

Riisunud on mind Buddha, mõtles Siddhartha, riisunud on ta mind, ja veel rohkem on ta mulle kinkinud. Ta on riisunud mult sõbra, selle, kes uskus minusse ja kes nüüd usub temasse, kes oli minu vari ja nüüd on Gotama vari. Ta on aga kinkinud mulle Siddhartha, mu enda.

Tõlkinud Kalle Kasemaa

Varem trükitud aastal 1986 pisitiraažis väikepaljunduses; siinne katkend avaldatud tõlkija loal.

1 Aivar Kulli ajalootund. Hermann Hesse visiitkaart – ERR Kultuuriportaal 19. detsember 2019: https://kultuur.err.ee/1015633/aivar-kulli-ajalootund-hermann-hesse-visiitkaart
2 Sama(a)nad – askeetlikud rändmungad.