Eriti 1960. aastatel muutus see Hesse poeetilis-maailmavaateline jutustus tõeliseks kultusraamatuks, nagu näiteks Hesse enda "Stepihunt", Salingeri "Kuristik rukkis", Goldingi "Kärbeste jumal", García Márqueze "Sada aastat üksildust", Bulgakovi "Meister ja Margarita". Ja eriti nõukoguliku haridussüsteemi läbi teinud noorele inimesele mõjus idamaise mõtte kontsentraat "Siddhartha" otsekui taeva kingitus.

"Siddhartha" (originaal 1922) ilmus eesti keeles Loomingu Raamatukogus Tiiu Relve (1948) vahendusel aastal 1986 (kordustrükid kirjastuselt Tänapäev 2004 ja 2013), ent samas käis ringi ka Kalle Kasemaa väikepaljunduses tõlge (mõnikümmend eksemplari), millest tegin omal ajal pikki väljakirjutusi, nagu näiteks lõik, mis näis mõneti vastanduvat ka tollastele marksistlikele doktrinääridele: "Kõike teadsid nad, brahmiinid ja nende pühad raamatud, kõike teadsid nad, kõigega oli neil asja ning enam kui kõigega, maailma loomisega, kõne, toidu, sissehingamise, väljahingamise tekkimisega, meelte liigitamistega, jumalate tegudega – lõpmata palju teadsid nad –, aga kas oli mõtet kõike seda teada, kui ei teatud seda Ühte ja Ainsat, Tähtsaimat, Ainutähtsat?"

Ainutähtsa otsingud ja teose juhtmõtte on Mati Sirkel kokku võtnud järgmiselt: "Olulisim on siiski see, et braahmanipoeg Siddhartha ei leia üheski vagadusevormis ja mõttemallis lõplikku tõde, küll aga leiab ta enda – ja endas kõik muu."²

Hilisem Hesse on "Klaaspärlimängus" veelgi rõhutanud: "Tõde on olemas, mu armas. Aga "õpetust", mida sa ihaldad, absoluutset, täiuslikku ja ainsana targaks tegevat – seda ei ole. Aga sa ei peagi igatsema täiuslikku õpetust, sõber, vaid iseenda täiustamist. Jumalus peitub s i n u s, mitte mõistetes ja raamatutes. Tõtt elatakse, mitte ei õpetata."³

Olen Hessest varem mitu korda kirjutanud⁴, püüdes näidata, kuidas tänu Hessele – tema enda sõnadega – "on meil lihtne ja kerge avastada, kuivõrd me oleme maailma loojad, millisel määral on meie hing ühtelugu osaline pidevas maailma loomise protsessis". Siinkohal tahaksin vaid lisada, et minu meelest on "Siddhartha" meil tänaseni jäänud üheks parimaks, poeetiliselt sisendusjõulisemaks idamaiste mõtteviiside tutvustajaks. Kui idamaisest mõttest inspireeritud tarkuseraamatutes mõnigi kord kipub võimust võtma ebakriitiline ülistus, siis Hesse on suutnud jääda erapooletuks sillaehitajaks Ida ja Lääne vaimuilmade vahel.

Tarkuse allikatelt juues aga võiks vahel meenutada ka Buddha sõbralikku soovitust Siddharthale: "Tark oled sina, oh samaana," ütles auväärne. "Targalt oskad sa kõnelda, mu sõber. Hoia end liig suure tarkuse eest!"

Lausa hämmastab, et pärast maailmasõja viit kurnavat ja laastavat aastat kirjutas Hesse väliselt nii "ajakauge" (tegevus toimub 2500 aastat tagasi), luulelise ja kaunistiilse raamatu. Hesse loomingu üheks võimalikuks lipukirjaks võiks olla tõdemus, mille kohaselt "ei saa ühtegi olendit kahjustada, tegemata kahju iseendale."5 Aga paistab, et selle äratundmise üldisema omaksvõtmiseni peab veel väga palju vett merre voolama.

Küsisin tõlkija Kalle Kasemaalt⁶ luba ja ta oli lahkelt nõus, et avaldada tema kunagisest vahendusest üks terviklikum katkend; valisin selleks peatüki teose esimesest osast. Siin jõuavad Siddhartha ja tema ustav sõber Govinda sama(a)nade, askeetlike rändmunkade juurde.

HERMANN HESSE

SIDDHARTHA

katkend

SAMAANADE JUURES

Sama päeva õhtul jõudsid nad järele askeetidele, kuivetutele samaanadele, ja pakkusid neile kaaslust ja kuulekust. Nad võeti vastu.

Siddhartha kinkis oma rõiva ühele vaesele brahmiinile maanteel. Talle jäi ainult veel niudevöö ja mullakarva õmblusteta ürp. Ta sõi ainult üks kord päevas, ning mitte midagi keedetut. Ta paastus viisteist päeva. Ta paastus kakskümmend kaheksa päeva. Liha kadus ta reitelt ja põskedelt. Kuumad unelmad lõõmasid ta suurenenud silmadest, ta kuivatanud sõrmedel kasvasid pikad küüned ja lõual karm, sassis habe. Jäiseks muutus tema pilk, kui ta kohtas naisi; tema suu tõmbles põlastusest, kui ta läks läbi ilusasti rõivastatud inimestega linna. Ta nägi kaubitsejaid kauplemas, vürste jahile minemas, leinajaid oma surnuid itkemas, hoorasid end pakkumas, arste haiglate pärast muretsemas, preestreid õiget külvipäeva määramas, armastajaid armastamas, emasid lapsi imetamas – ja kõik see ei olnud väärt tema silmade vaadet, kõik valetas, kõik haises vale järgi, kõik teeskles mõttekust ja õnne ja ilu, ja kõik oli mahasalatud määndumine. Kibe oli maailm. Elu oli piin.

Üks siht oli Siddharthal, üksainus: tühjaks saada, tühjaks janust, tühjaks soovist, tühjaks unelmast, tühjaks rõõmust ja kurvastusest. Surra iseenda suhtes, mitte enam olla "mina", leida rahu tühjale südamele, ennast ära salanud mõtlemises olla avatud imele, see oli tema eesmärk. Kui kogu "mina" oli võidetud ja surnud, kui iga himu ja iga tung südames vaikis, siis pidi ärkama Viimne, loomuse sisim, mis enam ei ole "mina", suur Saladus.

Vaikides seisis Siddhartha püstise päikeselõõsa all, hõõgudes valust, hõõgudes janust, ja seisis, kuni ta ei tundnud enam valu ega janu. Vaikides seisis ta vihmaajal, tema juustest nõrgus vesi üle külmetavate õlgade, üle külmetavate puusade ja jalgade, ning patukahetseja seisis, kuni õlad ja jalad enam ei külmetanud, kuni nad vaikisid, kuni nad vakka olid. Vaikides kükitas ta okkalises tihnikus, tulitavast nahast tilkus verd, paisetest mäda, ning Siddhartha püsis tardununa, püsis liikumatult, kuni veri enam ei voolanud, kuni miski enam ei torkinud, kuni miski enam ei kõrvetanud.

Siddhartha istus sirgelt ja õppis säästma hingeõhku, õppis vähese hingeõhuga toime tulema, õppis hinge kinni pidama. Ta õppis, hingamisega alates, oma südame tuksumist vaos hoidma, õppis oma südamelööke vähendama, kuni neid oli vähe ja peaaegu üldse mitte enam.

Samaanade vanema õpetamisel harjutas Siddhartha enesesalgamist, harjutas süüvimist samaanade reeglite järgi. Haigur lendas üle bambussalu – ja Siddhartha mahutas haigru oma hinge, lendas üle metsa ja mägede, oli haigur, sõi kalu, nälgis haigru nälgimist, kõneles haigru keelt, suri haigru surma. Surnud šaakal lamas liivasel kaldal, ja Siddhartha hing lipsas surnukehasse, oli surnud šaakal, lamas rannal, tursus, haises, mädanes, kisti lõhki hüäänide poolt, nüliti raisakullide poolt, muutus luustikuks, muutus põrmuks, puhuti laiali. Ja Siddhartha hing pöördus tagasi, oli surnud, oli mädanenud, oli põrmuks muutunud, oli maitsnud ringkäigu kurba joovastust, kütina varitses januselt lünka, kustkaudu pääseda ringkäigust, kust algaks põhjuste lõpp, kust valutu igavik. Ta surmas oma meeli, ta surmas oma mälu, ta lipsas oma "minast" tuhandesse võõrasse kujusse, oli loom, oli raibe, oli kivi, oli puu, oli vesi, ja igakord ärgates leidis end taas, paistis päike või kuu, oli jälle "mina", hulpis ringkäigus, tundis janu, sai võitu janust, tundis uut janu.

Paljut õppis Siddhartha samaanade juures, paljusid teid eemale "minast" õppis ta käima. Ta käis enesesalgamise teed valu kaudu, vabatahtliku kannatamise ja valu, nälja, janu, väsimuse võitmise kaudu. Ta käis enesesalgamise teed meditatsiooni kaudu, meele tühjaksmõtlemise kaudu kõigist kujutlustest. Neid ja teisi teid õppis ta käima, tuhat korda jättis ta maha oma "mina", tundide ja päevade kaupa viibis ta mitte-minas. Aga ehkki need teed viisid eemale "minast", nende ots tõi ometi "mina" juurde tagasi. Ehkki Siddhartha tuhat korda põgenes eemale "minast", viibis eimiskis, viibis loomas, kivis, möödapääsmatu oli tagasipöördumine, vältimatu oli tund, mil ta end taas leidis, päikesepaistel või kuupaistel, varjus või vihmas, ja taas oli "mina" ning Siddhartha, ja taas tundis ta sundusliku ringkäigu piina.

Tema kõrval elas Govinda, tema vari, käis neidsamu teid, koges sedasama vaeva. Harva kõnelesid nad üksteisega muidu, kui seda nõudsid teenimine ja harjutused. Vahel käisid nad kahekesi külades, et kerjata toitu endale ja oma õpetajatele.

"Mis arvad sina, Govinda," ütles kord säärasel kerjamisretkel Siddhartha, "mis arvad sa, kas me oleme kaugemale jõudnud? Kas me oleme saavutanud eesmärgi?"

Vastas Govinda: "Me oleme õppinud, ja me õpime veelgi. Sinust saab suur samaana, Siddhartha. Kiiresti oled sa õppinud ära iga harjutuse, tihti on vanad samaanad sind imetlenud. Sinust saab kord pühak, oh Siddhartha."

Lausus Siddhartha: "Mulle ei tundu nõnda, mu sõber. Mis ma senini samaanade juures olen õppinud, seda, oh Govinda, oleksin ma võinud õppida kiiremini ja lihtsamalt. Hoorade linnajao igas kõrtsis, mu sõber, voorimeeste ja täringumängijate hulgas oleksin võinud seda õppida."

Lausus Govinda: "Siddhartha naljatab minuga. Kuis oleksid sa süüvimist, kuis oleksid sa hinge kinnipidamist, kuis oleksid sa tundetust nälja ja valu suhtes saanud õppida seal nende viletsate juures?"

Ja Siddhartha ütles tasa, otsekui kõneles ta iseendale: "Mis on süüvimine? Mis on keha hülgamine? Mis on paastumine? Mis on hinge kinnipidamine? See on põgenemine "mina" eest, see on lühiajaline pagemine mina-olemise piinast, see on lühiajaline tuimestus valu ning elu mõttetuse vastu. Sellesama pagemise, sedasama tuimestust leiab härjaajaja kõrtsis, kui ta joob mõned peekrid riisiviina või käärinud kookosepiima. Siis ei tunne ta enam oma "mina", siis ei tunne ta enam elu valusid, siis leiab ta lühiajalise tuimestuse. Ta leiab, tukkudes oma riisiviina peekri kohal, sama, mis leiavad Siddhartha ja Govinda, kui nad kestvates harjutustes on kehast taanduvad, mitte-minas viibivad. Nõnda on see, oh Govinda."

Lausus Govinda: "Nii ütled sina, oh sõber, ja tead ometi, et Siddhartha pole mingi härjaajaja ega samaana mingi joomamees. Küll leiab joodik tuimestuse, küll leiab ta lühiajalist pagemist ja puhkust, kuid ta tuleb tagasi oma luulust ja näeb kõik olevat vanaviisi, ei ole saanud targemaks, ei ole kogenud tunnetust, ei ole tõusnud astme võrra kõrgemale."

Ja Siddhartha lausus naeratades: "Ma ei tea seda, ma ei ole iial joodik olnud. Aga et mina, Siddhartha, oma harjutustes ja süüvimistes leian ainult lühiajalist tuimestust ning niisama kaugel eemal olen tarkusest, lunastusest nagu lapsena emaihus, seda tean ma, oh Govinda, seda tean ma."

Ja taas teisel korral, kui Siddhartha koos Govindaga lahkus metsast, et külas kerjata pisut toitu oma vendadele ja õpetajatele, hakkas Siddhartha kõnelema ning ütles: "Kuis nüüd, oh Govinda, küllap oleme meie õigel teel? Küllap me läheneme tunnetusele? Küllap me läheneme lunastusele? Või kas meie ei käi ringis – meie, kes me ometi arvasime pääsevat ringkäigust?"

Lausus Govinda: "Palju oleme meie õppinud, Siddhartha, palju jääb veel õppida. Me ei käi ringis, me läheme ülespoole, ring on spiraal, me oleme juba tõusnud mõnegi astme võrra."

Vastas Siddhartha: "Kui vana on sinu arvates meie vanim samaana, meie auväärne õpetaja?"

Lausus Govinda. "Võib-olla kuuskümmend aastat on meie vanimal turjal."

Ning Siddhartha: "Kuuskümmend aastat on ta vanaks saanud ega pole saavutanud nirvaanat. Ta saab seitsmekümne aastaseks ja kaheksakümneseks, ning sina ja mina, me saame sama vanadeks ja harjutame, ja paastume ja mediteerime. Aga nirvaanat meie ei saavuta, tema mitte, meie mitte. Oh Govinda, ma usun, kõigist samaanadest, kes olemas on, võib-olla ükski, ükski ei saavuta nirvaanat. Me leiame lohutust, me leiame tuimestust, me õpime oskusi, millega end petta. Olulist aga, teede teed meie ei leia."

"Ära ütle ometi," lausus Govinda, "nõnda kohutavaid sõnu, Siddhartha! Kuis ei peaks nii paljude õpetatud meeste hulgast, nii paljude brahmiinide hulgast, nii paljude rangete ja auväärsete samaanade hulgast, nii paljude otsijate, nii paljude siiralt andunute, nii paljude pühade meeste hulgast mitte ükski leidma teede teed?"

Siddhartha aga ütles häälega, milles oli samapalju kurbust kui pilget, tasase, pisut kurva, pisut pilkava häälega: "Peagi, Govinda, jätab sinu sõber selle samaanade tee, mida ta nõnda kaua koos sinuga on käinud. Mul on janu, oh Govinda, ja sel pikal samaanade teel ei ole mu janu põrmugi vähemaks jäänud. Ikka on mul olnud janu tunnetuse järele, ikka olen ma olnud täis küsimusi. Ma olen küsitlenud brahmiine, aastate pikku, ja olen küsitlenud pühi veedasid, aastate pikku. Võib-olla, oh Govinda, oleks olnud sama hea, oleks olnud sama tark ja sama kasulik, kui oleksid küsitlenud ninasarviklindu või šimpansi. Palju aega olen ma kulutanud ega pole ikka veel lõpetanud õppimast seda, oh Govinda: et midagi ei saa õppida! Ma usun, ei ole tõepoolest olemas seda asja, mida me "õppimiseks" nimetame. On vaid, oh mu sõber, teadmine, mis on kõikjal, mis on Atman, mis on minus ja sinus ja igas olendis. Ja nõnda ma hakkan uskuma: sellel teadmisel pole kurjemat vaenlast kui teadatahtmine, kui õppimine."

Siis jäi Govinda teel seisma, tõstis käed ja lausus: "Ära ometi, Siddhartha, hirmuta oma sõpra sääraste juttudega! Tõepoolest, kartust äratavad sinu sõnad mu südames. Ja mõtle ainult ometi: kuhu jääks palvete pühadus, kuhu jääks brahmiiniseisuse auväärsus, kuhu samaanade pühadus, kui oleks nõnda, nagu sa ütled, kui ei oleks olemas õppimist?! Mis, oh Siddhartha, mis saaks siis kõigest, mis maa peal on püha, väärtuslik, auväärne?!"

Ja Govinda pomises enda ette värsiridu, sõnu ühest upanišaadist.

Kes mõlgutades, puhastatud vaimuga, süüvib Atmanisse,

Sõnul öeldamatu on selle südame õndsus.

Siddhartha aga vaikis. Ta mõtiskles sõnade üle, mis Govinda talle oli öelnud, ja mõtles nende sõnade üle lõpuni.

Jah, mõtles ta, seistes langetatud päi, mis jääks siis veel järele kõigest, mis meile näis püha? Mis jääb? Mis püsib? Ja ta raputas pead.

Ükskord, kui mõlemad noormehed ligi kolm aastat olid elanud samaanade juures ja võtnud osa nende harjutustest, jõudis nendeni mitmesuguseid teid ja kõrvalteid pidi teade, kuuldus, jutt: keegi olevat ilmunud, Gotama nimeline, Üllas, Buddha, see olevat endas võitnud maailma kannatuse ja pannud seisma taassündide ratta. Õpetades käivat ta, ümbritsetuna jüngreist, läbi maa, varanduseta, koduta, naiseta, askeedi kollases rüüs, kuid selge laubaga, õnnis, ning brahmiinid ja vürstid kummardavat tema ees ja saavat tema õpilasteks.

See jutt, see kuuldus, see lugu kõlas, vinetas siin ja seal, linnades kõnelesid sellest brahmiinid, metsas samaanad, ikka ja jälle tungis Gotama, Buddha nimi noormeeste kõrvu, heas ja halvas, ülistustes ja teotustes.

Nõnda kui ühel maal valitseks katk, ja kerkiks kuuldus, et siin või seal olevat keegi mees, tark, teadja, kelle sõna ja hingus olevat küllaldane, et tervistada iga katkust tabatut, ja kui siis see kuuldus käib läbi maa ning igaüks sellest kõneleb, paljud usuvad, paljud kahtlevad, paljud aga asuvad kohe teele, et otsida üles tark, abistaja, nõnda käis läbi maa too jutt, too õhkõrn kuuldus Gotamast, Buddhast, targast Sakya soost. Temal oli, nõnda kõnelesid usklikud, kõrgeim tunnetus, ta mäletas oma varasemaid elusid, ta oli saavutanud nirvaana ega pöördunud iial enam tagasi ringkäiku, ei sukeldunud iial enam kehastumiste sogasesse voolu. Palju ülevat ja uskumatut jutustati temast, ta olevat imesid teinud, olevat võitnud kuradi, olevat kõnelnud jumalatega. Tema vaenlased ja uskmatud aga ütlesid, see Gotama olevat edev võrgutaja, ta veetvat oma päevi hästi elades, põlgavat ohvreid, olevat õpetamatu ega tundvat harjutusi ning lihasuretamist.

Magusasti kõlas jutt Buddhast, nõidusevine ümbritses neid lugusid. Maailm oli ju haige, raskesti talutav oli elu – ja ennäe, siin äis voolavat allikas, siin näis kõlavat saadiku kutse, lohutav, õrn, täis ülevaid tõotusi. Kõikjal, kuhu tungis kuuldus Buddhast, kõikjal India maades jäid noormehed kuulatama, tundsid igatsust, tundsid lootust, ja linnade ning külade brahmiinipoegade hulgas oli teretulnud iga rändur ja võõras, kes tõi uudiseid temast, Üllast, Sakyamunist.

Ka samaanadeni metsas, ka Siddharthani, ka Govindani oli jõudnud jutt, aeglaselt, tilgakaupa, iga tilk täis lootust, iga tilk täis kahtlust. Nad rääkisid sellest vähe, sest samaanade vanem ei olnud selle jutu sõber. Ta oli kuulda saanud, et too arvatav Buddha oli muiste olnud askeet ja elanud metsas, siis aga pöördunud tagasi hea elu ja maailma lõbude juurde, ja ta ei pidanud palju sellest Gotamast.

"Oh Siddhartha," ütles kord Govinda oma sõbrale. "Täna olin ma külas, ja üks brahmiin palus mind astuda oma majja, ja ta majas oli üks brahmiinipoeg Magadhast, see oli oma silmaga näinud Buddhat ja kuulnud teda õpetamas. Tõesti, siis valutas mul hing rinnus ja ma mõtlesin: Võiksin ometi ka mina, võiksime ometi ka meie mõlemad, Siddhartha ja mina, näha tundi, mil me kuuleme õpetust tolle täiusliku suust! Ütle, sõber, kas me ei läheks sinna ja kuulaks õpetust Buddha suust?"

Lausus Siddhartha: "Aina, oh Govinda, olin ma mõtelnud, et Govinda jääb samaanade juurde, aina olin ma uskunud, et et tema eesmärk on saada kuuskümmend ja seitsekümmend aastat vanaks ning üha ikka harrastada neid oskusi ja harjutusi, mis on ehteks samaanale. Aga ennäe, ma olin Govindat liiga vähe tundnud, vähe teadsin ma tema südamest. Nüüd siis tahad sa, kalleim, asuda teele ja minna sinna, kus Buddha oma õpetust kuulutab."

Lausus Govinda: "Sa suvatsed pilgata. Pilka pealegi, Siddhartha! Kas ei ole aga sinuski ärganud igatsus, tahtmine kuulda seda õpetust? Ja kas ei öelnud sa kord mulle, et sa ei käi enam kaua samaanade teed?"

Siis naeris Siddhartha, omal kombel, kusjuures ta hääletoon sai kurbuse ja pilke varjundi, ning ütles: "Hüva, Govinda, hästi oled sa kõnelenud, õigesti oli sul meeles. Tulgu sulle meelde teinegi asi, mis sa minu käest kuulsid, et ma olen nimelt umbusklikuks ja väsinuks muutunud õpetuse ja õppimise suhtes, ja et väike on mu usk sõnadesse, mis õpetajailt meieni jõuavad. Aga hästi, armas, ma olen valmis kuulama toda õpetust – ehkki ma südames usun, et me oleme juba maitsnud tolle õpetuse parimat vilja."

Lausus Govinda: "Sinu valmidus rõõmustab mu südant. Aga ütle, kuis peaks see võimalik olema? Kuis peaks Gotama õpetus, enne kui me seda kuulnud oleme, olema avanud meile oma parima vilja?"

Lausus Siddhartha: "Nautigem seda vilja ja jäägem edasist ootama, oh Govinda! See vili aga, mille eest me juba praegu Gotamale tänu võlgu oleme, seisneb selles, et ta kutsub meid ära samaanade juurest! Kas tal veel muud ja paremat meile anda on, oh sõber, seda oodakem rahuliku südamega."

Selsamal päeval andis Siddhartha samaanade vanemale teada oma otsusest minna ära tema juurest. Ta andis seda teada viisakuse ja malbusega, nagu on kohane nooremale ja õpilasele. Samaana aga sattus raevu, et mõlemad noormehed tahtsid ära minna tema juurest, ja kõneles valjusti ning tarvitas tooreid sõimusõnu.

Govinda ehmus ja kohmetus, Siddhartha aga pani suu Govinda kõrva juurde ja sosistas talle: "Nüüd tahan ma vanale näidata, et ma tema juures midagi olen ka õppinud."

Jäädes seisma lähedale samaana ette, keskendunud hingega, püüdis ta oma pilguga kinni vanamehe pilgu, aheldas selle, tegi selle tummaks, tegi selle tahtetuks, alistas selle oma tahtele, käskis teda hääletult teha seda, mis ta temalt nõuab. Vanamees jäi tummaks, tema silmad tardusid, ta tahe oli halvatud, ta käed rippusid alla, jõuetuna oli ta Siddhartha nõiduse võimuses. Siddhartha mõtted aga said võimust samaana üle, ta pidi tegema seda, mis need käskisid. Ja nõnda kummardas vanamees mitu korda, tegi õnnistusliigutusi, kogeledes lausus vaga teesoovi. Ja noormehed tänades vastasid kummardustele, vastasid soovile, tervitades lahkusid sealt.

Teel lausus Govinda: "Oh Siddhartha, sa oled samaanade juures õppinud enam kui ma teadsin. On raske, väga raske lummata vana samaanat. Tõepoolest, oleksid sa sinna jäänud, oleksid sa varsti õppinud vee peal kõndima."

"Ma ei ihka vee peal kõndida", lausus Siddhartha. "Leppigu vanad samaanad sääraste oskustega."

Tõlkinud Kalle Kasemaa

Varem trükitud aastal 1986 pisitiraažis väikepaljunduses; siinne katkend avaldatud tõlkija loal.

1 Mati Sirkel, "Saateks" – Hermann Hesse, "Siddhartha. Hommikumaaränd", Loomingu Raamatukogu 1986, nr 40/42, lk 6. Huvitav on lisada, et "Siddhartha" ilmus vene keeles pealkirjaga "Тропа мудрости" juba aastal 1924.
2 Samas. Teose järgi valmis aastal 1972 ka USA samanimeline film, kus eriline aktsent on india erootikal.
3 Hermann Hesse, "Klaaspärlimäng", tõlkinud Helga Kross, Eesti Raamat, Tallinn 1976, lk 68
4 "Demiani" ja "Stepihundi" arvustused minu raamatus "Kulli pilk", Ilmamaa, Tartu 2005, lk 20-28
5 Mati Sirkel, "Saateks", lk 6
6 30. detsembril saab Kalle Kasemaa 77-aastaseks. Kõik tema tõlgitud raamatud (neid peaks praeguse seisuga olema juba 79) olen lisanud Vikipeediasse.