X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Aivar Kulli ajalootund. Dostojevski ja juhikultus

Fjodor Dostojevski (1821-1881).
Fjodor Dostojevski (1821-1881).

Aivar Kull arutleb oma värskes Ajalootunnis Fjodor Dostojevski loomingu taustal, mis tõukab rahvamasse kummardama mõnda järjekordset Suurt Juhti.

Lubatagu alustada mõne isiklikumat laadi meenutusega. Juba algkoolipoisina äratas minu ajaloohuvi kurikuulus mõiste "isikukultus", mida tollal kasutati peamiselt eufemismina Stalini terroriaja kohta. Ilmuvaid Eesti (Nõukogude) entsüklopeedia köiteid sirvides aga avastasin peagi, et isegi sealsetes ettevaatlikes sõnastustes peitub mitmete teatud tüüpi riikide puhul üks üsna selge seaduspärasus.

Albaania: Enver Hoxha – "Tulnud võimule, kehtestas isikukultusliku režiimi."

Bulgaaria: 1956 pandi alus "esimese sekretäri V. Tšervenkovi isikukultusest tekkinud vigade likvideerimisele."

Ungari: "Lokkas M. Rákosi isiku kultus."

Tšehhoslovakkia: Klement Gottwald – "Viimastel eluaastatel ilmnes tema tegevuses isikukultuse jooni."

Silma torkas märkus Jugoslaavia kohta: "Riigipea – presidendi – valib Liiduskupštšina 4 aastaks (praegune president J. B. Tito moodustab erandi)."

Kõiki ei jõua üles lugeda, piisab, kui meenutada veel näiteks "Vabaduse saare" Kuuba diktaatorit Fidel Castrot ja Hiina esimees Maod, kelle üks tiitel oli Suur Punane Päike.

Et ajalugu aina kordub, sellele leidsin rohkesti kinnitust ka hoopis kaugematest aegadest:

"Antud juhul oli Tiberiusel veel teatud õigustus olemas, kuid hiljem piisas isegi kõige süütumast Augustuse nime väärtarvitamisest, et inimest surma mõista. Kohe tekkis suur hulk elukutselisi pealekaebajaid, kes oskasid sepitseda süüdistusi igaühe vastu, keda teadsid olevat sattunud Tiberiuse ebasoosingusse. Niisiis olid kriminaaltoimikud, mis tuginesid tõelistele seaduserikkumistele, nüüd üleliigsed." (Robert Graves, "Mina, Claudius", tõlkinud Hardi Tiidus, Eesti Raamat, Tallinn 1978, lk 228)

Mis aga ikkagi tõukab tagant (ahvatleb, sunnib) rahvamasse mõnda järjekordset Suurt Juhti kummardama, selle üle pani mind tõsisemalt juurdlema üks perestroika päevil aastal 1988 nähtud vähetuntud, juba aastal 1966 valminud, ent kohe keelustatud vene mängufilm, groteskne tragikomöödia pealkirjaga "Piinlik lugu".

Kinno meelitas eeskätt muidugi filmi aluseks olnud samanimelise jutustuse (esmatrükk 1862) autori Fjodor Dostojevski nimi, kuid ka peaosatäitja Jevgeni Jevstignejev (1926–1992), üks parimaid vene filmikoomikuid, meil eriti tuntud filmist "Itaallaste uskumatud seiklused Venemaal".

Muidugi, Jevstignejevi kehastatud Tema Ekstsellents, suhteliselt pehme ja leebe "õilishing", aina "humaansust" kuulutav tegelane seisab kaunis kaugel Dostojevski kuulsast Suurinkvisiitorist. Ent seda enam mõjub kogu selle Ekstsellentsi ümber toimuv alandlik-pugejalik sebimine lausa ühiskonna igipõliste arhetüüpide kirurgiliselt täpse läbivalgustamisena.

Mihhail Bahtin märgib Dostojevski "sügavalt karnevaliseeritud" jutustust käsitledes ära "sügavat sotsiaalfilosoofilist ideed, mis selles teoses leidub ja mida pole senini veel piisavat hinnatud.1"

Kirjutasin tollal filmi kohta arvustuse ja saatsin selle filmikirjutiste võistlusele, sain koguni mingi auhinna (50 rubla) ja lugu ilmus.

Aastal 2022 on Dostojevski jutustus ja selle põhjal valminud film aga omandanud täiesti uue kõla. Paljud analüütikud kogu maailmas küsivad tõelise nõutuse ja hämminguga: kuidas on võimalik selline metsik vaimupimedus2, tohutute masside uskumatu tasalülitatus ja totaalne, otse ajuvaba juhikultus ühel suurel maal, mida on seni ikkagi peetud rikkaliku ja humanistliku kultuuripärandiga riigiks. Arvan, et Alovi ja Naumovi film annab sellele omal viisil – vähemalt psühholoogilises plaanis – vastuse. Nii ei teeks vene keele oskajatele paha see film praegugi netist üles otsida ja ära vaadata.3

Tutvustuseks lisan oma tookordse arvustuse.


EKSTSELLENTS LÕBUTSEB

Film "Piinlik lugu". Režissöörid Aleksandr Alov ja Vladimir Naumov, stsenaristid Leonid Zorin, Aleksandr Alov ja Vladimir Naumov Fjodor Dostojevski samanimelise jutustuse järgi, operaator Anatoli Kuznetsov, helilooja Nikolai Karetnikov. Osades: Jevgeni Jevstignejev (Pralinski), Viktor Sergatšev (Pseldonimov), Aleksandr Gruzinski (Mlekopitajev), Jelena Ponsova (Mlekopitajeva) jt, 2795 meetrit (10 osa), mustvalge. "Mosfilm", 1966

"Piinlik lugu" on üks neid nn riiulifilme, mille eest meid hulk aastaid (antud juhul üle kahe aastakümne) hoiti nagu katkust. Sellisest filmist otsib vaataja muidugi neid üldistusi, vihjeid ja paralleele kaasajaga, mis tingisid linateose keelustamise. Ja tal ei tule pettuda: "Piinlikust loost" leiab selliseid momente ja motiive ohtralt. Vähemasti "asjatult" ärakeelatud film see ei ole.

Filmi aluseks on Dostojevski jutustus "Piinlik lugu"4 (bukvalistlikus tõlkes "Jõle anekdoot"), särav ja vaimukas teos, mis on kirjaniku loomingus teenimatult varju jäänud.5 Nagu väidavad kirjanduslood, jäi see jutustus juba kirjaniku eluajal praktiliselt tunnustuseta.

Filmi lavastajate Alovi ja Naumovi üks teeneid ongi see, et nad suudavad rohkem kui sajandivanusele loole elu sisse puhuda, esitada seda igati kaasaegselt ja kaasakiskuvalt. Teame ju, kui harva õnnestub näha klassikaliste kirjandusteoste kordaläinud ekraniseeringuid. Alovi ja Naumovi saavutus on sel taustal eriti intrigeeriv ning lavastajate töö väärib lähemat vaatlust.

Filmi autorid on Dostojevskile lähenenud küllalt vabalt, näeme mitmeid stseene (unenäod) ja detaile, mida kirjanikul pole. Ning samas on algmaterjali üldine atmosfäär, tragikoomika, grotesk ja satiir tabatud adekvaatselt, kirjaniku peen ja nauditav alltekst on oskuslikult tõlgitud filmisümbolite keelde.

Võiks öelda, et filmi peategelane on Vene Püha Bürokraatia ise, see sajandite jooksul kujunenud moodustis, irratsionaalne masinavärk, mille vastu purunevad ka "hea bürokraadi" parimadki inimlikud püüdlused. Seejuures pole filmis arendatud nomenklatuurset "tsaaririigi alustugede" kriitikat, vaid juhitud asi üldinimlikule pinnale.

Võimu masinavärgi maiseks kehastus on "Piinlikus loos" "tõeline riiginõunik" Ivan Iljitš Pralinski (Ivan Iljitš "kandis alles neljandat kuud Tema Ekstsellentsi aunime"), kes ühel hilisõhtul satub juhuslikult oma alluva, registraator Pseldonimovi pulmapeole.

Riiginõunik Pralinski, keda kehastab Jevgeni Jevstignejev, on humaanne mees, ta tahab oma alluvaile siiralt head teha ja deklareerib: "Minu arvates on esimene asi humaansus, humaansus alluvate vastu, meeles pidades, et ka nemad on inimesed. Humaansus päästab kõik ja aitab kõigest välja…"

Lõbusas tujus, kerge auru all viibides tekib tal tõsine tahtmine suhelda oma registraatoriga nagu inimene inimesega, püüda korrakski ületada neid teenistuslikke vaheseinu, mis ülemust ja alluvat eraldavad.

Paraku põrkab Ivan Iljitš oma alluva osmikus kokku säärase koeraliku alandlikkusega, inimestesse üdini juurdunud kuulekusega, et kõik tema katsed astuda oma ametipjedestaalilt alla "rahva sekka" osutuvad täiesti tulutuks.

Isegi lõbusal pulmapeol, kus viin peaks aitama vennastuda, toimivad bürokraatiamehhanismid laitmatult edasi, pulmalised ümmardavad Ivan Iljitši lausa ennastsalgava teenistusvalmidusega, püüavad ta soove lugeda silmadest, vabisevad kui haavalehed mõne tema järsema liigutuse korral või vaikivad aupaklikus tardumuses tema humaansust kuulutavate kõnede ajal.

Peigmees, registraator Pseldonimov on senikuulmatust aust, ülemuse ootamatust ilmumisest viidud täiesti tahtetusse, nürimeelsesse seisundisse, abiellumine ja pulmapidu on temale ülemuse tujude täitmise kõrval hoopis teisejärgulised asjad. Kogu pulmaseltskonna meelest Tema Ekstsellents vaid lõbutseb – rohkemat mõista nad ei suuda.

Nii on filmi keskmeks pentsik pulmapidu, kus üks jantlik episood järgneb teisele, võimaldades filmi autoritel näidata oma leidlikkust ja lasta käiku lavastuslike võtete rikkalik varamu (tantsud, muusikapalad, rakursid pulmalaua alt ja pealt, vahepaladena unenäolised fantaasiamängud. Seejuures ei muutu kogu joobnud märul tüütavaks, tempo kord tõuseb, kord langeb veidi ning Ivan Iljitši kõikumine lõbutsemise ja meeleheite vahel Jevgeni Jevstignejevi meisterlikus esituses annab kaootilisele sündmustikule dramaatilise telje, laskmata lool muutuda labaseks farsiks.

Samas pole pulmaseltskonda esitatud üksnes taustana, ühtlase halli rabeleva massina, vaid siingi on leitud tabavaid nüansse, ilmekalt väljendatud peene pugemise, semuliku koketeerimise, tänumeelse andumuse ja lauslömitamise mitmeid varjundeid.

Kui rääkida ajaloolistest paralleelidest, võiks filmis näha isikukultusliku mõttelaadi üldisematki anatoomiat, 1960. aastate keskel loodud film otsekui ennustas ette uut, senisest "pehmema" riigijuhi Leonid Brežnevi kultust (mõned otsesed žestid ja misanstseenid viitavad sellele isegi küllalt läbinähtavalt). Kuid on ka ilmne, et ärakeelajail polnud mõtet hakata filmist üksikuid kaadreid ja stseene välja lõikama – filmi läbivat õhkkonda, tema armutut kriitilist paatost ja kirurginoa lõikavat täpsust poleks võimalik üksikkärpimistega oluliselt mahendada.

"Piinlik lugu" on mustvalge film, mille tegevus toimub suuremalt jaolt võrdlemisi hämaras urkas, nii et ekraanil on põhiliselt hallid toonid. Kuid üldmulje filmist jääb sellegipoolest särav ja värvikas. Võib ainult kahetseda, et meie publik on sellistest filmidest võõrdunud ega leidnud teed kinno ("Piinlik lugu" jooksis 1988. aasta algul meie kinodes vaid mõned päevad).

Ent usutavasti pole oma lõplikku ja jäävat kohta leidnud veel ei Alovi ja Naumovi film ega ka Dostojevski jutustus, mis algas eriti perestroika-aja lugeja jaoks nii tähendusrikkalt: "See piinlik lugu juhtus nimelt samal ajal, kui puhkes mingi vääramatu jõuga ja mingi liigutav-naiivse hooga meie armsa kodumaa uuestisünd ..."   


Arvustuse esmatrükk: Teater. Muusika. Kino 1989 nr 7; ilmunud ka minu raamatus "Kull ja kiri", Ilmamaa, Tartu 2015, lk 9-12

1 Mihhail Bahtin, "Dostojevski poeetika probleemid", tõlkinud Aare Pilv ja Enn Siimer. Sari Avatud Eesti raamat, Ilmamaa, Tartu 2021, lk 222–223. Dostojevski eriomasest säravast huumorist – mis kipub temast rääkides ikka varju jääma – loob pildi tema 8 lühemat jutustust sisaldav kogumik "Krokodill ja teisi jutte" (eriti selle nimilugu), koostanud ja tõlkinud Ants Paikre, järelsõna "Noore Dostojevski maailm": Peeter Torop, Ilmamaa, Tartu 2021, 360 lk.
2 Isegi Venemaa esindaja ÜRO-s (mida nüüd sageli tavatsetakse nimetada Murelike Rahvaste Organisatsiooniks) lõbustab maailma avalikkust õudusjuttudega vampiirlikest nahkhiirtest ja sõjakatest rändlinnuparvedest, kes kohe-kohe pidavat hakkama ründama Venemaad (ja just venelasi!), vene propagandistid aga pajatavad metsikul ilmel üha enam riiki ähvardavast satanismist või koguni Saatanast endast.
3 Film pealkirjaga "Скверный анекдот": https://www.youtube.com/watch?v=WmBE6wrwYRI või ka siin: https://www.youtube.com/watch?v=81MM3VBWKUY
4 Jutustus on eesti keeles ilmunud Dostojevski "Kogutud teoste" II köites (1939).
5 Järelmärkus aastast 2015: uues tõlkes ilmus jutustus "Скверный анекдот" Virve Krimmi vahendusel Dostojevski kogumiku "Kole anekdoot" (1989) nimiloona; siinkirjutaja eelistab ikkagi kujundlikumat pealkirja "Piinlik lugu". Uuemal ajal on film pealkirja järgi kergesti leitav internetist ning tundub, et ka 21. sajandi Venemaa uue juhikultuse ajastul on Dostojevski satiir ning Alovi ja Naumovi vaimukas lavastus vägagi aktuaalsed. Ja vene rahva tunduva osa igipõline, soodsates tingimustes aina taastärkav orjameelsus on siin hiilgavalt kinni naelutatud.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: