Aivar Kulli ajalootund. Eesti kirjanik segastel aegadel

Gustav Suits
Gustav Suits

Aivar Kull uurib oma seekordses ajalootunnis, kuivõrc viljakad olid Teise maailmasõja päevil tollaste kirjanike loomingulised puhangud.

1990. aastatel Oskar Lutsu eluloo kirjutamist alustades üllatas mind ehk isegi kõige enam tõsiasi, et Lutsu loominguliselt ühed kõige viljakamad aastad jäid just kahe maailmasõja aegadesse.

Nii kirjutas ta Saksa-Vene sõja päevil hulga följetone, avaldas "Uusi pildikesi Kevadest" (järjejutuna Postimehes 1942–43, raamatuna 1995) ja sai valmis Sügise II osa (esmatrükk Loomingus 1987/1).

Üllatus oli seegi, et Lutsu viljakuse tausta uurides avastasin eriti Teise maailmasõja päevilt samasuguseid loomingulisi puhanguid pea kõigi tollaste kirjanike juures. Ja et sellest perioodist polnud (ja pole tänaseni) põhjalikumat ülevaadet, kirjutasin aastal 1997 artikli "Segased ajad – vägev kirjandus" (nädalaleht Kultuurimaa 5.–12. märts 1997, toimetaja Paul-Eerik Rummo; minu loo juurde lisati kaheksa fotot), mis vaatles eesti kirjanduspilti aastail 1941–44; see materjal tundub praegu taas väga päevakohasena; järgnevalt tuginengi tollasele kirjatööle, mida olen osalt kärpinud ja samas mitmeti täiendanud.

 

Eesti ajalugu seisabki ju koos peamiselt  s e g a s t e s t  aegadest, mil rahvuse saatus näib aina püsivat noateral. Ka aasta 2022 oma suure sõjaga Euroopa südames ("Lõputu välksõda", nagu pealkirjastas ühe oma video nüüdisaja parimaid sõjakommentaatoreid Maxim Katz) on järsult süvendanud ebakindlust nii meil kui kogu maailmas.

Keegi filosoof on öelnud, et meie maailmas puudub  m i s k i, mis takistaks kaose sissetungi. Kirjanik on inimene, kes eriti intensiivselt otsib seda  m i s k i t, ja kes oma parematel hetkedel suudab luua kaosele vastukaalu.

Heitkem siis kiirpilk eelmise suure sõja ajal aastatel 1941–44 loodud eesti kirjandusele, keskendudes tollaste autorite sageli otse imekspandavale loomingulisele intensiivsusele (suhteliselt nappide avaldamisvõimaluste ja tsensuuri tingimustes). Siinkohal toon vaid mõned ilmekamad näited perioodist, mil üksteise järel ilmusid sellised tippteosed nagu Gailiti "Ekke Moor", Mälgu "Hea sadam", Ristikivi "Rohtaed" ning perioodi ilmestasid kaks Henrik Visnapuu koostatud kirjanduslikku koguteost Ammukaar (1942, 1943). Esitan need näited põlvkondlike kolmikute kaupa (selline jaotus on muidugi üpris tinglik).

 

SÄRGAVA, METSANURK, HINDREY

Vanameister Ernst Peterson-Särgava sai hakkama saavutusega, mida võiks nimetada kirjanduslikuks kangelasteoks. Nimelt oli aastakümneid vaikinud kirjanikul sõja eelõhtul valminud rohkem kui tuhandeleheküljelise romaani "Lähme linna kirjutama, oma elu kergendama!" käsikiri, mis hävis 1941. aastal sõjatules koos kirjaniku koduga. Särgava toibus pool aastat ja asus siis teost uuesti kirjutama. Olles juba 75-aastane, suutis ta veebruariks 1944 käsikirja taastada. Sellest laiahaardelisest romaanist (trükki toimetanud Olev Jõgi 1968) ei pääse mööda keegi, kes tunneb tõsisemat huvi 19. sajandi eesti eluolu ja kultuuriloo vastu.

Mait Metsanurk kirjutas peale kahe Ammukaares ilmunud teravalt nõukogudevastase pala (neist satiiriline "Dora Praats" jääb efektseks kirjanduslikuks mälestusmärgiks 1940. aasta punastele karjeristidele) ka romaani "Kungla rahvas", mis valmis käsikirjas 1942, ent millest ei jäänud paraku suurt midagi järele: romaan sai kõvasti ümbertehtuna ilmuda alles 1957 "Suvise pööripäeva" nime all.

Karl August Hindrey avaldas sõja ajal hulga vesteid, poliitilisi artikleid (milles ta väga läbinägelikult paljastas kommunistlikku ideoloogiat), mitu head novelli ja romaani "Taaniel Tümmi tähelend". Käsikirjas valmis 1943 Pühajärvel romaan ärkamisajast "Aovalged aknad", mis trükiti ära alles 1994 Hindrey (küll pooleli jäänud) kogutud teoste I köitena; Mart Laari poolt viimistletud-täiendatud kujul nägi romaan uut ilmavalgust aastal 2022.

 

SUITS, UNDER, TUGLAS

Ka Gustav Suitsu korter, raamatukogu ja käsikirjad hävisid sõjatules, ent luuletajana aastakümneid vaikinud kirjandusprofessor asus taas värsse kirjutama. Suitsu paguluses ilmunud mahukas kogu "Tuli ja tuul" sisaldab suures osas just sõjapäevil kirjutatud luulet.

Marie Underi sõjaaegset luulet ei sisalda üksnes Tallinnas kahes trükis (1942, 1943) väljaantud, rahvusliku vastupanu vaimust kantud luulekogu "Mureliku suuga", vaid ka 1954 Torontos ilmunud "Sädemed tuhas". Professor Ülo Matjus on kogumiku "Mureliku suuga" kohta arvanud: "See raamat ise on minu meelest parim raamat ja parim teos, mis sõja-aastail Eestis üldse ilmus."1

Friedebert Tuglas kirjutas novembris 1941 eesti ühe kõigi aegade parima novelli, maailmalõpuvisiooni "Viimne tervitus", mis sai ilmuda alles 1957. aastal. Ühtlasi kavandas ta pikemat teost Käsu Hansu elukäigust, millest jõudis valmis küll vaid algusosa (esmatrükis 1966). Tuglas kirjutas veel hulga miniatuure ja marginaale (kogu "Unelmate maa", 1942) ning kokku kuus novelli, mis on võetud ka tema "Kogutud novellidesse". Meenutagem, et kahe maailmasõja vahel oli Tuglase novellistikas olnud pikk paus.

Olgu siinkohal lisatud, et seda eesti kirjanike napilt kolme aasta suurt aktiivsust ja rohkeid kavatsusi esile tuues tundub eriti traagiline järgmiste kümnendite kodumaale jäänud kirjanike olukord. Võime ainult aimata, kui palju väärtteoseid tegelikult loomata jäi. Võime ka järeldada, et loomingupsühholoogiliselt oli Stalini aeg märksa hullem kui sõja aeg ...

Kuid toome näiteid ka toonasest nooremast põlvkonnast.

 

SÜTISTE, PEDRO KRUSTEN, RISTIKIVI

Vaevalt sakslaste vanglast välja lastud Juhan Sütiste asus kokku panema uut luulekogu "Keskpäev", mida saksa tsensuur läbi ei lasknud, ent riigikorra vahetudes pääses kogumik siiski trükki – tänu mõne poliitiliselt sobiva värsi lisamisele – uue pealkirjaga "Umbsed päevad" (1945). Raamatu sonetitsükkel "Arm" kuulub eesti luuleparemikku.

Pedro Krusten avaldas sõja-aastail perioodikas arvukalt luuletusi, jutustusi ja vesteid, eraldi raamatuna ilmus suvel 1944 lühiproosakogu "Otsiv hääl".

Karl Ristikivi viis 1942. aastal lõpule juba enne sõda alustatud romaani "Rohtaed", mille kohta Endel Nirk on öelnud, et see teos "oli kirjanikule nagu paopaik süngest kaasajast ja selle painavusest hoopis teistsugusesse, inimlikumasse maailma, ja sellisena võtsid uue teose vastu ka lugejad"2. Eestis alustas Ristikivi ka romaani "Kõik, mis kunagi oli", mis ilmus Vadstenas 1946.

 

OMAETTE SUURUS: MASING

Väljaspool neid kolmiknäiteid nimetan täiesti omaette suurusena Uku Masingut, kelle sõjapäevil kirjutatud luulet sisaldavad peaaegu kõik tema hiljem välismaal ilmunud kogud, ning seda – nagu ka Masingu tollaseid arvukaid artikleid-traktaate ja tõlkeid – on jätkunud avaldamiseks juba üle seitsme aastakümne.

 

AINUS VAIKIJA?

Kui hakkasin vaatama, kas oli ka mõnd kirjanikku, kes sõja ajal täielikult ja kibestunult vaikis, siis peatus mu pilk esialgu Rudolf Sirgel. Lähemal uurimisel selgus siiski, et ka Sirge on jaanuaris 1942, varsti pärast sakslaste vanglast vabanemist, kirjutanud vähemalt ühe lühipala "Ükskõik". On ka teada, et ta pidas päevikut, mis – nagu ka Oskar Lutsu sõjapäevik – hiljem küll hävis.

 

KLASSIKUD JA KORDUSTRÜKID

Lisagem, et kolme lühikese aasta jooksul 1941–44 tähistati rohkete ajalehekirjutistega kirjanike juubeleid (1943 Under, Suits, Koidula), anti välja klassika väärtteoseid (Koidula, Vilde, Tammsaare) ja mitu kordusrükki (Gailit, Ristikivi, Kivikas). Viimastest rääkides tuleb kindlasti mainida Lutsu "Kevade" uusväljaannet (mida saksa tsensuur küll pisut kärpis). Sügisel 1942 tähistati "Kevade" kui eesti populaarseima kirjandusteose 30. aasta juubelit, mispuhul õnnestus teos uuesti välja anda tolle aja kohta üpris suures tiraažis (I osa 34 125, II osa 25 125 eksemplari). Daniel Palgi on kirjastustöötajana meenutanud: "Suurima üllatuse valmistas O. Lutsu "Kevade". "Kevade" I "müügist saadud suur tulu võimaldas heldesti rahaga ringi käia, lepinguid sõlmida, avansse maksta jne."3 Sõja ajal, kui kõik muud varandused kippusid väärtust kaotama, osutus raamat ainsaks kindlaks vahetuskaubaks, millega isegi spekuleeriti ja mida kasutati altkäemaksuna. Mitmed vanemad inimesed on rääkinud tollase raamatuostmise erakordsest ulatusest ja sellestki, et eriti "kõvaks valuutaks" osutus "Kevade".

 

NOORED AUTORID

Ajalehtedes Eesti Sõna, Järva Teataja, Virumaa Teataja avaldasid joonealuste järjejuttudena romaane ja pikemaid jutustusi uustulnukad Valev Uibopuu, Osvald Tooming, Herta Laipaik.

Luuletusi avaldasid lisaks peamiselt Ammukaare albumites trükitud tuntud luuletajatele (Heiti Talvik, Hendrik Adamson, Kersti Merilaas) ka noored Artur Alliksaar, Kalju Lepik, Raimond Kolk, kes kõik said laiemalt tuntuks Postimehe veergudel.4

Ajakirjanduses debüteeris uurimuslike artiklitega ka mitu nooremat kirjandusloolast (Rudolf Põldmäe, Herbert Salu, Aarne Vinkel).

 

KIRJANIKE SOLIDAARSUS

Ehk pole siinkohal liigne toonitada tollaste kirjanike omavahelist solidaarsust, mis sageli kaalus rohkem kui maailmavaatelised erimeelsused: Sütiste, Sirge või ka Valmar Adams päästeti sakslaste vanglast suurel määral tänu kaaskirjanike Visnapuu, Gailiti, Hindrey otsesele või kaudsele toetusele (samuti õnnestus hiljem vene julgeoleku eest varjata Hindreyd). Kõik sellised aktsioonid siiski ei õnnestunud: Tallinna Keskvanglas viibinud kirjanik Johannes Ruven lasti vaatamata kirjanike toetusavaldusele maha 39-aastaselt, 2. aprillil 1942. Teda süüdistati "kommunistlikus meelsuses".5

Vaatamata kolleegide headele iseloomustustele lasti 27. aprillil 1942 (üks päev enne 32. sünnipäeva) samuti maha viljakas publitsist Aleksander Looring, Jaan Krossi romaani "Tabamatus" (1993) peategelane, Jüri Vilmsi pühendunud uurija, kes romaanis jutustab oma armastatud naisele Vilmsi elukäiku; Krossi teos annab suurepäraselt edasi aastate 1941-42 atmosfääri.

KIRJANDUSLIKU MÕTTE LIIKUMISI

Sõjaviletsustest hoolimata – või just nende kiuste – suutis mitu literaati tegelda hämmastavalt töömahukate, pikaajalist süvenemist nõudvate ettevõtmistega. Nii avaldas August Annist 1944 pikemad uurimused Kalevipojast ja Kalevalast kui kunstiteostest. Ants Oras kirjutas lühimonograafia mahus esseistliku ülevaate Tuglase loomingust (ilmus 1997); Daniel Palgi asus lähemalt tegelema Peet Vallaku elulooga (mahukas raamat ilmus 2011).

1. juunil 1944 pani Bernhard Linde punkti oma memuaarsele monograafiale "A. H. Tammsaare oma elu tões ja õiguses" (raamat ilmus 2007). Jaan Roosil valmis uurimus Gustav Suitsust (mis on seni jäänud käsikirja). Märkigem ka Karl Eduard Söödi elu ja luule käsitlust "Laulurästas hallaöös" (1942) Paul Amburi sulest.6

Johannes Aavik tõlkis mitu paksu köidet Turgenevi novelle, August Sang alustas Goethe "Fausti" tõlkimist, Marie Under kavandas Goethe luulevalimikku.

Lasteraamatuid avaldasid Marta Sillaots, Juhan Jaik, Artur Adson, näidendeid kirjutasid Visnapuu, August Mälk, Hugo Raudsepp.

Raudsepa "Vaheliku vapustused" (lavastatud ja peagi keelustatud 1943, raamatuna 2003) on vaimukas külakomöödia, mis alltekstina sisaldab efektset allegooriat kahe "suurvõimu" vahele litsutud isepäisest eesti mehest.

 

RAHVUSLIK ENESEALALHOIUINSTINKT

Eriti muljetavaldav on sõjapäevade paljudes ajalehtedes lausa sipelgausinusega pulbitsenud intensiivne kultuurielu, milles võiksime isegi näha rahvusliku enesealalhoiuinstinkti jõulist avaldust. Kõnekas näide on siin Jaan Lattiku kogumik "Meie vanad" (304 lk), mille koostas aastal 2002 Hando Runnel ning mis sisaldab jutlusi, manitsusi, pajatusi, arutlusi ja meenutusi; 76 palast kaks kolmandikku on ilmunud aastatel 1942–44 ajalehtedes Eesti Sõna, Valga Teataja, Meie Maa, Järva Teataja, Lääne Sõna, Maa Sõna, Põhja Kodu. Need kirjutised on ilmekad ajapeegeldused, sisendades samas meelekindlust, lohutust ja lootust, millega Jaan Lattik suutis neil süngeil ja veristel aastatel rahva vaimu toetada ja julgustada.

 

VANGLAKIRJANDUS

Kirjutati ka vanglamüüride taga. Evald Tammlaan, kes suri Stutthofi koonduslaagris 17. märtsil 1945, kavandas veel viimastel elukuudel pikema teose kirjutamist. Soomes istus 1943-44 vanglas Hella Wuolijoki ja kirjutas seal valmis mitu memuaariraamatut (mis jõudsid meie lugejani alles 1990. aastatel). Prantsusmaal Mont Valérieni kindluses pidas kuni oma hukkumiseni 23. veebruaril 1942  päevikut Boris Vilde ("Dialoog vanglas" – Looming 1964/8).

Ehk leiaks midagi märkimisväärset ka nõukogude tagalas tegutsenud väljaannete, eriti Sõjasarve autoritelt (1943–44 ilmunud kuue almanahhi paremiku sisaldab kogumik Sõjasarv, 1984, 288 lk), kuid et nende osatähtsust ENSV päevil mõõdutundetult üles puhuti, jätkem nad siinkohal kõrvale.

 

PRODUKTIIVSED HOIAKUD

Kuid püüdkem nüüd esile tuua ka eesti kirjanike  h o i a k u i d  noil traagilistel aastatel. Mulle tundub, et suhtumises ümbritsevasse sõja-aegade kaosesse võib laias laastus eristada kolme põhiliselt produktiivset hoiakut, või moodsamalt öeldes – käitumisstrateegiat.

Neist esimest nimetan lähtumiseks kollektiivse rahvustunde tasandilt, mille üks parim näide on Bernard Kangro luuletus "Altariehitajad" kogumikust Ammukaar I (1942):

 

Tuul mühiseb põhjast. –

See on raske tuul.

Tüvi murdub põlisel tammepuul.

Me kõnnime küürus koorma all

üles mäele kus müriseb tuul.

 

Me jalgade all

on kodumaa muld.

Me teame, et muistset vabadustuld

ei kustuta lõõtsuvad tuulehood,

kuigi jalge alla vabiseb muld.

 

Kivi kivile pääle! –

See on raske töö,

siis kui mõõtmata kõrgusse küünitab öö.

Kuid me võitleme seni, kui jällegi

me pääkohal murdub öö.

 

On kivist see altar,

mis kerkib ööst.

Nii tugev on ta, et ükski sööst

ei jõua ta alust murda.

Ja kui kord ta pääle tuleriit

on tõrvakändudest laotud,

siis sähvab valgus kõikjale siit

all taeva, mis terasest taotud.

 

See on hea näide, kuidas ehedat rahvustunnet võib leida omal ajal ebarahvuslikeks kosmopoliitideks kuulutatud arbujate loomingust.

Illustreerigu tollaseid meeleolusid veel katke professor Sulev Vahtre meenutustest 1944. aasta sõjasügise kohta:

"Usutavasti oli tolleaegne eestlane tükk maad rõõmsameelsem kui tänapäevane. Olukord oli ju masendav, kuid veel rohkem on meelde jäänud see eriline ühtekuuluvustunne ja abivalmidus, mis rahvus- ja saatusekaaslaste vahel 1944. aasta sügispäevil valitses."7

Teist võimalikku produktiivset hoiakut võib nimetada individuaalse armastuse tasandilt lähtuvaks äratundmiseks: tuleb armastada siin ja praegu, ükskõik kui julm ja vilets on aeg. Mulle tundub kõige mõjuvam Betti Alveri luuletus "Mu juurde voogas" (1942):

 

Mu juurde voogas sinu suurest särast

helk laias joas

ja lamp ei kustunud vaid sinu pärast

mu vaikses toas.

 

Kuid sinu langust nähes kuumalt läbis

mu südant pelg:

kas püsib sirgena su kõrval häbis

mu nõder selg?

 

Oh andesta! Ma vaatlen häbipunas

su rebit rüüd.

Kui armastada sind – siis kunas, kunas,

kui mitte nüüd?

 

Ma ootan, kuni väiksed tõrud sirgund

on suureks puuks.

Mu pilk on märg. Mu salajõud on virgund.

Mu hing jääb truuks.

 

Betti Alver pani oma luulest 1943 kokku uue kogu "Elupuu", mis jäi ilmumata; selle paremik jõudis lugejateni 1966 "Tähetunnis".

 

KOLMAS HOIAK: ENESETUNNETUS

Kuid lisaks meie- ja sina-tundele on veel kolmas võimalik produktiivne hoiak, praegu vahest isegi kõige kaasaegsemalt kõlav, ja selle leidsin ma sõja-aastate ajalehti lugedes üllataval kombel just Oskar Lutsu sõnastatuna. Seda võib nimetada individuaalselt enesetunnetuslikult tasandilt lähtuvaks mina-tundeks või lihtsalt heas mõttes enesekeskseks hoiakuks.

Jah, sedasama, mida tänapäeva psühholoogid ja psühhoterapeudid püüavad meile pikalt ja laialt selgeks teha, ütles Luts tol ajal paari ilmeka reaga. Eesti Vabariigi 25. aastapäeval, 24. veebruaril 1943 ilmus Postimehes Lutsu mõnerealine otsesõnaline pöördumine lugeja poole, mis kõlas järgmiselt:

 

ÄRA UNUSTA ISEEND

Ära unusta iseend! Ära pane liiga palju lootusi võõrastele jõududele, sest praegu on igaühel kõikjal küllalt tegemist  o m a  asjadega. Ära unusta, et tõeliselt maha jäetud on üksnes see, kes iseenda maha jätab.

Tartus 20. II 43
O. Luts

 

Kaootilistel aegadel on vahel kasulik meenutada elementaarseid tõdesid, ja nii võiks ka Lutsu lakooniline soovitus "Ära unusta iseend!" anda meile tuge just nendel hetkedel, kui usku jääb väheks ja kõik ümberringi tundub lootusetult ebakindel.

 

LISA. AUGUST GAILITI KAKS ÜLESKUTSET

Pole kaunimat päeva kui meie vabaduspäev, mida iga vabadustarmastav eestlane pühitseb suures harduses ja tänutundes oma kangelaste vastu. Sel päeval raputasime end lahti julmast ja kõike hävitavast idast ning alustasime julget võitlust. Kuid vabaduspäev olgu meile ühtlasi ka päevaks, mil leinates meelde tuletame kõiki vabaduse eest langenuid, mõrvatuid ja küüditatuid, kes ennastohverdavalt on langenud või kannatanud oma rahva ja kodumaa eest. Vabaduspäev ühendagu meid uuesti jõuks, et julgelt ja üksmeelselt haaraksime uuesti relva, teades, et ida lained, kui neil õnnestuks veel kord üle meie kannatanud maa voolata, toovad paratamatut hävingut kogu meie rahvale.

Kinnitagu vabaduspäev meie usku paremasse tulevikku, andku ta meile uut võitlusindu, kogugu ta julgeid mehi lippude alla! Meie ei tohi enam pealtvaatajateks jääda, vaid peame relvad haarama, et kaitsta oma maad, oma rahvast ja oma vabadust.

August Gailit, [Pealkirjata sõnavõtt] – Postimees 24. veebruar 1943, nr 45, lk 3

 

Ühte hoida, võidelda, lahkhelideta ida vastu minna

Vabaduspäevaks olgu iga eestlase soov ja tahe võidelda oma maa vabaduse eest. Meil pole ühtki teist soovi kui oma tubli, tööka ja rahuarmastava rahva säilitamine, oma kultuuri arendamine ja kõigile rahvakihtidele õiglase korra loomine. Meie pole vallutajad ega nõua teiste, rahvaste hüvesid endale, tahame ise ehitada ja edasi arendada oma elu ja oma kodu, kasutades oma töö ja pingutuste vilja. Selleks omame õigusi ja selle eest ka võitleme. Enam kui kunagi varem oleme mures oma rahva tuleviku pärast. Kurvem kui kunagi varem on meie käesolev Vabaduspäev. Kui aga hakkame lähemalt süvenema oma suure püha mõttesse, selgub meile – igale eestlasele – et sel päeval pühitseme oma maa ja rahva vabaduse suurt mõtet. Ning see mõte dikteerib meile ka kõiki meie edaspidiseid samme ning hoiakuid. Ühte hoida, võidelda, lahkhelideta ida vastu minna – ainult siis võib koita meile uus elu ja parem tulevik. Maa edaspidine saatus on antud meie kätte – andku siis Jumal meie rahvale julgust, oskust ja tegudele õnnistust!

August Gailit, "Ühte hoida, võidelda, lahkhelideta ida vastu minna" – Eesti Sõna 24. veebruar 1944, nr 45, lk 5

Viited

1 Ülo Matjus, "Raamat on raamat. Artikleid ja ettekandeid aastaist 1953-2017", Ilmamaa, Tartu 2018, lk 73. Matjuse artiklikogu sisaldab hulganisti põnevaid bibliofiilseid tähelepanekuid just perioodist 1941–44.
2 Endel Nirk, "Teeline ja tähed", Tallinn 1991, lk 114
3 Daniel Palgi, "Kilde sõjaaegsest kirjastustegevusest Tartus" – Keel ja Kirjandus 1987, nr 6, lk 362. Palgi kirjutis on väheseid infotihedaid ülevaateid tolle aja kirjanduselust.
4 Nt Alliksaare pikem luuletus "Kirjaneitsi mälestuseks" ilmus Koidula 100. tähtpäeval (Postimees 24. 12. 1943, nr 296, lk 6). Pateetiline luuletus "Suur aimus" [Arthur Alliksaare nime all] – PM 26. 2. 1944, nr 47, lk 4; ka Vikerkaar 1989/2, lk 1.
5 Saksa julgeolekupolitsei ülemale saadetud läkitusele, kus paluti muuta Ruveni surmaotsust, kirjutasid alla Kivikas, Adson, Visnapuu, Gailit, Pedro Krusten ja Valev Uibopuu – "Kelle kätel on kirjanik Johannes Ruveni veri", Sirp ja Vasar 7. oktoober 1960, nr 41, lk 7. Lähemalt on Ruveni traagilisest saatusest, ka kaaskirjanike päästeaktsioonist kirjutanud Pedro Krusten memuaarteoses "Hullumajast möödumisel", Lund 1972, lk 115–117 ja 122–123.
6 Vanameister Karl Eduard Sööt ilmutas (lisaks "Kogutud luuletustele", 2 trükki 1943, 382 lk) veel kevadsuvel 1944 lausa üllatavat võitlusvaimu: tugevalt sõjakas luuletus on "Sõja ajal" (Postimees 20. 5. 1944, nr 116, lk 4); üks ilus patriootiline luuletus kannab pealkirja "Veel pole kadund kõik" (Postimees 27. 5. 1944, nr 122, lk 6); ning taas võitluslik, noori mehi sõtta tõukav luuletus on "Pealiku hüüd" (PM 3. 6. 1944, nr 127, lk 4).
7 Sulev Vahtre, "Meeleoludest 1944. aasta sügispäevil" – Postimees 22. veebruar 1996

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: