Tuntud USA kirjanduskriitik Harold Bloom (1930-2019) on välja öelnud sellise mõtte: "Tõene luulelugu räägib sellest, kuidas luuletajad luuletajatena on talunud teisi luuletajaid, täpselt niisama, nagu tõene elulugu räägib sellest, kuidas keegi on talunud oma perekonda – või perekonda asendavaid armukesi ja sõpru."¹

Püüangi järgnevalt pisut lähemalt valgustada üht skandaalseimat – ning pika järelmõjuga – episoodi meie luuleloos.

Prelüüd juunipöördele

82 aasta eest, 1940. aasta kuumal suvel, vahetult enne kurikuulsat "juunipööret" vapustas meie kirjandusavalikkust tuntud luuletaja Juhan Sütiste (1899-1945) raevukas pamflett "Meie uusromantika pärapoeesia", mis ilmus Henrik Visnapuu poolt toimetatud ajakirjas Varamu (1940, nr 5 ja 6; taasavaldatud kirjaniku teoste II köites 1956, tiraaž 10 000).

Sellele ainulaadsele sulesepisusele on isegi raske žanrinimetust  anda: omaaegsed stalinistlikud kirjanduspolitrukid nimetasid seda julgeks, ideeliselt õigeks suurepäraseks "paljastuseks", hiljem on oopust tituleeritud ka kui häbitut paskvilli; vahest võiksime seda tänapäeval siiski pisut leebemalt tituleerida esseistlikuks pamfletiks.

Et kohe pärast kõnealuse paljastusartikli ilmumist tabas Eestit täielik okupatsioon ja jõhker tsensuur, siis polnud asjaosalistel, Sütiste poolt "põrmustatud" arbujatel enam võimalik enda kaitseks (avalikult) poolt sõnagi öelda.

Ja nii jäi Sütiste ülekohtune hinnang kogu arbujate luuletajapõlvkonnale ENSV-s mitmeks aastakümneks lausa "katekismusena" ametlikult kehtima, muutudes raskekaaluliseks sõjanuiaks, millega tümitati kõiki arbujaid koos ja igaüht eraldi. Alles 1960. aastatel saadi nõukogulikus ajakirjanduses hakata Sütiste mahategemistele ettevaatlikult oponeerima.

Nii kinnitab Paul Rummo aastal 1960: "Essee on sisult ja teostuselt üks hinnatavamaid mitte ainult Sütiste, vaid kogu kodanliku perioodi kirjandusteoreetilises literatuuris. (---) Tuleb märkida, et õige asja eest võideldes on autor poleemikalustis käsitletavaid luuletajaid paiguti ühekülgselt ja meelevaldselt hinnanud."²

Ning aastal 1966 avaldas arbujatele lähedalseisev kunstnik Ott Kangilaski juba lootust: "Loodetavasti panevad meie kirjandusteadlased kord õigesse paika ka "Meie uusromantika pärapoeesia" ja selle kirjutamise ajendid."³

Proovigemgi seda järgnevas ülevaates teha.

Vägisõnade tulevärk

Sütiste kirjatöös torkab tänasele lugejale ehk kõige enam silma erakordne ideoloogiliste vägisõnade uputus, ja olgugi neid raevukaid termineid pillatud vahel justkui möödaminnes, teeb autor seda siiski ainulaadse, lausa maniakaalse visadusega.

Kummalisel kombel leiame siit kogu hilisema stalinismiaegse terminoloogilise repertuaari: "dekadentsi" ja selle tuletisi on rõhutatud lausa mitmekümnel korral, aga ei hoita kokku ka selliste määratlustega nagu "reaktsiooniline", "mandumismeeleolud" ja "müstika". Kirjatöö edenedes on neid mõisteid doseeritud üha vängemas soustis, jõudes kulminatsioonini oopuse lõpulehekülgedel: "sügav reaktsioonilisus", "manduv lootusetus", "laostumisesteetika", "reaktsioonilise vaimsuse pärapõhja käärimine" ja "estetistliku raugastumise pärapoeesia".

Sütiste omaette leiutiseks on arbujate tituleerimine alavääristava kõlaga "arbutajateks"; algul tehakse seda nagu muuseas, aga mida edasi, seda tihedamalt, kokku taas paarikümnel korral (nt ka "esiarbutajad" või "ringiratast arbutamised ning loitsimised"). Ei puudu ka "asotsiaalne individualism", "roiskumismeeleolud", "pessimism", "värrastuv kunst" ja "perversiteet".⁴

Sütiste ja Talvik

Sütiste kasutab arbujate puhul kujundit "elustpõgenejate rongkäik". Ning selles "rongkäigus" sattuvad tema eriti raevuka rünnaku sihtmärkideks Heiti Talvik ja Betti Alver. Vaadakem veidi lähemalt Talviku luule "paljastamist".

Heiti Talviku (1904-47) luulekogu "Palavik" (1934) sisustavad "kõngemismeeleolud, röövliromantika, pahede deklaratsioonid, raugastumistundmused ja laipade kummitused. See viirastuslik laostumistunne varieerub ja jääbki ta luule inspiratsiooni virgutajaks". Teine kogu "Kohtupäev" (1937) "ei muuda põrmugi esikkogu lootusetu pessimismi ning viirastuslike elamuste luukambrit. (---) Ajutised meeleolu selgumise killud upuvad siingi mandumise ning kaose labürinti."

Talviku artikkel "Luule ja elu" (1937) respekteerib tolerantselt mitmesuguseid luulevõimalusi, ent sellegi artikli teeb Sütiste tuimalt maha ("uusromantismi pärapõhja taastulek").

Ometi oli Sütiste varem, aastal 1934 olnud Talviku luule suhtes hoopis paremal arvamusel (vt lisa) ja nii näeme, et oma sõjakas pärapoeesia-artiklis on poeet poleemikatuhinas maha salanud koguni omaenese varasemad äratundmised.

Üsna samas vaimus nüpeldab Sütiste Betti Alverit ("tema enesessepööratud luule liigub virilakskiskuva elu ääremail") ning paremini ei käi ka teiste arbujate käsi, nii näiteks öeldakse Uku Masingu kohta: "Jumalaga kurameeriv jutupuhumine segaste kujundusvõtetega on luuletaja põhialaks".

Ainsa erandi selles "elustpõgenejate rongkäigus" teeb Sütiste Kersti Merilaasile, öeldes tema kohta mõned tunnustavad laused, ent kinnitades samas, et sellegi poetessi luulesse ähvardavad "võõrkehadena sisse tungida viirastuslikud motiivid ja sümboolsed nägemused".

Muu hulgas on üsnagi "marksistliku kriitika" positsioonidelt paika pandud Friedrich Nietzsche ja veel terve rida "dekadentlikke" väliskirjanikke.

Heade soovidega sillutatud põrgutee

Hiljuti juhtusin üle lugema Sütiste ankeedivastust ajakirjale Looming (1931/10) meie kirjanduskriitika olukorrast, kus ta annab punkt punkti haaval koguni 21 suurepärast soovitust kriitikule.

Näiteks: "Tundmuslik osa arvustuses suru niivõrd tagaplaanile kui saad." – "Ära vääna tõsiasju nõnda virilaks, et autor on sunnitud sõna võtma tõe jalulesäädmiseks." – "Ära mine väljendusis kunagi nii labaseks ja sihilikuks, et autor peab sind kohtusse kaebama."

Kõike seda juttu ülimast aususest ja ennastsalgavast erapooletusest on lausa lust lugeda. Aga siinkohal meenuski kohe see Sütiste enese kurikuulus pärapoeesia-artikkel. Selles jõhkras ja lammutavas kirjatöös on Sütiste täielikult rikkunud kõiki neid omaenese poolt ülesseatud 21 punkti. Kõiki viimseni!

Aastal 1934 ütles ta: "Ära ole sallimatu kaasarvustajate vastu", ent aastal 1940 püüab ta mingi väiklase innuga lausa põrmustada arbujate sõpruskonda koondava Ants Orase seisukohti, käänates ja väänates neid nii, nagu veel vähegi oskab.

Sütiste rikub tegelikult isegi oma "soovituste" 15. punkti "Ära avalda arvustuslikke teoseid varjunime all", kui esitab oma pärapoeesia-loos mitmeid üleolevaid-mahategevaid märkusi kellegi oma tundmatu kirjasõbra "Olevi" nimel.

Kas saab veel olla paremat näidet selle kohta, kuidas madalad kired – ka üsna targa ja andeka autori puhul – võivad täielikult alla suruda mõistuse, summutada igasuguse enesekriitika, empaatia, süüme...

Järelkajad

Nagu öeldud, muutus Sütiste kirjutis stalinismiaja õhustikus üheks peamiseks kirjanduspoliitiliseks sõjanuiaks ja löögirusikaks (kusjuures mõisted "dekadentlik" ja "reaktsiooniline" omandasid lausa poliitilise pealekaebuse kõla).

"Nii osutus Sütiste soovimatult vulgariseeriva sotsioloogilise kriitika teerajajaks Eestis veel enne nõukogude ajajärgu algust,"⁵ nendib Oskar Kruus aastal 1980.

Võib arvata, et Heiti Talviku vangistamisel mais 1945 (millele järgnes surm Siberis 1947) mängis tagataustal oma rolli tema "dekadendiks" kuulutamine.

Ja muide, kui näiteks arbuja Paul Viiding – nagu teisedki sõpruskonna liikmed (Betti Alver, August Sang, Kersti Merilaas) – 1950. aastal heideti välja ENSV kirjanike liidust, siis süüdistati teda muude pattude kõrval ka kuulumises arbujate ringi. Veelgi enam: "Niisama kaalukas on süüdistus, et ta deklameerivat purjuspäi arbujate luulet."⁶

Paguluses oli muidugi võimalik Sütistet ja tema oopust igati naeruvääristada. Betti Alverist rääkides kinnitas Ants Oras: "Iga [Alveri] üksikpala annab enam kui kümme samalaadset Sütiste luuletust: tegemist on tõelise meistriga."⁷

Mõned pehmendavad asjaolud

Tänase päeva vaateveerult võiksime siiski arvesse võtta mõningaid rohkem või vähem pehmendavaid asjaolusid.

Arvestagem poeedi ülimalt temperamentset natuuri. Memuarist Elsbet Parek on noort Sütistet meenutanud sellisena: "Naljasõnu pillav hoogne, atleedi figuuriga noormees oli ühtlasi ülitundlik, tujukas ja isegi haiglaselt hell."⁸ Teda on iseloomustatud kui impulsiivset, alati löögivalmis väitlejat ja osavat parodisti.

Olulise mälestuskillu on jäädvustanud professor Karl Muru: "Muide, ühel jutuajamisel ütles B. Alver mulle, et oma viimase Tartus käigu ajal 1944. a lõpul oli J. Sütiste ka Talvikute juurde sisse astunud ning neid võimaliku ahistamise eest hoiatanud."⁹

Ja näiteks arbuja Bernard Kangro on ühes vestluses Aksel Tammega Sütiste kohta kinnitanud: "Ta ründas küll meid, aga oli tore mees."¹⁰

Kui punane kirjanik oli Sütiste?

Sütiste eeltoodud ideoloogiliselt ränga koormusega süüdistusi lugedes tekib paratamatult küsimus, kui punane kirjanik ta ikkagi oli. Mulle tundub, et soovi korral saaks Sütistest teha nii "punase" kui ka peaaegu et "valge" kirjaniku, ja eks seda olegi tehtud.

Nii näiteks on Peeter Olesk kuulutanud:

"Nähes 1940. aasta suvel nõukogude vägede sissemarsse ja kollaboratsionistide rõõmu, ütles ta [Sütiste] innustunult, et "see on revolutsioon" ega osanud öelda, et see on reetmine."¹¹ Sütiste ühes tuntuimas luuleteoses "Maakera pöördub itta" on nähtud lausa nõukogude okupatsiooni pidulikku sisseõnnistamist.

Sütiste rakendati kiiresti nõukoguliku kirjanduspoliitika vankri ette. Minu kooliajal ENSVs oli ta täiesti mõõdutundetult ülehinnatud luuletaja (nt keskkoolile mõeldud valimikus "Rahutu mõte", 1970, on tervelt 13 Sütiste luuletust ja üksainuke (!) Talviku pala).

Ent jäeti mainimata, et mitmed tema teosed olid tollal keelatud kirjandus (eriti Vabadussõja-aineline poeem "Noored partisanid", 1935, aga ka luulekogu "Maha rahu", 1932, ja näidend "Esimene pääsuke", 1937), mitmeid tema tekste tsenseeriti.

Nii näiteks on poeemist "Lääs ja ida" (1939) taasavaldamisel Teoste II köites 1956 välja kärbitud stroof:

"Kurb elutus ning ainult tukid

me ümber kõikjal maha jäid,

kust äsja olid läbi käinud

Suur-Moskva vürsti peninukid."¹²

Või näiteks Berliini 1936. aasta olümpiamängude reportaažist on Teoste II köites (1956, lk 196) välja tsenseeritud kirjeldus "sini-must-valgest, mida alati hoolega otsid ja leiadki kõikumata täpsusega teiste sekka asetatuna." Samas avaldatud viimastest päevikumärkmetest on kadunud kõik ideoloogiliselt sobimatud kohad, sealhulgas viited 1944. aasta märtsipommitamisele.¹³

Kui sakslased septembris 1941 Sütiste vangistasid (pannes talle süüks punast meelsust), on ta vanglast Henrik Visnapuule kirjutanud: "Meie maa ja rahvas vabanes aasialikust painajast ja minu süda tundis uut loomingurõõmu ja hoogu..."¹⁴ Tänu Visnapuu, Gailiti jt kirjanike positiivsele iseloomustustele vabanes ta vanglast juulis 1942.¹⁵

Lisaks kõigele on Valter Heuer leidnud Riigiarhiivist NKVD nimekirja "nõukogude korra õelatest vaenlastest", kus leidub ka Sütiste nimi.¹⁶ Kirjanik teatavasti surigi (infarkti) NKVD ülekuulamisel, kui uuriti, miks sakslased teda maha ei lasknud...

Nii paistab, et üliimpulsiivse poeedi maailmavaatelistel kõikumistel – lausa ühest äärmusest teise – oli üpris oluline roll ka tema hävitava pärapoeesia-loo sünnis.

Veel tagasivaateid

Peene kirjandusliku intuitsiooniga Karl August Hindrey on oma elu lõpul peetud päevikus Sütiste kohta arvanud: "Schütz aga on ainult kultuurita talent."¹⁷

Arbujate vaimsele üleolekule mitmetest põlvkonnakaaslasest on viidanud Maie Kalda: "Arbujad polnud, peale Bernard Kangro, just usinad ülikoolidiplomi nõutajad, aga nende filosoofiline haritus ei jäänud vähem harituil märkamata."¹⁸

Nii aimub ka Sütiste kõige kuulsamast kirjatükist mingit poolharitlaslikku vimma. Ants Oras oli Sütistele ette heitnud peamiselt reportaažlikku pealiskaudsust – aga just sellele etteheitele ei suuda Sütiste oma pikas (raamatus 42 lk) traktaat-pamfletis – peale oponentide alavääristamise – mitte kui midagi sisulist vastata. Puhtesteetilisi argumente tal praktiliselt polegi.

Sütiste kirjatükist kumab ka sügav alaväärsuskompleks, kui ta Ants Orase varasemale (suuresti õiglasele) kriitikale vastates pillab lause:

"Niivõrd viletsateks ja närusteks on muutunud paljud, nende seas ka mina, et ei peaks julgema enam hingatagi."

Ajalooline õiglus pandi tasapisi siiski maksma, eriti ehk siis, kui Nigol Andresen nimetas kogumikus "Mälestusi Juhan Sütistest" (1985) Heiti Talvikut reservatsioonideta meie 1930. aastate parimaks poeediks.

Mürgine vaimukus

Oskar Kruus kinnitab oma Sütiste-monograafias: "Artikkel on kirjutatud vaimukalt ja kaasakiskuvalt, selle mõju võis olla suur."¹⁹

Karl Muru leiab oma Alveri-monograafias, et Sütiste "hiidpamflett" on kogu oma vurgaalsotsioloogilisele aluspõhjale vaatamata üsna vaimukas: "...ükshaaval arbujaid iseloomustades kasutas Sütiste osavasti ja tihti vaimukaltki pamfletisti võitlusvõtteid, sealhulgas luulet ka sihipäraselt täht-täheliselt lugedes ja tõlgitsedes."²⁰

Jah, omamoodi vaimukas ja "kaasakiskuv" Sütiste lammutav traktaat ju tõepoolest on. Aga see on selline mürgine vaimukus, mis, olgugi peamiselt juba pärast autori surma, tegi väga palju halba ning on jäänud meie kirjanduslukku kui eriti hoiatav näide tumedate kirjanduslike kirgede hukutavast mõjust.

Lisa. Sütiste varasem käsikirjaline hinnang Talviku "Palavikule", Karl Muru kommenteeritult:

"J. Sütiste suhtumine on siin mõistev ja heatahtlik.  Eluläheduspõhimõtte esindajana tähendab ta küll, et H. Talvik elab "mööda ümbritsevast elust" ja "andub oma siseilmale", leiab, et ekspressionismi sugemed "jätavad puhtliteratuurse mulje", teoses ilmnevat tuska ja apaatiat seletab J. Sütiste elunautimispohmelusega. Ent samast loeme: "Talvikul on oma stiil, oma leksikon ja figuurid selle elu väljendamiseks. Ta sõnad ja kujundusvõtted on teravad /– – –/ Talvik on põhiolemuselt romantik, segunenud naturalistlikkude kõrval elamustega. /– – –/ Stiili suurimaks vooruseks on see, et abstraktsed kujutelmad kanduvad tal üle konkreetsetele, ent mitte vastupidi nagu see meie hilisromantikute man esineb.""

Karl Muru, "Luulekutsumus. Heiti Talviku 80. sünniaastapäeva puhul" – Sirp ja Vasar 16. 11. 1984, nr 46, lk 5; veidi teisendatult ka: Karl Muru, "Kodus ja külas", Eesti Raamat, Tallinn 1987, lk 24. Muru nimetab Sütiste käsikirja "usutavasti arvustusvisandiks".

Lisa. Sütiste trükitud arvustus Talviku "Palaviku" kohta

Heiti Talvik. Luuletusi. Kammisseppade kirjastus Tartus 1934.

"Palavik" on H. Talviku esikkogu, millesse koondutud luuletused 1924—1934. a. Kuid vaatamata kümneaastasele ajavahemikule, jääb "Palavikust" haruldaselt terviklik üldmulje.

Põhimeeleolult sarnaneb Talviku esikteos mitmeti Adamsoni kolletuslauludele. "Palavik" kajastub samuti tõbede, allakäigu ja surma inspiratsioone. Kahestkümnest kaheksast luuletusest tegelevad otsemalt või kaudsemalt tervelt üheksateist poomise, katku, kärvamise, rappavajumisega! Neile lisanduvad reuma, astma, kuritõbi, migreenid ja muud tõved romantilistes raamingutes. Talviku pessimistlikku elutunnet aga ei põhjusta nähtavasti mingi füüsiline kannatus, nagu teame seda Adamsonist, vaid siinne "surmalähedus" juurdub ennekõike literatuursel esteetilis-romantilisel maailmatajumisel. Pole kahtlust, et "Palaviku" apaatiamaneeride väliseruditsioone tuleb otsida kõigepealt prantsuse poeedi Villon'i luulest, mis põhjustabki sügava tühiku selle esikteose ja kaasaja vahele.

Oma pohmelusluule on Talvik valanud laitmatusse vormi eeskujuliku selgusega. Kujundamises on kokku liidetud romantilised visioonid naturalistlikkude otsekohesustega. See annab "Palaviku" elupohmeluslikule sisulaadile isepärase stiilijõu.

Joh. S. [Johannes Schütz = Juhan Sütiste]
Areng 1935, nr 1-2, lk 45

¹ Tsiteeritud kogumikust "Traditsioon & pluralism", koostaja Marin Laak, Eesti Kirjandusmuuseum ja kirjastus Tuum, Tartu / Tallinn 1998, lk 95
² Paul Rummo, "Juhan Sütiste ja kirjanduse elulähedus. Kirjaniku 15. surma-aastapäeva puhul" – Sirp ja Vasar 12. veebruar 1960, nr 7, lk 3
³ Ott Kangilaski, "Lauakõne Betti Alveri juubeliks" – Sirp ja Vasar 25. november 1966, nr 48, lk 3
⁴ Kas ei tule tuttav ette? Putinliku Venemaa ametlikus agressiivses retoorikas kasutatakse Euroopat (sageli: "Geiroopat" – selle peale Sütiste veel ei tulnud) ja üldse läänemaaiima maapõhja manades ikka samu madalalaubalisi mõisteid: mandumine, laostumine, kõdunemine, roiskumine... Tänapäeval on see muidugi mõttetu sõnamulin, mis, nagu ütleb vene kõnekäänd, ei too koeragi ahju pealt alla.
⁵ Oskar Kruus, "Juhan Sütiste 1940 – 1941" – Keel ja Kirjandus 1980/7, lk 419
⁶ Sirje Olesk, "Peatükk ajaloost: ENSV Kirjanike Liit ja EK(b)P KK kaheksas pleenum" – kogumikus "Kohandumise märgid", Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, Tallinn 2002, lk 117
⁷ Ants Oras, "Betti Alver luuletajana" – eessõna teosele: Betti Alver, "Luuletused ja poeemid", Stockholm 1956, lk 28
⁸ Kogumikust "Mälestusi Juhan Sütistest", koostanud Oskar Kruus, Eesti Raamat, Tallinn 1985, lk 55
⁹ Karl Muru, "Monograafia Juhan Sütistest" – Akadeemia 2001/4, lk 827
¹⁰ Aksel Tamm, "Aga see oli üks mees" [Bernard Kangro] – Looming 2001/4, lk 595
¹¹ Peeter Olesk, "Sütistelik Rein Veidemann" – Eesti Päevaleht 28. 09. 2001
¹² Tsiteeritud teosest: Oskar Kruus, "Juhan Sütiste. Elukäik ja looming", Eesti Raamat, Tallinn 2000, lk 169
¹³ Samas, lk 216
¹⁴ Samas, lk 209
¹⁵ Olen sellest kirjutanud oma raamatus "August Gailit. Lahtiste allikate poole", Ilmamaa, Tartu 2022, lk 211
¹⁶ Oskar Kruus, "Juhan Sütiste. Elukäik ja looming", lk 238
¹⁷ Karl August Hindrey, "Iru päevik. Sügis 1946", valinud ja kommenteerinud Rutt Hinrikus, sari Litteraria, nr 8, Eesti Kirjandusmuuseum ja Virgela, Tartu 1996, lk 25
¹⁸ Maie Kalda, "Mis LOOM see on?", Eesti Kirjandusmuuseum, Kultuuri- ja kirjandusteooria töörühm, Tallinn-Tartu 2004, lk 362
¹⁹ Oskar Kruus, "Juhan Sütiste. Elukäik ja looming", lk 188
²⁰ Karl Muru, "Betti Alver. Elu ja loomingu lugu", Ilmamaa, Tartu 2003, lk 74