Aivar Kulli ajalootund. Oskar Luts ja Kalevipoeg
Seekordses ajalootunnis uurib Aivar Kull, mil moel mõjutas Kalevipoeg Oskar Lutsu läbi tema karjääri.
Meie rahvuseepos "Kalevipoeg" oli üks Oskar Lutsu juba lapsepõlves tugevasti mõjutanud raamatuid. Nagu paljude teiste, nii temagi jaoks seostusid Kalevipoja võitlustega aastatel 1918-20 ka Vabadussõja lahingud.1
Oma päevikutes (avaldatud 1996) elas ta kaasa Vabadussõja sündmustele, pilkas bolševikke, Leninit ja Trotskit.
Nii näiteks leidis ta, kui Lev Trotski ja Jaan Anvelt Narva alt napilt põgenema pääsesid:
"Ühtlasi langes täna Narva eesti vägede kätte tagasi, kusjuures Bronstein (Trotski) ja Anvelt peaaegu vangi olla pidanud sattuma. Kahju, et ei sattund – neid mõlemid oleks võind pärast kalli raha eest rahvale näidata."
Samas iseloomustab ta enamlasi selliselt: "See oli lihtne röövsalk, kes kord võõra varanduse ja elu kallale pääsis."
Ning ajaloofilosoofiline tõdemus: "Seal, kus kord raiuti aken Euroopasse, varsti suleti uks sissekäiguks."
Eesti iseseisvuse saavutamisele reageeris Luts vaimuka lühinäidendiga "Kalevi kojutulek" (Tartu 1919), näidates, kuidas taluperemees Pliuhkami puskariajamise-iha kaalub üles suured sõnad vabadusest, iseseisvusest ja Kalevi kojutulekust. Tuntud eeposemotiivi leidlikult kasutades on siin eesti iseseisvust ühtviisi jõuliselt nii (väliselt) pilgatud kui ka (seda mõjuvama alltekstina) ülistatud.
Ning vestes "Mälestussammas" (Postimees 21. 7. 1930) sekkus Luts arutellu Tartu tulevase Vabadussõja ausamba asukoha üle ja pakkus selleks Toomemäge.
Luts oli Tartut esmakordselt näinud suvel 1893, kuueaastase poisikesena. Hiljem on ta oma esimesed Tartu-muljed jäädvustanud memuaarteoses "Maa ja linn" (Tartu 1939), kus Emajõe kalda kirjelduses leidub ka lause: "Oh, ärgu nüüd keegi nooremaist arvaku, et mulle sealt kohe tuleb vastu Kalevipoja kuninglik kuju, nagu praegusel ajal!"2
1957. aastal teostesarjas ("Följetonid") taasavaldatuna on "Maas ja linnas" selle koha peal kärpimisele viitavad märgid: [----].
Ka jutustuses "Vaikne nurgake" (Tartu 1934) on Luts kirjeldanud Emajõe-äärset Kalevipoega, lisades omapärase humoorika kommentaari:
"Kalevipoja imposantne kuju läigib äsjasest vihmahoost ning näib, nagu oleks tema kaugusse suunatud pilk muutunud teravamaks kui tavaliselt. Kuhu ta vaatab? Kas silmitseb õitsevat ja haljendavat eestlaste maad või lihtsalt otsib neid veidrikke, kes tema jõulisele kehale sepitsesid nii mannetu aluse? Nüüd on lugu niisugune, et mees, kellele isegi Peipsi vesi tõusis vaevalt niueteni, ei küüni vaatama üle keskmistegi puude latvade?"
Muidugi oli "Vaikse nurgakese" uustrükist (Jutustused II, 1953) seegi lõik haihtunud.3
Pilgates ühes 1935. aasta följetonis tollal maadvõtvat Tallinna-kesksust, loob Luts unenäolise visiooni Kalevipoja-samba minekust Tallinna:
"Kuidagi nihutasin enda Vabaduspuiesteele ja istusin sinna kuhugi pingile. Jumal tänatud: vähemalt Kalevipoeg on veel alles! Aga korraga raputab vägilane oma ilusat pead ja ütleb: "Ei, vaja minna! Kaua minagi siin kummuti otsas pleegin?" Ja astubki maha oma kivialuselt, võtab mõõga kaenlasse ja majesteetlikul sammul hakkab minema Suureturu poole. — "Vabandage, härra... härra Kalevipoeg," küsitelen aralt, "kuhu te siis nüüd lähete?" — "Noh," heidab minule ühe kotkapilgu, "eks ikka sinnasamasse, kuhu kõik teisedki. Lähen, võtan vana Barklai kukile ja mis muud kui Tallinna poole. Barklail, nagu teate, pole jalgu, seepärast peab vanameest veidi aitama. Muide, see ju ei tee viga: kahekesi seltsim käia. Head päeva!""
Midagi väga olemuslikku Lutsust annab edasi Arvo Mägi mälestuskild sõjapäevilt:
"Vabariigi aastapäeval 1943, kui inimesi kogunes Kalevipoja mälestussamba juurde, oli Luts see, kes teiste kõheldes ette astus, pea paljastas ja väriseva häälega hümni alustas, millega teised ühinesid."
Tänasel päeval asetsevad Luts ja Kalevipoeg Emajõe kaldal üsna lähestikku, silmsideme kaugusel, sõbralikult koos.
1 Näiteks August Gailiti puhul tõin oma Gailiti-raamatus (2022, lk 79) ära tema nägemuse Vabadussõjast, mis jäädvustatud otse lahingute keerises: "Ei tunne ajalugu riikide tekkimisi nii võimatuis oludes, nagu see sündinud Eestiga. Organiseerida sõjaväge, astuda enamlaste lainele vastu, mis neelanud Ukraina, Lätimaa, osa Leedumaast, ning tulla välja võitjana, see on Kalevipojalik unistus, mis läinud täide. Ükskõik mis saatuse osaliseks meie ka edaspidi ei saaks, kuid praegune sõda jääb meie ajaloo veergudesse kustumatu leheküljena. See on kui meie eepose jätk, Kalevipoja võitlus Vene karuga."
2 Amandus Adamsoni poolt loodud Tartu Vabadussõja mälestussammas Kalevipoeg avati aastal 1933, lammutati ja kadus jäljetult 1950 ning taasavati Ekke Väli poolt modelleerituna 2003. Samas lähedal asetseb Oskar Lutsu mälestusmärk (skulptor Aulin Rimm ja arhitekt Allan Murdmaa, avati kirjaniku 100. juubeli eel 1987).
3 Noorem lugeja võiks püüda hetkeks kujutleda, et praeguse punamonumentide teisaldamise juures oleks rangelt keelatud neid monumente trükisõnas mainida, ja seda isegi tuntud kirjanike teostes (aga Vabadussõja mälestusmärkide puhul kehtis säärane keeld veel kuni 1988 aastani) – ning siis saaks ta ehk paremini aru kogu ENSV-aegse olukorra jõhkrusest ja nõmedusest.
Toimetaja: Kaspar Viilup