Aivar Kulli ajalootund. Tammsaare sõjamõtted

A. H. Tammsaare
A. H. Tammsaare

Aivar Kull uurib oma seekordses ajalootunnis, mida on läbi aastate sõja kohta kirjutanud Anton Hansen Tammsaare, kes on analüüsinud nii sõdade olemust kui ka valgustanud sõja ja kultuuri seoseid.

Praegune Vene-Ukraina sõda on ajendanud tõmbama mitmeid ajaloolisi paralleele, küll Vene-Jaapani (1904–05) või Soome Talvesõjaga (1939–40), küll Hitleri, küll Staliniga. On tõepoolest hämmastav, kuis meie päevade rindejoon on mõnigi kord jooksnud täpselt samas kohas nagu II maailmasõja aegu.

Üks tasakaalukamaid vene politolooge Dmitri Oreškin (1953) on aga siin tõmmanud ajaloolisi paralleele I maailmasõjaga.

Kui see sõda suvel 1914 puhkes, võis Venemaal täheldada erakordset "sõjavaimustust": nii näiteks olid paljud suurilmadaamid annetanud oma kaelakeed, kõrvarõngad ja kuldsõrmused "sõja altarile" (tõsi, siis oli juubeldamine ehtne, aastal 2022 aga on see suuresti kunstlikult tekitatud).

Ent impeeriumlik eufooria ei kestnud kaua. Veidi enam kui kahe aasta pärast oli taevani ülistatud isevalitseja Nikolai II kukutatud ning järgmise, 1918. aasta suvel koos perekonnaga maha lastud ...

Kui praeguse sõja puhul aina räägitakse selle sõjakäigu igasuguse "mõtte" täielikust puudumisest, siis sama on I maailmasõja kohta tagasivaates kinnitanud näiteks Stefan Zweig:

"Kui tänapäeval rahulikult vaagides küsida, miks läks Euroopa 1914. aastal sõtta, ei leidu selleks ainsatki mõistlikku põhjust ega isegi mitte ajendit."1

 

*            *            *

 

A. H. Tammsaare on meie kirjanikest vahest kõige põhjalikumalt – ja läbinägelikumalt – analüüsinud sõda kui sellist ja sõdade olemust, valgustanud sõja ja kultuuri seoseid. Eriti tema I maailmasõja jälgedes ilmavalgust näinud raamat "Sõjamõtted" (kirjastus Noor-Eesti, Tartu 1919, 246 lk, 28 artiklit) on ühtaegu vaimukas ja vaimurikas esseistlike ajapeegelduste kogum.

Nende artiklite taastrükk sai täielikul kujul võimalikuks alles tsensuuri lõdvenedes aastal 1988 klassiku kogutud teoste 16. köites (ning sellele on järgnevalt lühiduse mõttes viidatud nii: 16. köide, lk 12 = 16 : 12).

Tammsaare ei ürita silme ette manada sõjakoledusi, ta esineb peamiselt iroonilise vaatlejana, militaarsete tungide paljastajana, grotesksete ajapeegelduste kroonikuna. Tema artikkel Anatole France'st kannab lausa väljakutsuvat pealkirja: "Naerjast nutusel ajal".

Nii leiab ta, et sõda õpetab meid paremini tundma sõdivate riikide geograafiat, varem tundmatuid linnu ja külasid: "Sõda on ka kõige parem abinõu naabrirahvaste lähemaks tundmaõppimiseks" (16: 12).

Lahingukirjelduste näiteks katke ühe "vilunud sõjamehe" jutustusest:

 "Pagana ilus oli vaadata. Jämedad männid murdusid prõginal nagu õlekõrred rehepeksmisel, tolm aga puudus, ja kuulid lendasid edasi. Hommikul juhtusime põlise papli juurde, millel ilus jäme auk sees nagu Saksamaa puuriga lastud: suurtükikuul oli siit läbi jooksnud. Tore! Vaata aina lusti pärast!" (16: 30-31).

Üks Tammsaare kriitikanoolte peamine märklaud on suurrahvaste suurusehullustus, kujutlus, et just nemad on kutsutud ja seatud mõnele teisele rahvale "õiget teed" näitama, vallutama ja allutama. "Väikerahvad tunnevad harva seda ülevat, peadpööritavat, meeletukstegevat orgialikku rõõmu, mis tekib jõuteadvusest." (16: 294).

Tammsaare ei väsi imestamast äsjaste "rahupooldajate" ja "-võitlejate" ootamatult väljaprahvatava tigeda sõjakuse üle:

"Ku[i]das oli see võimalik, et inimesed, kes aastate jooksul niisuguse vaimustuse ja soojusega rahust olid rääkinud, üleöö sõjapasuna häälele vastuvõtlikuks muutusid, unustades ülistatud rahvaste ja inimeste vend[l]ust, mida õpetanud kristlik kirik ja ka ühiskondlikud apostlid? Kas tõeste oli see ainult sõnadekõlin, kas tõeste ei mõtelnud keegi, et sõnad peaksid kohustama?" (16 : 312).

Religiooni osa sõjas pakub kirjanikule võimalusi iseäranis sarkastilisteks märkusteks. Eriti jälestusväärsed on end usklikena reklaamivate riigijuhtide sõjakuriteod.

Tammsaare omaette ulatuslik teema on sõja ja kultuuri vahekord. Sageli paneb ta kahtluse alla kogu õhtumaise kultuuri, mis pole suutnud sõjapsühhoosi taltsutada. Mõnedki tema vastavad mõtteavaldused on läbinisti pessimistlikud. Ent samas on ta paralleelselt oma sõjamõtetega avaldanud rohkesti puhtkirjanduslikke ja ka teatrikriitilisi artikleid, olles ilmselt veendumusel, et kahurite mürina aegu ei pea muusad vaikima.

Tammsaare kõige sõjavastasem ilukirjanduslik pala on novell "Elavad nukud" (Kogutud teosed, 4. köide, 1979, lk 181-192), mis mingi kandi pealt meenutab mulle Nobeli laureaadi William Goldingi tähtteost "Kärbeste Jumal" (e. k. Henno Rajandi tõlkes 1964, kordus- ja järeltrükid 1989, 2003, 2011, 2015, 2020, 2021). Neis mõlemas teoses arendavad lapstegelased lihtsameelselt sirgjoonelisi täiskasvanulikke arutlusi kurjusest ja vägivallast, jõudes täiesti absurdsete ja grotesksete järeldusteni.

"Kärbeste Jumal" näitab, kuidas üksikule saarele sattunud laste irratsionaalsed fantaasiad, hirmud ja agressiivsed impulsid vastastikku võimendudes lõpuks kasvavad hävitavaks stiihiaks.

"Elavate nukkude" lapsed püüavad oma mängudes ette kujutada ideaalseid sõdureid.

"Kui sõduril pole hinge, siis on ta hästi vahva. (–-) Aga sõdur peab vahva olema. Ta peab nii vahva olema, et läheb tule ja mõõgaga ka kaitsetute naiste ja laste, vanade ja nõtrade, iseoma isa ja ema, õdede ja vendadegi vastu" (4 : 189).

Avaldatud 1939. aasta detsembris, on "Elavad nukud" juba vastukaja uue maailmasõja puhkemisele.

"Oma vaimus kuulis ta juba pealetulevate sündmuste kõma ja nägi surma ja hävingu lainet veeremas meie kodumaa suunas," meenutab memuarist Leonid Trett oma viimaseid vestlusi Tammsaarega. "Kodumaa saatuse kõrval tegi talle neil päevil palju muret meie vennasrahva, soomlaste saatus, kelle meeleheitlikku ja kangelaslikku võitlust ta jälgis imetlusega segatud valuga. Metsikus, millega Nõukogude Liit ründas meie vennasrahvast, masendas teda ja selles brutaalsuses ilmnev Nõukogude Liidu valitsejate õige pale hävitas temas viimased illusioonid."2

Nii on meie klassiku loomingu mõned tahud osutunud üllatavalt aktuaalseks just aastal 2022. Igapäevaste süngete sõjauudiste taustal võiks alati teravmeelne ja selgepilguline AHT siin üleloetuna paradoksaalsel kombel omada isegi teatud teraapilist, hingerahu taastavat toimet.

1 Stefan Zweig, "Eilne maailm. Eurooplase mälestused", tõlkinud Jaan Kross, Eesti Raamat, Tallinn 1988, lk 135
2 Leonid Trett, "A. H. Tammsaare, nagu teda tundsin", Loomingu Raamatukogu 1998, nr 1–3, lk 145, 146

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: