Aivar Kulli ajalootund. Põgenemine "vabastajate" eest

August Gailit
August Gailit Autor/allikas: ERR

Seekordses "Ajalootunni" loos jagab Aivar Kull peatükki oma raamatust "August Gailit. Lahtiste allikate poole", mis käsitleb Gailiti teost, põgenikeromaani "Üle rahutu vee" (1951) ja näib hästi haakuvat aastal 2022 maailmas toimuvaga, eeskätt Ukraina põgenikekriisiga.

Nagu sügisel 1944 kümned tuhanded põgenesid Eestist, nii on ka Ukrainast viimase poole aasta jooksul palju miljoneid inimesi põgenenud, ja ikka samal põhjusel – "vabastajate" eest ...1

Romaani "Üle rahutu vee" puhul meenus mulle Federico Fellini kuulus film "Ja laev läheb" (1983) – olgugi Fellini puhul tegemist luksusaurikuga ja Gailitil hoopis pisema paadikesega. Mõlema sõiduriista pardale kogunenud seltskond illustreerib omal viisil õhtumaa kultuuri varingut; sarnasust on ka paigutises lõikavalt groteskses kujutuslaadis.

"Üle rahutu vee" on Gailiti kõige kirglikum ja ühtaegu kõige filosoofilisem romaan, tegelaste suu läbi pillutakse siin järjest inimkonna ajalugu haaravaid aforisme ja püstitatakse suuri, lausa igavikulisi küsimusi.

"Õilsamgi õpetus muutub inimese käes vägivallaks, julmuseks ja hirmsaks tapariistaks" (1951, lk 43).

"Kristluse nimel tapeti sajad tuhanded, vabaduse nimel miljonid, kommunismi nimel kümned miljonid, ja nüüd tuleb vaid oodata homse päeva hüüdsõna, mis nõuab juba sadu miljoneid?" (lk 58–59).

 

ÜLE RAHUTU VEE

Juba kodumaal alustatud romaan ilmus August Gailiti 60. sünnipäeva aegu aastal 1951 Göteborgis. Teosel on mõneti ebaharilik saamislugu. Jaanuaris 1945 on autor rääkinud "Üle rahutu vee" kirjutamisest Ain Kalmusele2; jaanuaris 1946 teatati romaani ilmumisest "lähematel kuudel"3; teose lõpus on valmimisajaks märgitud 1947; katkend romaanist (6. peatükk) avaldati Harald Parresti ja Henrik Visnapuu poolt toimetatud koguteoses "Koguja I" (1949)4, teine katkend (11. peatükk) aga Tulimullas 1950.5 Niisiis ootas autor oma põletavalt aktuaalse temaatikaga romaani avaldamisega tervelt kolm-neli aastat.

Teose tausta on põhjalikult avanud Margus Kasterpalu oma järelsõnas romaani 2009. aasta väljaandele, siin on ära toodud ka romaani ühe tegelase, sõdur Peeter Rooduse ilmse algkuju pikem (allkirjata) kiri Gailitile, kus esitatakse hulk tõestisündinud, kohati lausa peadpööritavalt efektseid stseene kirja autori enese põgenemisteekonnalt; romaanist leiame Kasterpalu sõnul selle kirja "ilukirjanduslikke, kuid vaieldamatult äratuntavaid edasiarendusi."6

Gailiti romaan on otsast lõpuni raskelt "nõukogudevastane". Võib ette kujutada, milliste tunnetega lugesid Endel Sõgel, Max Laosson ja teised siinpoolsed kirjanduspreestrid näiteks ridu kodumaast, "mille anastasid nüüd ida saadanad, veriste tuiskude isandad, kuklalasumeistrid, piinamise, vägistamise ja valetamise võrratud geeniused, kes olid oma kunstis sellisele täiusele jõudnud, et saadana enese ja inimese vahel polnud enam mingit vahet" (1951, lk 195).

Teose põhisisu on tagasivaade aastatele 1940–44, punasele terrorile ja saksa ajale. Kohati muutuvad tegelaste mälupildid lausa dokumentaalseks ajastukroonikaks, meenutatakse 1941. aasta juuniküüditamist ja 1944. aasta märtsipommitamist, aga näiteks ka sõjapäevil lokanud spekulatsiooni ja salakaubavedu. Omaette pilkeobjektiks saab reetlik ja kahekeelne "läänedemokraatia". Kirjanikku on raskelt rõhuma jäänud Eesti järkjärguline annekteerimine-okupeerimine aastail 1939–40; teose vastavad arutlused kõlavad vahel samamoodi kui uuema aja etteheited tollastele riigijuhtidele "hääletu alistumise" pärast.

Romaanis torkab silma autori eriti sügav sukeldumine oma tegelaste siseilma. Kirjaniku 100. sünniaastapäeva aegu tõstis seda esile Arvo Mägi: "Autor, kes oma varasemates teostes on hoidnud distantsi oma tegelastega, astub neile nüüd inimlikult hoopis lähemale ja suubub nende mõttemaailma ning kannatustesse."7

"Jõle ja julm aeg ise on siin täiskasvanud inimeste näod vägagi kaasaegseteks hirmust, õudusest ja kaotusevalust moondunud lõustadeks väänanud," iseloomustab teose tegelaskonda Ivar Grünthal.8

Gailiti teoses on hoopis napilt "klassikalist" (mere)romantikat, pole siin ka mingit "nipernaaditsemist", see on kirjaniku kõige realistlikum raamat, ühtaegu vihapurse, hädahüüd ja karm kohtumõistmine.

"Nagu Vana Testamendi prohvetid, kelle stiili ta matkib, nahutab Gailit läbi oma jõuetuks osutunud rahva," iseloomustas Jaan Undusk romaani 2009. aasta uustrüki puhul kirjaniku loomelaadi, jõudes oma arvustuses retoorilise küsimuseni: "Mis saab Eestist, kui me sealt üksteise võidu pageme?".9

Teose pikkadesse ajaloofilosoofilistesse tiraadidesse on lükitud mõrkjaid-iroonilisi aforistlikke tõdemusi, nagu näiteks: "Sest kaua see aega võtab inimest tappa – lased kuuli kuklasse ja valmis ta ongi." (lk 219).

Kirjanik näitab psühholoogiliselt väga veenvalt ja üksikasjalikult, kuidas traagilisse piirsituatsiooni paisatud paadipõgenikud samm-sammult minetavad tsiviliseerituse õhukese väliskesta, kaob igasugune kaine mõtlemine ja lõpuks kipub hääbuma ka elutahe. "Oli piir, milleni inimene oma kannatustega suutis astuda, pärast seda oli surm juba ihaldatav ning elu tundus järsku nii väärtusetuna, et inimene hülgas selle kui suurima mõttetuse." (lk 310). Korduvalt kasutatakse mõistet "alateadvus" ja avatakse "inimese õudset sisemust" (lk 323), toimivad "alateadvusest pakatavad jõud, mis pole isiku enda käsutada ja juhtida" (lk 326). Naturalistlikud stseenid vahelduvad unenäoliste hõllandustega, romaani lõpupoole tabavad tegelasi kirkad visioonid, miraažid ja unelmterendused, andes teosele lausa alateadvuse tagamaadel kulgeva süvapsühholoogilise mõõtme.

Omaette meistritöö on romaanis kommunistide kaasajooksiku Andrus Sipria sisemonoloogidena antud portree. Kui Gailiti varastes novellides sageli askeldas Saatan, siis siin on loodud tõeline advocatus diaboli, Saatana advokaadi kuju. Oma leidliku demagoogilise sõnavahu ja mõtteuperpallidega suudab see tegelane põhjendada mistahes kuritööd, reetmist ja mõrva. Et maailm on ise juba totaalselt hullunud ja inimsugu metsistunud, näikse see andvat üksikisikule täieliku nietzscheliku ("jumal on surnud!") kõikelubatavuse tunde.

Teisalt on suure empaatia ja soojusega kujutatud kümneaastase poisikese Mika mõttemaailma ja kujutluspilte.

Teost ja selle tegelaskujusid analüüsides on Toomas Haug üldistanud: "Nagu Gailiti loomingus sageli, osutuvad kangelasteks naised, nii oma eluvaate sõnastamisel kui ka kehalise jõu poolest, kui on tarvis uppumisohus paati päästa. Naise kui sünnitaja maa motiiv on seekord välja arendatud viimsete konsekventsideni. Meestega on lood halvemad, kui nad pole just kunstnikud. Nad reedavad riigi, hiljem ka kaaskodanikke, nad kipuvad äritsema, pusivad universumi matemaatilise mudeli kallal ja otsivad viinapudelit. Näib, Gailiti arvates tabab just mehi elu põgususe ja kaduvuse tunnetus. Kuid nad väärivad lugupidamist näiteks sõduritena või talupoegadena."10

Tõepoolest, raamatu lõpupeatükkides jõutakse väga lihtsa äratundmiseni, mida ehtnaiseliku loomuliku vaistuga hoomab Aasa Leet: "Ning Aasa mõistis, et inimesele polnudki muud vaja kui elu ennast. kui vabadust seada oma samme ja toiminguid. Ta ei ihaldanud võimu, uhkeid kodasid ja hiilgust, ta rahuldus piskuga, mida andis päev. Ta tundis suurt rõõmu kaaslase edust ja ligimese häda ulatus ka tema südameni." (lk 344).

On väidetud, et pagulaskonnas kiputi Gailiti järjekordset "ebapatriootilist" romaani – nagu varem "Isade maad" – eitama või üldse maha vaikima. Siiski leiab trükisõnast ka positiivseid hinnanguid ja õiglast esiletõstmist.

Üsna tunnustav oli nimemärgi R. K. taha peitunud autori arvustus, mille lõpulauses nimetati teost meie kirjanduse pühapäevaks.11

"See on järjekordne sügav raamat August Gailiti loomingus," kirjutas mõni nädal enne siitilmast lahkumist avaldatud arvustuses Henrik Visnapuu; selle romaaniga kirjanik "ei kergenda mitte ainult üksi oma südant, vaid ta ütleb mehiselt ära, mis tal meie maa saatuslike sündmuste kohta öelda on."12

Mõneti skeptiline oli küll Karl Ristikivi arvustus justkui distantseeruva pealkirjaga "Üks ülesõidulugu". Noorem kolleeg leidis, et Gailitil ei puudu hoogu ja värvi, ent "sageli on seda nii palju, et reaalsuse põhi ja sellega ka mõju lugejasse kipub kaotsi minema. Niisama nagu tegelastegi eritunnused on niivõrd äärmuseni väljaarendatud, et inimeste asemel näeme karikatuure."13 Jah, küllap oleks ka elulähedase realismi eestvõitleja magister Daniel Palgi (kes oma suuresti möödasihtivates arvustustes mingi kummalise põikpäise innuga ründas õige mitmeid Gailiti varasemaid teoseid) arvanud miskit sarnast!

Kümmekond aastat hiljem Gailiti nekroloogina avaldatud loominguülevaates tõstab Arvo Mägi aga esile teose erakordselt pingelist dünaamikat:

"... "Üle rahutu vee" episoodides ei tormitse ainult merevood pagulaspaadi ümber ega põrka põgenikud kokku kitsaste parraste vahel – ka kirjaniku enda kommentaarid toimuvale, toimunule ja toimuda uhkavale on täis julget ja kirglikku hoogu."14

Romaani pidas üheks Gailiti tippteoseks ka luuletaja ja esseist Ivar Grünthal: "Põgenemisteekonda ennast saab vaevalt meisterlikumalt kujutada, kui seda tegi Gailit oma viimases tõesti suures romaanis "Üle rahutu vee" (1951)".15

Muide, teos tõlgiti kiiresti läti keelde ja ilmus Saksamaal, sealne läbimüük polnud autori teatel paha: ""Üle rahutu vee" esimene trükk müüdi kuu jooksul läbi ja maikuul ilmus teine trükk, küll juba pisut kallima hinnaga, sest Saksamaal on paberihinnad tõusnud kohutavalt."16

Tagasivaates on Toomas Haug näinud romaanis mitte üksnes põgenemist "Ida metsikute hordide" eest, vaid ka põgenemist vaimse kaose, nihilismi eest: "Kuid see on põgenemine ka igaühe hinges seniste väärtuste varisemise kaose eest, mis inimesi meelitavalt haarab, ja uue hingerahu ning tasakaalu otsing."17

Teose uustrüki (1998) arvustuse lõpetab Janika Kronberg aga – otsekui polemiseerides eeltoodud Ristikivi hinnanguga – lausega: "Gailiti "Üle rahutu vee" osutab, et teose kestmise ajas tagab mitte tema realismi vaimus mõistetud tõele vastavus, vaid teatav nihestatus kunsti-ilma."18 Küllap on seda Gailiti puhul vahel vaja ikka ja jälle korrata.

Ülo Tonts avaldas imetlust kirjaniku pilguteravuse üle meediat käsitlevates mõttekäikudes: "On lausa üllatav, kui selgete ja kaugele nägevate mõttekäikude ning järeldustega Gailit pool sajandit tagasi kirjeldas meedia võimutsemisele allutatud maailma ja inimese allakäiku selles ..."19

Tollesama uustrüki saatesõnas pani Ülo Matjus Euroopa allakäigu üle arutledes kirja read, mis on muutunud päriselt aktuaalseks alles paarkümmend aastat hiljem:

"Eurooplast või Euroopast tulnut rõõmustab see, et Eesti tänavapilt olevat kiiresti "normaalseks" muutumas, sest Tallinna uulitsail võib juba sageli silmata araablasi ja neegreidki. Siiski ei ole see, mis loomulik eurooplasele, loomulik eestlasele. Eesti on muutusse kistud väljastpoolt ja vägivaldselt."20 Söandan arvata, et midagi taolist võiks tänasel päeval öelda ka Gailit ise.

Uuemal ajal on teost kui paadipõgenike traumaatiliste kogemuste musternäidet vaadelnud Tiina Kirss.21 Romaani on lähemalt analüüsinud ka Maarja Ojamaa, nentides:

"Autor paiskab lugeja ette väiklased inimsuhted, rabeleva ja saamatu arguse, ülima tooruse, sõgeda meeleheite, mõttetu eneseõigustuse ja -haletsuse." Ent just nii, ilustavat pateetikat vältides, "vähimagi heroiseeriva varjundita" saavutab kirjanik  süvapsühholoogilise üldistuse: "Gailiti romaan on põgenemise psühholoogiline ja filosoofiline lahkamine, mis avab süvitsi põgeneja koondportree..."22

Romaani kavatseti välja anda saksa keeles, kuid see plaan jäi katki. Ilmus aga, nagu juba mainitud, tõlge läti keelde (ja paraku polegi teost seni rohkem vahendatud): "Pari bangainiem udeniem", tõlkinud Leonhard Švarcs, Esslingen 1951, 2. trükk New York 1954.

Eesti kordustrükid on ilmunud 1998 (Ilmamaa) ja 2009 (Eesti Päevalehe / Akadeemia raamatusari Eesti lugu).

Margus Kasterpalu dramatiseeris ja lavastas romaani koos "Isade maaga" aastal 2012 Rakvere Teatris.

Viited

1 Ühest paljude põnevate ajalooteoste autori Viktor Suvorovi raamatust on meelde jäänud retooriline küsimus: "Mis vabastajad said olla need, kes ise polnud vabad?"
2 Ain Kalmus, "Mälestuskilde" – "August Gailit 1891–1960. Mälestusteos ", Lund 1961, lk 52-53
3 Kuulutused: Eesti Teataja 23. jaanuar 1946, nr 6, lk 1; 26. jaanuar 1946, nr 7, lk 1
4 August Gailit, "Euroopa uus kodanik" – "Koguja I. Kirjandus-kultuuri koguteos", Ülemaailmne Eesti Kirjanduse Selts,  Geislingen 1949, lk 9–25. Romaanis pole peatükke pealkirjastatud.
5 August Gailit, "Lekkivas paadis" – Tulimuld 1950, nr 3, lk 161-171
6 Margus Kasterpalu, "Üks leegitsev süda üle rahutu vee" – järelsõna teosele: August Gailit, "Üle rahutu vee", Eesti Päevalehe ja Akadeemia raamatusari Eesti lugu, 2009, lk 243
7 Arvo Mägi, "August Gailiti 100. sünniaastapäev. Eesti kirjanduse kolorist" – Eesti Päevaleht (Stockholm)  4. jaanuar 1991, nr 1, lk 4
8 Ivar Grünthal, "August Gailiti moondumised" – artiklite kogumikus "Müütide maagia", Ilmamaa, Tartu 2001, lk 106
9 Jaan Undusk, Eesti lugu: August Gailit "Üle rahutu vee" – Eesti Päevaleht 24. aprill 2009, lk 24
10 Toomas Haug, "Taganemine tontide eest". Konverentsil "Eesti kirjandus kahes ruumis" 11. XII 1989 peetud ettekanne – Vikerkaar 1990, nr 10, lk 41
11 R. K. [Raimond Kolk?], "Põgenikepaadis" – Eesti Teataja 10. veebruar 1951, nr 6, lk 4
12 Henrik Visnapuu, "Müüt uuest Noa laevast. August Gailit: Üle rahutu vee" – Vaba Eesti Sõna 17. märts 1951, nr 11, lk 6–7
13 Karl Ristikivi, "Üks ülesõidulugu" – Välis-Eesti 17. juuni 1951, nr 24, lk 6
14 Arvo Mägi, "August Gailiti looming" – Teataja [Stockholm] 19. november 1960, nr 41, lk 4
15 Ivar Grünthal, "Taevased ja vaevased ratsanikud" – artiklite kogumikus "Müütide maagia", Ilmamaa, Tartu 2001, lk 320
16 Piret Noorhani, "Kirjanikult kirjastajale. August Gailiti kirjad Andres Laurile" II – Tuna 2007, nr 2, lk 114
17 Toomas Haug, "Taganemine tontide eest", lk 44
18 Janika Kronberg, "Traagiline põgenemisteekond" – Eesti Päevaleht 18. jaanuar 1999
19 Ülo Tonts, "Noa Laevaga üle Läänemere" – Keel ja Kirjandus 1999, nr 6, lk 424. Mäletatavasti oli Noa laeva kujundit kasutanud teose ilmudes juba Visnapuu.
20 Ülo Matjus, "Minnes isade maalt" – järelsõna teosele: August Gailit, "Üle rahutu vee", Ilmamaa, Tartu 1998; tsiteeritud raamatust: Ülo Matjus, "Kõrb kasvab", sari Eesti mõttelugu, nr 54, Ilmamaa, Tartu 2003, lk 153
21 Tiina Kirss, "Põgenemine ja trauma" – Looming 2002, nr 12, lk 1870-80
22 Maarja Ojamaa, "Kultuurimälu transmeedialisus. Rand Teise maailmasõja paadipõgenemisi vahendavates kunstitekstides" – Keel ja Kirjandus 2013, nr 8–9, lk 703, 699, 710

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: