Sõjavastaste hulk Venemaal kasvab aeglaselt, aga kindlalt. Selle kinnituseks võib venekeelsest internetist leida tohutul hulgal videoid, üleskutseid, karikatuure, aga ka näiteks antimilitaristlikke luuletusi.

Üks selline mitmesugustel saitidel laialt levinud vaimukas luuletus (autor Vladislav Dorošenko) on mulle eriti meelde jäänud ning püüdsin selle ka eesti keelde tõlkida.¹

Luuletuses figureerivad tegelased peaksid meie lugejale olema üldiselt tuttavad ja kõigist neist on artiklid eestikeelses Vikipeedias (nt Rossija Banki juhatuse esimees Juri Kovaltšuk, Gazpromi juht Aleksei Miller).

Ma täna öösel nägin õudset und,
see oli jubedate nägemuste tund:
käib sõda, rindel võitleb Žirinovski poeg,
Lavrovi tütar sanitariks, surnuid kokku loeb.

Ka Putini kaks tütrekest on selles väes,
nad sööstmas rünnakule, automaadid käes
ja päästikule vajutades kisendavad seal,
"ME KODUMAAD JA ISAKEST EI JÄTA EAL!"

Siis nägin suitsusambas leegitsemas tanki,
Medvedjev-nooremat sealt välja kanti,
ja piiga, kelle isaks uljaspea Šoigu,
ta lohistas medpunkti läbi vereloigu.

Zjuganovilgi poeg ja lapselaps on rindel,
ka Valja Matvijenko võsukese mehemeel on kindel.
Kõik nagu üks mees tormasid nad sõtta,
et vendi NATOsse ei saadaks võtta.

Siin Kovaltšukid marssimas on rivis uhkes
ja Rotenbergid, võitlusvaim ju neiski puhkes.
Ja Miller ruttab rünnakule vapralt,
Gazpromi rühma tiib võiks muidu jääda hapraks.

Ma silmad avasin ja sulgesin nad jälle.
Mis uskumatud totrused end ilmutasid mulle!
Vist ilmaaegu vaadatud sai TV-kasti,
et säherdune jamps mu pähe lasti.

¹ Originaali leiab kergesti, kui sisestada otsingusse luuletuse esimene rida: "Мне снился нынче страшный сон".