Aivar Kulli ajalootund. Ivan Bunin 150 ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Ivan Bunin
Ivan Bunin Autor/allikas: Wikipedia

Aivar Kulli tõlge Ivan Bunini novellist "Kerge hingus" autori 150. sünniaastapäeva puhul.

Ivan Bunin (22. oktoober 1870 Voronež – 8. november 1953 Pariis) oli esimene vene kirjanik, kes pälvis Nobeli preemia (1933).[1]

Tema loomingus on eriti väljapaistval kohal kõrgetasemeline novellistika. Ja siin seisab omakorda erilisel kohal novell "Kerge hingus", mida on sageli peetud Bunini jutustuskunsti tippsaavutuseks.[2]

"Kerget hingust" on väga mitmeti tõlgendatud ja palju kordi analüüsitud, on uuritud novelli tujukalt hüplevat, sündmuste tavapärast kronoloogiat hülgavat kompositsiooni ja eriskummalist, peaaegu julmalt otseütlevat ja samas ometi õhuliselt helget stiili.[3] Eesti keeles on kättesaadav tuntud psühholoogi Lev Võgotski käsitlus teoses "Kunsti psühholoogia"; Bunini novelli omaaegse tõlkijana võisin aina imeks panna, kui sügavale teose kunstilisse struktuuri ja psühholoogiasse on Võgotski peenekoelises vaatluses kaevutud.

Rääkida ülimalt traagilist lugu kergel, peaaegu muretul toonil – sellega saavutab Bunin väga sugestiivse efekti.

Olgu see lummav novell kirjaniku 150. tähtpäeva puhul meie lugejale ka netimaailmas kättesaadavaks tehtud.

IVAN BUNIN "KERGE HINGUS"

Surnuaial värskel savisel hauakünkal seisab tugev, raske ja sile tammerist.

Hallidel aprillipäevadel on kreisilinna suure surnuaia hauakivid läbi raagus puude juba kaugelt näha ning külmad tuuleiilid aina tilistavad portselanpärga risti najal.

Ristil on üsna suur reljeefne portselanmedaljon päevapildiga, millelt vaatab vastu rõõmsate, uskumatult elavate silmadega noor gümnasist.

See on Olja Meštšerskaja.

Lapsena ei paistnud ta pruunide gümnaasiumikleitide trobikonnas millegagi silma; mida muud võis tema kohta öelda, kui et ta oli heast perekonnast pärit elurõõmus tütarlaps, lahtise peaga, kuid üleannetu ja lasi enamasti kõrvust mööda kõik klassidaami manitsused. Siis aga puhkes ta õitsele ja küpses mitte enam päev-päevalt, vaid lausa tund-tunnilt. Neljateistkümneselt olid tal peale peene talje ja sihvakate säärte ka juba hästi vormunud rinnad ja muud volüümid, mille võlu inimsõna õieti veel kunagi pole väljendada suutnud; viieteistkümneselt peeti teda tõeliseks kaunitariks. Kui korralikult kammisid end tema sõbratarid, kuidas hoolitsesid oma välimuse eest ja talitsesid oma väljapeetud liigutusi! Tema aga ei kartnud midagi, ei tindiplekke sõrmedel, ei lõkendavat nägu, ei turris juukseid ega jooksul välkuvaid põlvi. Igasuguse vaevata ja kuidagi märkamatult tuli talle kätte kõik see, mis teda kahel viimasel aastal kogu gümnaasiumis nii esile tõstis: elegants, teravmeelsus, osavus, silmade puhas sära… Keegi ei tantsinud koolipidudel nii hästi kui tema, keegi ei uisutanud nõnda nagu tema, pidudel ei tiireldud kellegi ümber nii palju kui tema ümber ning miskipärast polnud ka nooremad klassid kellessegi teisesse nii kiindunud nagu temasse. Märkamatult oli ta sirgunud nooreks neiuks ja niisama märkamatult kasvas gümnaasiumis tema kuulsus; juba käisid jutud, et ta on suur tuisupea, ei saa elada ilma austajateta, et temasse on meeletult armunud gümnasist Šenšin, et ka Olja nagu armastaks teda, ent käib poisiga nii tujukalt ümber, et too tahtnud end juba ära tappa.

Nagu gümnaasiumis räägiti, läks Olja oma viimasel talvel eriti vallatuks, lausa pööraseks. Talv oli lumerohke, külm ja päikesepaisteline, päike laskus vara lumme mattunud gümnaasiumiaia kõrge kuusetuka taha, muutumatult sädelev ilm tõotas ka homseks külma ja päikest, jalutamist Kiriku tänaval, uisutamist linnapargis, roosalt hõõguvat õhtut, muusikat ja uisuväljal igas suunas liuglevat rahvahulka, mille keskel Olja Meštšerskaja näis kõige muretum, kõige õnnelikum.

Kord suurel vahetunnil, kui Olja tuulekeerisena jalutussaalis ringi kihutas, põgenedes teda taga ajavate ja rõõmsalt kiljuvate esimese klassi õpilaste eest, kutsuti ta ootamatult direktrissi juurde. Ta jäi jooksu pealt seisma, hingas korra sügavalt sisse, kohendas juukseid kiire ja juba vilunud naiseliku liigutusega, silus põlletiivad õlgade ligi ja jooksis särasilmi üles. Direktriss, välimuselt nooruslik, ent hallipäine, istus rahulikult heegeldades kirjutuslaua taga tsaariportree all.

"Tere päevast, mademoiselle Meštšerskaja," ütles ta prantsuse keeles, tõstmata silmi näputöölt. "Kahjuks olin sunnitud, ja nagu näete, sugugi mitte esimest korda, teid siia kutsuma, et rääkida teie käitumisest."

"Ma kuulan teid, madame," vastas Meštšerskaja, astus laua juurde, vaatas direktrissile julgelt ja elavalt otsa ning tegi kübetki ilmet muutmata reveransi nii kergelt ja graatsiliselt, nagu seda ainult tema oskas.

"Halvasti kuulate mind, kahjuks olen selles veendunud," lausus direktriss, tõmmates lõnga järele, nii et lõngakera Meštšerskaja ilmse huvi saatel mööda lakitud põrandat tiirutas. "Ma ei hakka kordama," tõstis direktriss silmad, "ei hakka pikalt-laialt seletama."

Meštšerskajale meeldis väga see suur piinlikult puhas kabinet, mida külma ilmaga täitis nii mõnus kahhelahju soojus ja kirjutuslauda ehtivate lumikellukeste värskus. Ta vaatas maali, kus täies elusuuruses kujutatud noor tsaar seisab keset säravat saali, vaatas siledat juukselahku direktrissi valkjates, korralikult kähardatud juustes, ja vaikis äraootavalt.

"Te pole enam plika," ütles direktriss tähendusrikkalt ja tundis, et hakkab sisimas närvitsema.

"Jah, madame," vastas Meštšerskaja lihtsalt, peaaegu ülemeelikult.

"Aga ka mitte naine," ütles direktriss veelgi tähendusrikkamalt, ja tema kalbe nägu lõi kergelt õhetama. "Kõigepealt, mis soeng see niisugune on? See on daami soeng!"

"Ma pole süüdi, madame, et mul on ilusad juuksed," vastas Meštšerskaja ja puudutas viivuks kahe käega oma nägusalt palmitsetud pead.

"Ah või nii, te pole süüdi!" tõstis direktriss häält. "Te pole süüdi, et teil on selline soeng ja kallid kammid, pole süüdi, et laostate oma vanemaid kahekümnerublaste kingadega! Aga ma kordan, te unustate täiesti, et olete esialgu veel alles gümnasist…"

Ja siin katkestas Meštšerskaja teda äkki viisakalt, jäädes malbeks ja rahulikuks.

"Vabandage, madame, te eksite: ma olen naine. Ja süüdi on selles, kas teate kes? Isa sõber ja naaber, teie vend Aleksei Mihhailovitš Maljutin. See juhtus möödunud suvel maal…"

Ning kuu aega pärast seda jutuajamist oli üks vaene ja inetu kasakaohvitser – tal polnud vähimatki ühist Meštšerskaja ringkonnaga – Olja maha lasknud, jaamaperroonil, keset rongilt saabunud rahvamurdu. Ja direktrissi vapustanud uskumatu ülestunnistus leidis täielikku kinnitust: ohvitser teatas kohtu-uurijale, et Meštšerskaja oli ta ära võrgutanud, temaga vahekorras olnud, tõotanud abielluda, ent tol päeval jaamas, saates ohvitseri Novotšerkasski, tunnistanud äkki üles, et polnud mõelnudki temasse kunagi armuda, et kõik jutud abielust olid vaid irvitamine mehe üle, ja andnud talle lugeda oma päevikust lehekülje, kus oli juttu Maljutinist.

"Ma lasin silmad üle nende ridade, ja sealsamas perroonil, kus ta jalutas, oodates, kuni ma lõpetan, tulistasin teda," ütles ohvitser. "Päevik on siin, vaadake, mis on sinna kirjutatud möödunud aasta kümnendal juulil."

Päevikust võis lugeda järgmist:

"Praegu on teine öötund. Ma jäin raskelt magama, kuid ärkasin kohe… Minust on saanud naine! Papa, mamma ja Tolja, kõik sõitsid linna, ma jäin üksi. Ma olin nii õnnelik, et üksi! Hommikul jalutasin aias, põllul, hulkusin metsas, tundus, et ma olen üksinda terves maailmas, ja pähe tulid imeilusad mõtted, ilusamad kui kunagi varem. Lõunat sõin samuti üksi, siis mängisin terve tunni klaverit, muusika sisendas mulle, et ma elan igavesti ja saan kõige, kõige õnnelikumaks inimeseks maa peal. Siis jäin isa kabinetis magama; kell neli äratas mind Katja ja ütles, et külla tuli Aleksei Mihhailovitš Maljutin. Rõõmustasin väga, oli nii meeldiv teda vastu võtta ja lõbusalt aega veeta. Ta tuli oma toreda hobustepaariga, hobused seisid kogu aja trepi ees, ta jäi kauemaks, sest vihma valas ja ta lootis, et õhtuks sadu lakkab ja teed tahenevad. Ta kahetses, et ei saanud isaga kokku, oli väga elevil ja käitus minuga nagu tõeline kavaler, naljatas kogu aeg ja ütles, et on juba ammu minusse armunud. Kui me enne teejoomist aias jalutasime, oli jälle imeilus ilm, märg aed säras päikese käes, kuigi oli päris külmaks läinud, me jalutasime, ta hoidis mul käe alt kinni ja rääkis, et tema on Faust ja mina Margarete. Ta on viiekümne kuue aastane, aga näeb veel väga kena välja ja on alati hästi riides – mulle ei meeldinud ainult tema lai mantel –, temast õhkub inglise odekolonni lõhna, silmad on mustad, päris noore mehe omad, pikk habe on osavalt kaheks jagatud ja täiesti hõbedane. Teed juues istusime klaasverandal, olin justkui veidi väsinud ja heitsin diivanile, tema aga suitsetas, istus natukese aja pärast minu juurde ja hakkas jälle komplimente tegema, siis uuris ja suudles mu kätt. Katsin näo siidrätikuga ja ta suudles mind läbi selle mitu korda huultele… Ei taipa, kuidas see võis juhtuda, läksin peast segi, ma poleks kunagi arvanud, et võin selline olla! Nüüd on ainult üks väljapääs… Ma jälestan teda, jälestan ja ei suuda seda enam välja kannatada!…"

Linn on aprilliilmadega muutunud puhtaks, kuivaks, tänavakivid valgemaks, on hea ja kerge käia. Mööda Kiriku tänavat, mis viib linnast välja, ruttab igal pühapäeval pärast jumalateenistust väikest kasvu leinarõivais naine, käes mustad glasseekindad ja eebenipuust käepidemega vihmavari. Üle porise väljaku minnes möödub ta tahmastest sepikodadest, vastu puhub värske põllulõhnaline tuul; kaugemal, mungakloostri ja vangla vahel valendab pilveveer ja paistab halli karva kevadine põld, ning kui pääseda mööda lompidest kloostri seina veeres ja pöörata vasakule, tuleb nähtavale suur valge müüriga piiratud madal park, värava kohal pilt, mis kujutab Neitsi Maarja uinumist. Väike naine lööb hoolikalt risti ette ja astub harjumuspäraselt peaalleele. Jõudnud pingini tammeristi vastas, ta istub; lõikavas kevadtuules möödub tund, teine, kuni kergetes poolsaabastes jalad ja õhukestes kinnastes käed veel päris külmunud pole. Kuulates kevadlinde, kes ka külma käes mahedasti laulavad, kuulates tuule tilinat portselanpärjas, mõtleb ta mõnikord, et annaks ära pool oma elust, kui vaid poleks silme ees seda elutut pärga. Pärg, hauaküngas, tammerist! Kas on võimalik, et nende all lebab see, kelle silmad nii elavalt säravad reljeefsel portselanmedaljonil? Ja kuidas sobib puhta silmavaatega kokku see õudus, mis nüüd on seotud Olja Meštšerskaja nimega? Kuid hingepõhjas on väike naine õnnelik, nagu ikka mingi kirgliku unelma kütkeisse sattunud inimesed.

See naine on Olja Meštšerskaja klassidaam, aastates piiga, kes ammust ajast elab ühe ja teise väljamõeldise toel, mis asendavad talle tegelikku elu. Säärane soovunelm oli kõigepealt tema vend, vaene ja silmapaistmatu lipnik. Naine pühendas kogu oma elu vennale ja tema tulevikule, mis millegipärast terendus talle hiilgavana. Kui vend Mukdeni all hukkus, ei jäänud tal üle muud kui sisendada endale, et ta on oma töös väsimatult aateline. Olja Meštšerskaja surm paelus teda uue unistusteallikana. Nüüd on Olja tema kinnismõtete ja tunnete lahutamatu objekt. Ta tuleb tema hauale igal kirikupühal, ei pööra tundide kaupa silmi tammeristilt, meenutab Olja kahvatut näokest kirstus lillede keskel ja seda, mida ta kord pealt kuulis: ühel suurel vahetunnil gümnaasiumiaias jalutades rääkis Olja kibekiiresti oma südamesõbrannale, pikale ja lopsakale Subbotinale:

"Ma lugesin ühest isa raamatust – tal on palju vanaaegseid naljakaid raamatuid – lugesin, milline peab olema ilus naine… Saad sa aru, seal oli nii paljust juttu, et kõik ei tule meeldegi: jah, muidugi, mustad tõrvtulised silmad – jumala eest, nii oligi kirjas, tõrvtulised! – edasi, öömustad ripsmed, mänglevalt õrn jume, sale piht, tavalisest pikemad sõrmed – kas saad aru, tavalisest pikemad! – väike jalg, mõõdukalt suured rinnad, ühtlaselt ümar säär, pärlmutri karva põlv, veerjad õlad – ma õppisin suuremalt jaolt pähe, nii õige on see kõik! Aga peamine, kas tead, mis see on? Kerge hingus! See mul ju on – sa kuula, kuidas ma hingan – on ju?"

Nüüd on see kerge hingus uuesti hajunud maailma, sellesse pilvisesse taevasse, sellesse külma kevadtuulde.

1916

Tõlkinud Aivar Kull

Tõlke esmatrükk: Noorus 1983/12; kordustrükk ilmus lisana Lev Võgotski raamatule "Kunsti psühholoogia", sari Avatud Eesti Raamat, Ilmamaa, Tartu 2016, lk 381-387.

1 Bunini raevukalt "nõukogudevastasest" publitsistikast ja kohtumisest A. H. Tammsaarega olen kirjutanud artiklis "Tammsaare ja Bunin" – ERR Kultuuriportaal 30. jaanuar 2018: https://kultuur.err.ee/678695/aivar-kull-tammsaare-ja-bunin
Veel ühe Bunini novelli, "Kaukaasia" tõlke avaldasin lisana artiklile "Valeri Bezzubovi võimatu missioon" – ERR Kultuuriportaal 9. oktoober 2019: https://kultuur.err.ee/990107/aivar-kulli-ajalootund-valeri-bezzubovi-voimatu-missioon
2 Uuemal ajal on päris mitmete Bunini novellivalimike üldpealkirjaks pandud just "Kerge hingus" (Легкое дыхание): Saraatov 1986 ja 1988, Leningrad 1991, Moskva 1998 ja 2012.
3 Nii näiteks on kokku loetud, et peategelase päevikukatkes leidub tervelt 16 korral sõna "mina" (ja selle vormid), täielikult puudub aga mõiste "armastus".

Toimetaja: Marju Bakhoff

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: