Üks parimaid vene kirjanikke, Nobeli preemia laureaat Ivan Bunin (1870-1953) ja meie klassik A. H. Tammsaare olid üpris erinevad loojanatuurid. Ent minu silmis on neil ka mõndagi sarnast. Ja usun, et ka nende ainsal pooljuhuslikul ja põgusal kohtumisel Tartus Grand Hotellis esmaspäeval, 9. mail 1938 tundsid nad teatavat hingesugulust.

Tunnistan, et omal ajal jätsid mind selle kohtumise mõneti lahknevad kirjeldused pisut nõutuks. Kirjastustegelane Alfred Kiviste on meenutanud Tammsaare vastust ettepanekule kohtuda Buniniga: „Ei, seda ma küll ei soovi! Mis on minul ühist Buniniga? Kui seda siiski soovitakse, siis ei võta ma lõunasöögist osa!”

Kui aga selgus, et Bunin juba ootab fuajees, seadnud Tammsaare tingimuseks: „Olgu, võtku Bunin lõunasöögist osa, kuid ärgu asetatagu Buninit lauas minu kõrvale istuma, samuti ei tohi minust koos Buniniga teha ühtki ülesvõtet!”¹

Teine kirjeldus samast lõunasöögist on veel dramaatilisem, ja selle on Tammsaare enda jutu järgi kirja pannud Tallinna Keskraamatukogu juhataja Aleksander Sibul. Bunini tutvumissoovile olevat Tammsaare vastanud, et „...tema ei soovi Ivan Buniniga tutvuda ega vestelda. Ka ei taha ta, et I. Buninit tema kõrvale istuma pandaks ja neist ühist pilti tehtaks. Lõunasöök olevat möödunud masendatud meeleolus.”²

Neid mälestuskilde mõttes edasi arendades kerkis silme ette lausa groteskne kujutelm: Bunin taotleb kohtumist, Tammsaare keeldub ja põgeneb, Bunin jälitab...

Tasakaalukama ja detailsema pildi on andnud usin memuaarikirjutaja Jüri Šumakov: „Õhtusöögil peeti pidulikke tervituskõnesid. Tammsaare ei lausunud ühtki sõna. Hiljem, kui ta oli pealetükkivatest ajakirjanikest vabanenud, sai ta vestelda Buniniga. Kuigi Tammsaare ei olnud eriti jutukas nende inimestega, kes talle tuttavad polnud, siiski paistis, et Buniniga tundis ta end võrdlemisi vabalt.

Aastate eest oli Tammsaare öelnud, et Dostojevski kõrval kuulub Ivan Bunin tema lemmikautorite hulka. Tal oli koguni kavatsus Buninl novelle eesti keelde tõlkida. Võimalik, et tänu sellisele eelnevale loomingulisele kontaktile kujunes Tammsaare ja Bunini kõnelus südamlikuks, sest ka Bunin oli juba "Tõest ja õigusest" kuulnud.”³

Niisiis vestlus ikkagi toimus. Selle sisust on Šumakov jäädvustanud küll vaid mõne Bunini lause: "Juba aastaid olen Pariisis, ent siiski tunnen end seal võõrana. Õnnelik on teie saatus, Tammsaare. Teie elate oma kodumaal, oma rahva keskel, kirjutate eestlastele, mina aga olen nagu kuivanud viigipuu."⁴

Mis puutub kuivanud viigipuusse, siis vähemalt loomingulises mõttes ei klappinud see võrdlus aga sugugi: just äsja, 1937. aasta lõpul oli Bunin alustanud kuulsat armastusnovellide tsüklit „Hämarad alleed” (e. k. Maret Käbini suurepärases tõlkes 1993), mida paljud peavad kirjaniku parimaks teoseks.

Miks oli Tammsaare Bunini suhtes esiotsa nii tõrjuv, sellest hakkasin paremini aru saama alles perestroika päevil, kui N. Liidus esmakordselt avaldati Bunini kodusõja-aegsetel märketel põhinev bolševike terrorit ja hävitustööd üksikasjalikult, vahetu pealtnägija pilguga jäädvustanud teos „Neetud päevad” („Окаянные дни”), veelgi enam aga aastal 1998, mil trükiti Bunini publitsistika mahukas köide.⁵ Tõepoolest, see raskekaaluline ja kirglik publitsistikakogumik on vist küll kõige „nõukogudevastasem” raamat, mida olen kunagi käes hoidnud. Kümnetes julgetes ja teravates sõnavõttudes ja pöördumistes nimetab Bunin Leninit ja teisi punaseid võimureid vähimagi möönduseta ja otsesõnaliselt verejanulisteks massimõrvariteks. „Mina isiklikult olen täiesti veendunud, et midagi madalamat, valelikumat, despootlikumat ja kurjemat, kui nende [bolševike] tegevus, pole olnud kogu inimkonna ajaloos isegi kõige alatumatel ja verisematel aegadel,” kirjutab Bunin 26. oktoobril 1934.⁶

Tammsaare oli ilmselt Bunini sääraste mõtteavaldustega hästi kursis, pärast Nobeli preemia saamist (1933) räägiti Buninist väga palju. Ja sama hästi teadis Tammsaare Venemaa Suure Terrori tapatalgutest, mis kulmineerusid aastal 1937 – ka tollases eesti ajakirjanduses avaldati hulk sõnumeid punaterrorist, sealhulgas paljude Stalini „ustavate võitluskaaslaste” järjestikusest mahalaskmisest, mida kogu maailm jälgis hämmingu ja õudusega ja mille kohta Solženitsõn on hiljem sarkastiliselt kirjutanud: „...kogu maailma pea peale pööranud ja ärevile ajanud kartmatu kommunistliku partei suured juhid astusid lavale nagu kurvameelsed kuulekad oinad ja määgisid kõike, mis neil oli kästud, öökisid end täis, alandasid lömitades iseennast ja oma veendumusi ning võtsid omaks kuritegusid, mida nad kuidagi ei oleks saanud toime panna.

Mäletatavasti polnud ajaloos iial midagi niisugust juhtunud.”⁷

Selles kontekstis ei tundu Tammsaare ettevaatlik käitumine kokkusaamisel Buniniga üldsegi imelik. Ei, Tammsaare polnud arg. Antud situatsioonis käitus ta lihtsalt pragmaatilise kirjanikuna, kes muretses rohkem oma teoste leviku (mida ta lootis ikkagi ka vene keeles näha) kui iseenese pärast. Õigusega ütleb Elem Treier: „Tammsaare oli arvestav ja ettevaatlik ainult eraelus, kuid uskumatult julge avaliku elu näitelaval oma seisukohtade ja loominguga.”⁸

Tammsaare ei löönud risti ette naaberriigi kommunismikuritööde ees, temagi on oma publitsistikas (mida nõukogude ajal igati varjata püüti) bolševike hirmuvalitsust julgelt paljastanud. Ironiseerides ka eesti kirjanduses omal ajal mõneti levinud „positiivsusnõude” üle, ütleb ta näiteks aastal 1937: „Vene kirjandus on suuna mõttes juba paarkümmend aastat olnud lihtsalt eeskujulikult positiivne.” (---) Milles peitub siis põhjus, et kirjandus on positiivne ja inimene nii negatiivne, et pole muud abinõu, kui pane teine kahjurina seina äärde?”⁹

Tammsaare ja Bunini põgus kohtumine on kirgas episood meie kirjandusloost.

1 „Mälestusi A. H. Tammsaarest”, koostanud Eerik Teder, Tallinn 1978, lk 366
2 Aleksander Sibul, „A. H. Tammsaare ise sõidust Tartusse ja I. Buninist” – Keel ja Kirjandus 1973, nr 12, lk 753. Sellest Tammsaare emotsionaalsest kirjeldusest võib ehk aimata kerget kirjanduslikku üledramatiseerimist.
3 Jüri Šumakov, „Ivan Bunin Tartus” – Keel ja Kirjandus 1963, nr 9, lk 560. Bunini reisi laiemaid taustu on Šumakov valgustanud artiklis „Bunin Baltikumis” – Looming 1981, nr 1, lk 125-132
4 Samas
5 И. А. Бунин, "Публицистика 1918-1953 годов", Москва: Наследие, 1998, 635 lk
6 https://www.litmir.me/br/?b=203284&p=107#section_107
7 Aleksandr Solženitsõn, „Gulagi arhipelaag. Kirjandusliku uurimuse katse”, 1. köide, Tallinn 1990, lk 331
8 Elem Treier, „Tammsaare elu härra Hansenina”, 2. trükk, Tallinn 2011, lk 159
9 A. H. Tammsaare, „Positiivne. Kirjanduse mõjust ellu” – Kogutud Teosed, 17. köide, Tallinn 1990, lk 440-441