Arvustus. Mida Lenin tegelikult mõtles?
Mida Marx ja Lenin tegelikult mõtlesid ja ütlesid – see oli kommunistlikus maailmas üks suuremaid tabusid, kirjutab Aivar Kull.
Uued raamatud
Aleksandr Solženitsõn, "Lenin Zürichis". Tõlkinud Jüri Ojamaa, saatesõna Mart Kuldkepp. Loomingu Raamatukogu 2018, nr 26-29, 200 lk
Aleksandr Solženitsõn, "Lenin Petrogradis". Tõlkinud Jaana Peterson, saatesõna David Vseviov. Loomingu Raamatukogu 2019, nr 21-23, 184 lk
Omal ajal üsna tuntud austria marksistlik mõtleja Ernst Fischer (1899-1972) jõudis vanemas eas selleni, et kirjutas raamatud "Mida Marx tegelikult ütles?" (Was Marx wirklich sagte, 1968) ja "Mida Lenin tegelikult ütles" (Was Lenin wirklich sagte, 1969). See oli säärane "pühaduseteotus", et vana marksist heideti jalamaid välja komparteist ning kuulutati ohtlikuks oportunistiks, revisionistiks, renegaadiks ja antikommunistiks. Või veel! Mida Marx ja Lenin tegelikult mõtlesid ja ütlesid – see oli kommunistlikus maailmas üks suuremaid tabusid.
Aleksandr Solženitsõn oma kahes nüüd eesti keelde tõlgitud raamatus "Lenin Zürichis" ja "Lenin Petrogradis" ajab sama asja, püüdes avada Lenini tegelikku mõttemaailma ja tegutsemismotiive. Siin pakutakse, nagu ütleb kirjaniku biograafia autor Erkki Vettenniemi, "psühholoogilist selgitust hilisematele tapmiskäskudele, sellele kuritegude seeriale, mida vangilaagriajalugu dokumenteeris."1
See on äärmiselt komplitseeritud ülesanne, sest Lenin oli, nagu ütles Maksim Gorki (oma Lenini-artikli algul) "üleni kaetud sõnadega nagu kala soomusega". Solženitsõni teosed on kirjutatud ajal, mil mitte ainult Nõukogude Liidus, vaid ka mitmel pool mujal maailmas valitses veel hiiglaslik Lenini-kultus. Mäletan, et kui ma Lenini kõva käraga pühitsetud 100. sünniaastapäeval (22. 4. 1970) veel algkoolipoisina joonistasin vahetunnil klassitahvlile Lenini groteskse karikatuuri loorberiokste vahel, siis seda märganud korrapidajaõpetajanna lausa tormas tahvli juurde, varjas minu kunstitöö oma kehaga ja kustutas selle välgukiirusel. Nägin tema näos ja hoiakus ehtsat hirmu, mida mina – juba mõned aastad pärast Stalini surma sündinuna – ei osanud tunda.
Ka olid 1970. aastatel veel seitsme luku ja riivi taga arvukad dokumendid nõuetega "maha lasta!" ja "üles puua!" (vahel revolutsiooniliselt avara lisandiga "võimalikult palju"), mis kandsid Lenini allkirja. Seda enam tuleb tunnustada Aleksandr Solženitsõni julgust, läbinägelikkust ja illusioonivaba teravapilgulisust.
Solženitsõn on neis kahes teoses meie ette maalinud laia ajaloolise panoraami, kus on kümneid ja isegi sadu kõrvaltegelasi, kellest paljud on tänaseks juba unustusehõlma vajunud (siin figureerib ka eesti aferist Aleksander Kesküla – "Lenin Zürichis", lk 51); ei piirduta aastatega 1916-17, vaid on üsna põhjalikult esitatud ka nt Lev Trotski varasem elulugu ("Lenin Petrogradis", lk 135-166). Parema arusaadavuse huvides on raamatutele lisatud 60 + 70 rea-alust märkust; ajaloolist tausta aitavad selgitada vastavalt Mart Kuldkepi ja David Vseviovi suurepärased saatesõnad. Võib nõustuda Kuldkepiga: "Stilistilisest küljest tuleb esile tõsta Lenini eksalteeritud, loosunglikku kõnepruuki, mis (---) mõjub loomulikuna ka sisemonoloogides" ("Lenin Zürichis", lk 196).
Nii tundub, et Solženitsõn on jõudnud üsna lähedale sellele, mida Lenin tegelikult mõtles. Gulagi arhipelaagi kontuurid sündisid revolutsioonijuhi peas juba enne Suurt Oktoobrit. "Mõistagi pidi Vladimir Iljitš paratamatult mõtisklema tulevase karistussüsteemi üle ja tegigi seda, istudes koos oma sõbra Zinovjeviga [suvel 1917] rahumeeli keset Razlivi lõhnavat heinamaad ja kumalaste suminat"; nõnda pole ka ime, et juba aasta pärast ilmus tarmuka Iljitši teostesse mõiste "koonduslaager".2
Lenini tegevuses polnud ju õigupoolest midagi ülemõistuslikult müstilist. Kui temalt maha koorida aegade jooksul ladestunud müütide kihid, jääb järele päris tavaline terrorist. Tõsi küll, tema võitlusmeetodiks polnud individuaalne, vaid "revolutsiooniline", riiklik terror, mida ei teostatud "...mitte mõne erandliku kurjategija poolt, kusagil salaurkas, vaid kümnete tuhandete eriväljaõppega inimloomade poolt miljonite kaitsetute ohvrite kallal."3
Terrorism jääb terrorismiks, ükskõik kui ilusate loosungitega seda ei kaunistataks. Juba Karl Marxi lansseeritud kurikuulsas sõnaühendis "proletariaadi diktatuur" peitus üleskutse massimõrvadele. Erich Fromm on terroristlikke liikumisi iseloomustanud selliselt: "Nad moodustavad niinimetatud revolutsioonilisi salku ja mõtlevad, et päästavad maailma terrorismi ja vägivallaga, ometigi mõistmata, et nad üksnes lisavad oma panuse üldisele vägivallale ja ebainimlikkusele."4
Ning Friedrich Nietzsche on kord kirja pannud sellise mõttearenduse:
"Vere märke joonistasid nad teele, kus nad sammusid, ning nende rumalus õpetas, et tõde tõestatakse verega.
Kuid veri on kõige halvemaks tõestuseks tõele: veri mürgitab kõige puhtama õpetuse, teda hullumeelsuseks ja põlguseks muutes."
Need suure saksa filosoofi sõnad võiksid sobida ka Solženitsõni teoste epigraafiks.5
1 Erkki Vettenniemi, "Solženitsõn. Elu ja eetos". Tänapäev, Tallinn 2018, lk 197
2 Aleksandr Solženitsõn, "Gulagi arhipelaag", II köide, Eesti Raamat, Tallinn 1990, lk 10; koonduslaagritest on juttu lk 14
3 Aleksandr Solženitsõn, "Gulagi arhipelaag", I köide, 1990, lk 82
4 Erich Fromm, "Omada või olla?", Mondo, Tallinn 2001, lk 100
5 Friedrich Nietzsche, "Vastkristlane" [Antichrist], Tallinn 1918, fragment nr 53
Toimetaja: Valner Valme
