Kas keegi on kunagi öelnud, et peab ainult mammutromaane kirjutama? Iiri kirjanik Claire Keegan vaidleb sellele julgelt vastu, ja mitte ainult ei vaidle, vaid ka tõestab elavalt, kuidas veidi üle 100 leheküljega on võimalik rääkida üks väikeste inimeste suur lugu – need kõige paremad lood, vähemalt minu arvates! –, mis poeb südamesse ja keerab seal nuppe, milleni küündivad vaid kõige säravamad teosed. Kriibitakse meie hinge ja sunnitakse vaatama otsa küsimustele, mille lükkaksime parema meelega vaiba alla.

Esimese aimduse Keegani maagiast said mõned õnnelikud tänavu PÖFF-il, kus linastus Iiri kandidaat parima võõrkeelse filmi Oscarile, režissöör Colm Bairéadi debüütfilm "Vaikne tüdruk". See vaid napilt 80-leheküljelisel Claire Keegani teosel põhinev linalugu teeb kõike seda, mida avalõigus kirjeldasin: sa vaatad ja vaatad, midagi justkui ei toimugi, lihtsad inimesed, lihtsad juhtumised, tuttavad ja nähtud probleemid, aga süda nende taga on nii suur, et pisarakraanid keeratakse märkamatult lahti ja vaatajana hakkad peakangelasele sellise kirega kaasa elama, et tahaks ise läbi ekraanil talle appi minna.

Aasta lõpus eesti keeles ilmunud "Sellised väikesed asjad", mida võib hea tahtmise korral nimetada isegi jõuluraamatuks, on samuti lühivormi kohta ootamatult tasane. Vaatajat ei heideta pea ees sündmuste keerisesse, vaid leiame end hoopis vaiksest Iiri väikelinnast, mis teeb ettevalmistusi peagi saabuvateks jõuludeks. Töistele tegemistele üritatakse joon alla tõmmata ning pühadehõllandus surub vägisi peale, kuid mitte kõigi jaoks: söekaupmees ja pereisa Bill avastab ühel päeval, et kohalikul kloostril on saladus, mille paljastamine lõhuks ära kõik senised töö- ja sõprussuhted. Mida sellises olukorras ette võtta?

Keegan on väga empaatiline autor, kes ei tõmba selget piiri heade ja pahade vahel, vaid näitab elu ambivalentses eheduses. Tänu sellele ei vaata meile vastu mitte lihtsalt rabedad ning loo teenistuses olevad karakterid, vaid elavad-hingavad inimesed, võib isegi öelda, et raamlugu kui selline jääb nende inimeste varju. Tänu sellele pole "Sellised väikesed asjad" ka mitte suurem kui elu, vaid näitab just elu oma väiksuses, tavalisuses, juhuslikkuses, mõneti isegi paratamatuses. Tema tegelased pole kangelased, vaid igamehed, nagu me kõik.

See võib jätta mulje, justkui oleksid Keegani lood tühiselt argised, kuid imepeenete pintslitõmmetega maalib ta sinna sisse sõnulseletamatut maagiat ja jäägitut elujaatavust, mis on parimas mõttes nakatav. Ka kõige suuremast trööstist leiab ta valgust ja lootust, autorina on tema nägu alati valguse, mitte pimeduse suunas. "Sellised väikesed asjad" võiks vähese toonimuutuse korral olla vabalt melodramaatiline naturalism, aga praegu – mida kinnitab ka imekaunis kaanekujundus – rullub lahti hoopis jõulumuinasjutt, mis oma heatahtlikkuses meenutab igati tihti parimaks jõulufilmiks tituleeritud "It's A Wonderful Life'i".

Ärge nüüd arvake, et pärast jõule seda enam lugeda ei sobi ja tuleb 11 kuud oodata, et teose uuesti kätte saaks võtta, kaugeltki mitte. Jõuluaeg on vaid osa sellest õrnast võlutolmust, mida Keegan imepeenelt loo peale puistab – see annab valusalt realistlikule loole juurde grammikese kõige abstraktsemas mõttes usku. Kellesse või millesse, see on iga lugeja enda otsustada.

"Sellised väikesed asjad" on imekaunis ja südamepõhjani liigutav väike teos, mis sobib ka kõigile neile, kellel lugemiseks liiga palju aega pole: kahe tunniga on võimalik teos kaanest kaaneni läbi lugeda ning see ei tähenda mingit arutut kappamist, vaid seejuures saab ka vaikselt maigutada ja mõtteid mõlgutada. Tungivalt soovituslik (kui mitte isegi kohustuslik!) lugemine.