Aivar Kulli ajalootund. Seikluskirjanik Aleksandr Grin ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Aleksandr Grin (23. august 1880 – 8. juuli 1932), kelle 140. sünniaastapäeva Venemaal peagi tähistatakse, on kahtlemata üks vene kirjanduse kõige omanäolisemaid autoreid.

Nagu meil on August Gailitit nimetatud "viimseks romantikuks", võiks samuti tituleerida ka Aleksandr Grini, paljusid tema teoseid läbib mingi ebamaiselt kaunis, unistuslik-viirastuslik (uus)romantiline hõllandus, selle kõige puhtakujulisemaks näiteks võiks olla jutustus "Punased purjed" (e. k. 1959 ja 1983); mulle on kõige sügavama mulje jätnud romaan "Lainetel tõttaja" (e. k. 1972). Tema teoste järgi on saanud nime omaette kujutluslik fantaasiamaa – Grinlandia.

Teine, küll tükk maad tõsimeelsem romantik Konstantin Paustovski (1892–1968) on kirjutanud: "Grin kuulus inimeste hulka, kes ei oska end elus sisse seada. Õnnetused heidutasid teda, ta puges peitu inimeste eest, häbenes oma vaesust. Tema rikas kujutlusvõime jättis ta silmapilk maha, kui tal tuli kokku puutuda masendava tegelikkusega."1

Raske, kireva, seiklusrikka eluga kirjanik jõudis olla madrus, laotööline, saunamees, tuletõrjuja, kalur, puuraidur, palgiparvetaja, kullaotsija, soldat, esseer-revolutsionäär (mistõttu oli tsaariajal korduvalt vangis ja asumisel), vahel ka lihtsalt töötu hulkur.

Ka Nõukogude Venemaale ei tahtnud kirjanik ja tema looming ära mahtuda, 1920. aastate kirjanduskriitika ei suutnud Grini eredat isikupära kuidagi "ära seedida", ta kuulutati lihtsalt saksa fantaasiakirjaniku E. Th. A. Hoffmanni (1776–1822) epigooniks (sellise määratlusega, lisades ka Edgar Allan Poe, piirduti Kirjandusentsüklopeedia 3. köites, 1930), tema teosed ümbritseti epiteetidega "väikekodanlik", "anarhistlik", "avantüristlik", "bulvarikirjandus"; stalinismiperioodi lõpupoole 1950. aastal kuulutati ta koguni "võitlevaks reaktsionääriks ja kosmopoliidiks".

Ent 1950. aastate keskel hakati neid tabusid hoogsalt murdma, Grini raamatud hakkasid ilmuma üha suuremates tiraažides ning ta on tänaseni üks Venemaa kõige loetavamaid kirjanikke.

Ühest Grini biograafiast on meelde jäänud tore tõestisündinud lugu ehtkirjanduslikust uudishimust, ehk siis: kuis fantaasiakirjanik otsis vahel toetuspunkte reaalelust.

Aleksandr Grin võttis voorimehe ja sõitis linnast välja. Tee kõrvale jäi tihe, läbipääsmatu võpsik. Grin võttis taskust kuldrubla, näitas voorimehele ja viskas raha kõrges kaares võpsikusse. Vihane voorimees hakkas hirmuäratavalt vanduma. Grin kuulas tükk aega väga tähelepanelikult, vabandas siis voorimehe ees, andis talle uue kuldrubla ja ütles: "Ma tahtsin lihtsalt kuulata, kuidas vannub üks ehtne voorimees."

"14 jalga" on peene psühholoogiaga raamistatud seiklusjutt, kus kirjaniku hea inimesetundmine avaldub eriti reljeefselt.

 

ALEKSANDR GRIN

"NELITEIST JALGA"

 

 I

"Nii et see neiu andis teile mõlemale korvi?" küsis stepivõõrastemaja peremees, kui mehed olid juba minekul. "Ja teie?"

Rod kergitas vaikides kübarat ja lahkus, Keast tema järel. Kullaotsijad kahetsesid, et olid eelmisel õhtul viinauimas ülearu lobisema kippunud. Nüüd paistis peremees tahtvat nende üle naerda; igatahes kõlas tema viimane küsimus peaaegu irooniliselt.

Kui võõrastemaja oli teekäänaku taha jäänud, ütles Rod, mõru muie näol:

"Sina olid see, kes viina tahtis. Poleks me joonud, ei peaks Kate meie jutu pärast punastama, mis sest, et tüdruk on meist kaks tuhat miili eemal. Ja mis häda pärast pidi too hai..."

"No mida erilist see trahteripidaja ikka teada sai?" vaidles Keast pahuralt vastu. "Hea küll... mina armusin... sina armusid... ühte ja samasse tüdrukusse. Kate jäi ükskõikseks... Jutt käis ju naistest üldse."

"Sa ei taipa mitte kui midagi," vastas Rod. "Kate'i suhtes oli see inetu: me nimetasime tema nime päris... kõrtsileti taga. Aga jah, lõpetame selle jutu."

Olgugi et kumbki pingsalt mõtles Kate'ist, jäid nad sõpradeks. Kes teab, mis oleks saanud siis, kui neiu oleks välja näidanud, et ühte neist eelistab. Ühine hingehäda isegi lähendas mehi; nad mõlemad nägid Kate'i vaimusilmas otsekui teleskoobist, aga vist ükski inimtõug pole nii ühte meelt kui astronoomid. Seepärast nende head suhted püsisid.

Keast oli öelnud, et Kate jäi ükskõikseks. Päris nii see tegelikult polnud. Ent tüdruk oli vaikinud.

 

II

 

"Kes armastab, see läheb lõpuni." Kui nad mõlemad, Rod ja Keast, olid tulnud jumalaga jätma, mõtles neiu, et see, kes neist kahest on oma tunnetes püsivam ja kindlam, peaks tagasi tulema ja oma ettepanekut kordama. Niimoodi, vahest küll veidi julmalt, arutles kaheksateistaastane seelikus Saalomon. Õigupoolest meeldisid talle mõlemad, ent talle ei mahtunud kuidagi pähe, kuidas võib keegi temast kasvõi paar miili eemale minna, ilma et teda haaraks kiusatus lähema kahekümne nelja tunni jooksul tagasi tulla. Kuid meeste tõsine ilme, tihedalt pakitud seljakotid ja sõnad, mida öeldakse ainult tõelisel lahkuminekul, tegid neiule muret. Tema meel oli nukker ja ta maksis selle eest kätte.

"Hakake astuma," sähvas Kate, "maailm on suur ja lai. Kaua te ikka üksteise võidu samast redelist üles ronite."

Seda öelnud, mõtles ta algul, et varsti, otsekohe tuleb tagasi lõbus, elavaloomuline Keast. Kuu möödudes kandis ärev ajavool tema mõtted Rodile, kellega ta alati oli end vabamalt tundnud. Rod oli suure peaga, väga tugev ja sõnakehv, ent tema pilk oli nii lahke, et neiu oli kord talle koguni öelnud: "Tip-tip..."

 

III

 

Otsetee Päikeseorgu läks läbi metsa piki käänulist kaljuahelikku. Võõrastemajas olid rändurid püüdnud saada mingit ettekujutust siinseist jalgradadest. Peaaegu terve päeva läksid nad õiges suunas, ent õhtupoolikul hakkasid veidi kõrvale kalduma. Kõige suurem viga tehti Lameda Kalju juures – selle kamaka tipu oli kunagi purustanud maavärin. Väsimusest pettis mälu neid teekäänakul ja nad läksid ülespoole, kui olnuks vaja minna poolteist miili vasakule ja alles siis alustada tõusu.

Päikeseloojangul, käinud maha hulga miile looklevaid radu, leidsid kullaotsijad, et nende teed takistab kaljulõhe. Kuristik oli küllalt lai, ent näis, et mõnes kohas oleks tubli ratsu jaksanud sellest üle hüpata.

Mõistes, et nad on eksinud, läksid Rod ja Keast kumbki eri teed: esimene vasakule, teine paremale; Keast jõudis ületamatu järsakuni ja pöördus tagasi; pool tundi hiljem tuli tagasi ka Rod – tema tee oli viinud kuristikku laskuvate kaljuastanguteni.

Uuesti kokku saanud, jäid rändurid peatuma kohas, kus nad olid esimest korda kaljulõhet näinud.

 

IV

 

Nende ees, nii lähedal, et oleks piisanud väikesest purdest, seisis kuristiku vastasserv, ning Keast sügas kukalt ja trampis meelepahas jalgu. Nõlv kaldus kuristikku ja oli kaetud kivirähaga, kuid just siin tundus lõhe kõige kitsam. Heites nööri külge seotud kivi üle kuristiku, mõõtis Rod õnnetut vahemaad: see oli peaaegu neliteist jalga.2

Ta vaatas kaugemale: harjaskuiv puhmastik roomas üle õhtuse kiltmaa; päike vajus looja. 

Nad oleksid võinud tagasi pöörduda, ent kaugel eespool helkis sügavuses Ascenda peenike silmus ning jõekäänust paremal laiusid Päikeseoru kullaväljad. Ületada kuristik tähendas võita vähemalt viis päeva. Pealegi oleks vanu jälgi pidi tagasiminek ja rännak mööda jõekäänakut moodustanud suure S-tähe, mida nüüd oli võimalik otse läbi lõigata.

"Oleks siin puu," sõnas Rod, "aga mida pole, seda pole. Ei ole ka, mida üle visata, ja ega nöör hakkakski millegi taha kinni. Jääb vaid üle hüpata."

Keast uuris lõhet ja noogutas. Tõesti, kergelt kaldu nõlvak võimaldas hästi hoogu võtta.

"Oletame, et meie ette on laotatud must riidetükk ja muud ei midagi," ütles Rod. "Ei mingit kuristikku!"

"Muidugi," vastas Keast lõbusalt. "Ainult natuke kõhe on… nagu läheks ujuma."

Rod võttis seljakoti turjalt ja heitis üle lõhe; sama tegi ka Keast. Nüüd ei jäänud muud üle, kui otsus teoks teha.

"Nõnda..." alustas Rod, ent Keast, kes oli närvilisem ega tahtnud kaaslase järel oodata, tõstis käe: "Algul mina, siis sina," ütles ta. "See pole kõneväärt. Tühiasi! Vaata."

Hoogsalt, et ennetada arusaadavat hirmusööstu, taganes ta, võttis hoogu ja, saanud hea äratõuke, maandus mõne hetke pärast oma koti juures, prantsatades kõhuli maha. Selle meeleheitliku hüppe haripunktil tõmbus Rod seesmiselt pingule, otsekui püüdes hüppajat kogu oma olemusega aidata.

Keast tõusis. Ta oli veidi kahvatu.

"Valmis," ütles Keast. "Ootan sind esimese postiga."

Rod taganes aeglaselt mööda nõlva ülespoole, hõõrus keskendunult käsi ja, langetanud pea, tormas järsaku poole. Tema raske keha sööstis linnuna paigast. Hetkel, mil ta kuristiku servani jõudis ja ära tõukas, nägi Keast enesele ootamatult vaimusilmas teda põhjatusse kuristikku langevat. See oli alatu mõte – üks sääraseid, mille üle inimesel pole võimu. Võimalik, et tema mõte kandus hüppajale edasi. Maast eralduv Rod vaatas paha aimamata Keasti poole – ja see pidurdas hüppaja hoogu.

Ta kukkus rinnaga vastu nõlva, sirutas kiirelt oma käe ja klammerdus Keasti käe külge. All haigutav tühjus uhkas läbi tema, ent Keast hoidis tugevasti, jõudnud kukkujast kinni haarata sekundi viimasel murdosal; veel hetk – ja Keasti käsi oleks sulgunud tühjuses. Keast viskus kõhuli, libisedes ja paisates kivikesi üle kuristiku tolmuse serva. Ta käsi venis välja ja kangestus Rodi keha raskusest, kuid ta rebis raevukalt, ennastohverdava riski meeletus õhinas, Rodi kokkupigistatud kätt, kraapides jalgade ja vaba käega maad.

Rod nägi ja mõistis hästi, et Keast libiseb alla.

"Lase lahti!" ütles Rod nii õudse ja jäise häälega, et Keast hüüdis meeleheites appi, ise teadmata, keda. "Sa kukud alla, ütlen ma sulle!" jätkas Rod. "Lase mind lahti ja ära unusta, et j u s t s i n d  v a a t a s  t a  e r i l i s e l t."

Nii reetis ta oma kibeda salajase veendumuse. Keast ei vastanud. Ta lunastas vaikides mõtet – mõtet Rodi hüppest kuristikku. Siis tõmbas Rod vaba käega taskust liigendnoa, avas selle hammastega ja torkas Keasti kätt.

Käsi läks lahti...

Keast vaatas alla, ise vaevu kukkumast hoidudes, roomas siis tagasi ja sidus käe kaelarätiga kinni. Ta istus tükk aega vaikselt, kuulates oma ägedalt pekslevat südant, ning heitis lõpuks maha ja, surunud käed näole, hakkas kogu kehast vappuma.

Järgmise aasta talvel astus Carrolli farmi hoovi hästiriietatud mees ega jõudnud isegi veel ringi vaadata, kui majas hakkasid uksed paukuma ning kanu laiali peletades ruttas talle vastu noor neiu, näol iseteadlik, ent ärev ilme.

"Aga kus on Rod?" küsis ta kiiruga, vaevalt kätt andnud. "Või olete üksi, Keast?!"

"Sa ei eksinud, kui tegid valiku," mõtles tulija.

"Rod..." kordas Kate. "Te olite ju alati koos..."

Keast köhatas, vaatas kõrvale ja jutustas kogu loo.

 

1926
Tõlkinud Aivar Kull,
tõlke esmatrükk: Noorus 1984/12, lk 34-35

 

[1] Konstantin Paustovski, "Aleksander Grini elu" – järelsõna teosele: Aleksander Grin, "Kuldkett. Tee eikuhugi", tõlkinud Maret Käbin, Eesti Raamat, Tallinn 1973, lk 382

[2] Neliteist jalga = 4,3 meetrit

Toimetaja: Victoria Maripuu

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: