Arvustus. Türanni surm kui reality show
Abdurahman Avtorhanov
"Stalini surma mõistatus. Beria vandenõu"
Tõlkinud ja järelsõna: Ants Paikre
Rahva Raamatu kirjastus
Tallinn 2023
336 lk
Nagu Venemaa valitsejate puhul sageli kombeks, nii on ka Stalini surma asjaolude ümber kokku keerutatud kaunis paksud udupilved. Perestroika ajal paiskus küll laviinina valla Stalini elulooraamatute tulv, kuid kummalisel kombel pole kõige elementaarsemale küsimusele – kas türann tapeti? – tänaseni suudetud päriselt selget vastust anda.
Nii on paradoksaalsel kombel jäänud üheks kõige usaldusväärsemaks käsitluseks sel teemal juba ammu enne perestroikat, aastal 1976 Frankfurdis ilmunud tšetšeeni ajaloolase ja politoloogi Abdurahman Avtorhanovi (1908–1997) teos "Stalini surma mõistatus", mis on nüüd ka eesti lugeja laual.
Kohe alguses kinnitab autor: "Berial polnud mingeid muid võimalusi oma pea päästmiseks kui Stalini enda pea maha võtta" (lk 7), ning seda tõestabki ta läbi kogu raamatu, põhirõhuga Stalini viimasel viiel valitsusaastal 1948–1953.
Avtorhanovi käsitlus on argumenteeritud, läbinägelik, täpne ja veenev, seda võib lugeda kui põnevat kriminulli.
On tähelepanuväärne, et uurija tugineb pea kõiges avalikele allikatele, nendeks on Stalini järglase Hruštšovi kuulus Stalinit paljastav kõne partei 20. kongressil (1956) ja tema välismaal avaldatud memuaarid, Stalini tütre Svetlana Allilujeva mälestusraamatud, aga ka näiteks Lenini tsitaadid ja ajaleht Pravda.
Kadestusväärse osavusega on autor nende algallikate sõnaohtrast tekstimassiivist suutnud välja noppida just ajaloolasele olulised ja tähendusrikkad kirjakohad. Allilujeva memuaare nimetab ta seejuures koguni "ülioluliseks unikaalseks ajalooallikaks" (lk 286).
Tõde ja vale on neis allikates aga vägagi sageli tihedasti ühte põimitud, näiteks Beria kohtuprotsessi puhul ütleb autor: "Erapooletule vaatlejale hakkab kergesti silma, et süüdistuskokkuvõttes on kenasti kõrvuti nii puhas tõde kui ka räige vale" (lk 379–380).
Avtorhanov on peen psühholoog, ta annab oma raamatu "tegelaste" kohta ridamisi tabavaid iseloomustusi. Stalin on tema esituses "suurim näitleja ajaloo laval, kelle ampluaaks olid erinevad, teinekord otse vastandlikud rollid suurimast traagikust muretu komödiandini" (lk 324). Hruštšovi puhul aga rõhutab ta "pulbitsevat energiat ja sünnipärase kavalpea erakordset talenti" (lk 274): kümme aastat valitses suurriiki mees ""Tobukese-Ivani" reputatsiooniga, aga geniaalse talumatsi peaga..." (lk 263).
Ning ka raamatu "kangelaste" psühholoogilised käitumismotiivid on ilmekalt esile toodud.
13. peatükk "Beria lõpp" algab nii: "Iga mõrtsuka instinktiivseks reaktsiooniks on kaotada kuriteo jäljed ja luua endale vettpidav alibi. Mida intelligentsem on mõrvar, seda osavam ta selles on. Ent ainult need mõrtsukad, kelle käes on absoluutne võim, saavad luua endale täiusliku alibi. Et jälgi kaotada, panevad nad toime terve rea uusi tapmisi: tunnistajad, täideviijad, tapetute lähedased inimesed kaovad igaveseks" (lk 253).
Kirjeldused sellest, kuidas Stalin hukkas paljusid oma varasemaid sõpru ja "võitluskaaslasi" – ja koguni omaenda perekonnaliikmeid! – võiksid muide meenutada kõigile tänastele "suurte diktaatorite" püüdlikele teenritele, et türannile on kombeks hävitada just "omasid", ka oma kõige ustavamaid jüngreid, neid, kes "teadsid liiga palju".
Veelgi enam: "Eksisteeris kirjutamata seadus: mida lähemal Stalinile seisis tema poolt salaja tappa lastud inimene, seda põhjalikumalt hävitati selle inimese lähikond" (lk 255).
Eraldi tuleks esile tõsta autori iroonilis-sarkastilist põhihoiakut läbi kogu teose. Näiteks Stalini matust nimetab ta "matusetramburaiks" (lk 263). Mingi kandi pealt meenutas see mulle kuulsat Inglise filmi "Stalini surm" (2017), mille grotesksetes-karikatuursetes paisutustes on suurepäraselt edasi antud Kremli võimuvõitluse telgitaguseid.
Aastal 2023 aga on Venemaal täie hooga käima lükatud uus türanni(a) lõppu ettekuulutav "tramburai" ehk moodsamalt öeldes reality show, mida ilmestavad mitmed "kindlatest allikatest" pärinevad rõõmusõnumid türanni surmast. Põnevuse huvides on mängu toodud ka teisikud, ning nüüd mängib kaasa kogu internet. Ja nii on Avtorhanovi raamat igati päevakohane lugemine nii ajaloohuvilisele kui ka kriminaalromaanide austajatele.
Toimetaja: Karmen Rebane