Arvustus. Autofiktsiooniline seenelkäik nõukogude romantikametsas ({{commentsTotal}})

Vseviovi raamatud esitlusel.
Vseviovi raamatud esitlusel. Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

David Vseviovi raamat "Elulugu. Kaks esimest nädalat" ei ole elulugu, kuid mingi spetsiifilise ajastuhõngu suudab see edastada. See pildike on võrdlemisi erinev ajastu tavapärasest kannatusterohkest käsitlusest, mõne jaoks ehk ootamatultki muretu, kuid ilmselt see ongi teksti suurim väärtus, kirjutab Tauno Vahter Vikerkaares.

David Vseviov

"Elulugu. Kaks esimest nädalat."

Tuum 2019

Nii nagu järjekordse dopingusaaga puhul veetakse kaamera ette Kristjan Port või tavalisest suuremaid rahemunasid kommenteerima Ain Kallis, on eestlased hakanud kogu vene ajalooga seostama David Vseviovi – ükskõik, kas on vaja teada Stepan Gili jalanumbrit või seda, kas Genrihh Jagodal oli kass. Kõige veidram on selle juures, et aktiivsemad fännid teevad sarnastest faktidest märkmeid ja räägivad neist tegelastest edasi nagu oma sugulastest. Kuid David Vseviovi uus raamat ei räägi Ivan Kalitast ega "linnalähedasest suvilast", vaid tegu on omapärase žanriteülese teosega, mille pealkirjas on juustuks hiirelõksus sõna "Elulugu" ja raamatu ilmumine ise ajastatud autori 70. sünnipäevaks.

Tegelikult see raamat muidugi ei ole elulugu, vaid kõige paremini mahub see vast kohmakavõitu termini "autofiktsioon" alla. Raamatu alapealkiri "Kaks esimest nädalat" annab kätte tegevuse konteksti: siin jälgitakse kahte nädalat autori sündimise eel ja järel. Ei ole raske näha kerget pilget vahepeal üsna üleprodutseeritud elulooraamatute tööstuse suunas, kuid ühtlasi on see andnud Vseviovile raamid teatud isiklike mälupiltide talletamiseks. Umbes pool raamatut jälgib päevi autori ema sünnitusele minekul ja sünnitusmajas viibimisel, teine pool pärast uue maailmakodaniku koju saabumist.

Vseviovi tekstil on kaks peamist tasandit, ühest küljest näeme siin perekonna ning nende lähiringi argiseid askeldusi, aga samas räägitakse ebaharilikult palju toonasest päevapoliitikast ja olustikust. Ei, need ei põhine isiklikel detailsetel märkmetel nagu Victor Klempereri mahukas päevik või Leelo Tungla "Seltsimees lapse" triloogia, mis on valdavalt kirjutatud vahetute mälestuste pealt. Ühe kindla aasta elupilte kajastavatest raamatutest on eesti keeles hiljuti ilmunud ka näiteks Florian Illiesi "1913. Sajandi suvi" ning Bill Brysoni "Üks suvi. Ameerika 1927". Vseviov on peale isiklike elu sündmuste selgelt võtnud ajaliseks skeletiks omaaegse perioodika, mis ajaloolase puhul on ka üsna ootuspärane lahendus.

Tihti loevad selle raamatu tegelased (Vseviovide pere liikmed, naabrid, sugulased, juhuslikud inimesed) midagi veidrat ajastuomases stalinistlikus kõrgstiilis ajalehest või plakatilt. Näiteks on üks tegelane alles hoidnud ajaleheväljalõike: ""Suure Teatri ooperikollektiivis täitsid esimestena normi rinnamärgi "Õhu- ja keemiakaitse" saamiseks NSVL rahvakunstnikud Barsova, Deržinskaja ja Stepanova. Eriti populaarne on Suures Teatris laskesport. 1939. aastal on siin ette valmistatud 315 esimese järgu ja 20 teise järgu Vorošilovi laskurit. Balletiartist sm. Larionova valmistub saama snaipriks. Balletiartist sm. Golovkina tuleb toime kuulipildujaga. Teatris on kaks autoasjanduse ringi ja granaadiheitjate ring." See kõlab ju üsna usutavalt ja ega väga ei imestaks, kui Vseviovil endal on selline väljalõige kõrvale pandud.

Sarnaseid ajastule omaseid ilmselt tõeseid faktinoppimisi tollasest igapäevaelust on veel terve rida. Neid kipuvad sagedamini tegema inimesed, kes loevad suuremal hulgal vanu arhiivimaterjale või perioodikat – lähed algselt otsima midagi hoopis muud, aga silma jääb nii palju muud naljakat, mida tahaks ka üles kirjutada või maha pildistada. Kogesin hiljuti sama raamatukogus 1960. aastate ajalehtedest üht fakti kontrollides – lehti sirvides jäi silma üha uusi veidrusi (näiteks 1969 loositi laulupeol osalejate vahel välja kannel ja vokk!), nii et suurem osa ajast kulus kindla fakti otsimise asemel hoopis muul teemal artiklite ja kuulutuste lugemisele. Selline lugemine on kirjanduslik seenelkäik – igalt uuelt seeneplatsilt paistab kaugemalt juba järgmine ja lõpuks võidki padrikusse ära eksida.

Kas Vseviov eksib seenelkäigul ära? Mitte väga hullusti, aga kohati on seda tüüpi fakte rohkem kui vaja, näiteks mitmetes sporditulemusi loetlevates katkendites: "Mitte vähem vaimustav polevat olnud 4×60 meetri teatejooks, kui naiskond koosseisus Karilaid, Krass, Üti ja Viia jõudis ajaga 31,7 sekundit uue Eesti NSV rekordini, ületades senise, 1930. aastast pärineva 32,6 sekundilise tulemuse tervelt 0,9 sekundiga. Kuid kõige rohkem rõõmu olevat talle pakkunud naiskõrgushüppajad Huimerind, Raudsepp ja Bogdanova, kes ületasid kõrguse 1.40. Naiste kaugushüppe võitnud Krass aga oleks võinud hüpata kaugemale kui tema võidutulemuseks kujunenud 4.92."

Sporti on üldse raamatus üsna palju. Muuhulgas saame kaasa elada jalgpallile, maadlusele ja erinevatele kergejõustikualadele. See pole siiski ainult Vseviovi isiklik kiiks, vaid spordi jälgimine oligi tollal tihti metodoloogilisem ja sobib hästi ajastu vaimuga.

Kuigi ka sellistes anekdootlikes tsitaatides on oma lõbu olemas, on raamatu suurem väärtus eesti kirjanduses ebahariliku ajastu ja inimeste grupi käsitlemine. Ühe huvitava võrdlusmomendi annavad selles suhtes raamatus esinevad vilksatused hilisemast elust, näiteks Tartus õppimise aastatest ning ka 80ndate Tallinnast. Selle käigus kohtume näiteks trammis Juhan Viidinguga ning kuuleme Aleksander Mülleri kingitud banduurast. Tartu puhul mainitakse Vseviovist, Toomas Kallist ja Olev Remsust koosnevat sõpruskonda, mis on naljakas kokkusattumus, sest neil kõigil ilmus umbes kuu aja jooksul raamat (Toomas Kallil "Paunvere lõpp", Olev Remsul "Buraševo hullud"). Terava võrdluse annab siin üks varasem Remsu raamat, nimelt "Supilinna poisid", mis räägib peaaegu samast ajast. Kui Remsu raamat räägib elust Tartu aguli puumajas, siis Vseviovi perekond elab Tallinna ühes uhkemas majas, Pärnu mnt 10 nn Saarineni majas.

Aga elupinnast olulisemad on inimesed, sest Vseviovi lugu räägib eesti-vene-juudi perekonnast Stalini aja Eestis, mis on kahtlemata ebaharilik vaatepunkt. Raamatut lugema hakates eeldasin, et selles on kindlasti ka üsna palju rahvusküsimuse üle mõtisklemist, kuid kokkuvõttes oli seda üllatavalt vähe. Võib öelda, et see on lugu õnnelikust lapsepõlvest nõukogudemaa absurdi tingimustes. Pidevalt esineb väiksemaid jaburaid sekeldusi ning kohtumisi liialt tõsimeelsete indiviididega, kuid üldtoon on üsna rõõmus ja õnnelik.

Meenutagem nüüd konteksti mõttes aga hetkeks seda, et tegu on 1949. aasta maiga ehk siis märtsiküüditamine on toimunud vaid napilt kaks kuud varem! Peab tunnistama, et olin raamatu läbilugemise järel pisut üllatunud, et peaaegu üldse ei mainitud (sünnitusmajas on küll Mari, kelle abikaasa on ära viidud), kuid seejärel hakkasin mõtlema, et kas tingimata peakski? Kas me ei või 1949. aastast küüditamist käsitlemata üldse kirjutadagi, nagu tol ajal pidi kohustuslikus korras igas sõnavõtus tingimata rahva suuri juhte ja õpetajaid tänama? "Kumbagi vanaisa ma näinud ei ole. Ema isa suri noore mehena 1939. aastal. Ootamatult. Ilmselt süda. Isa vanemad koos kahe alaealise pojaga aga tapeti Kloogal 1941. aastal," resümeerib Vseviov suguvõsa kogemusi selles vallas.

Vseviov kirjutab, et tema kodu oli mitmekeelne, suheldi eesti keeles, aga loeti palju vene keeles ja ise läks ta venekeelsesse kooli. "Vanaema, kes elas kümmekond aastat meie juures Lomonossovi tänava korteris, suhtles minu emaga saksa keeles, ja kuna need vestlused toimusid peamiselt köögis, koosnevad minu saksa keele alased teadmised valdavalt selles ruumis kasutatavast sõnavarast. Vanaema keelteoskus ja pealekäimine määrasid ka selle, et minu keskkooliaegseks võõrkeeleks sai valitud prantsuse keel (mille ma olen peaaegu unustanud)." Kui siia lisada ka juudi päritolu, on tegu ebahariliku looga, mida ei saa tõsta tavapärase eestlaste kannatuskirjanduse ega ka okupantide lahtrisse.

Vseviovi isa oli trükikoja Kommunist direktor (ja kuna Eesti on väike riik – siis ühtlasi minu vanaisa ülemus), ema hilisem raamatukaupluse juhataja ja juba sellest tulenevalt teatud määral positsiooniga inimesed. Eesti kirjanduses on raskevõitu tuua selle kontekstiga sobivat paralleeli, kuid kui seda võrrelda mitme või kirjuma kultuurilise identideediga isikutega, siis on viimasest ajast lähimad näited Andrei Hvostovi "Sillamäe passioon" ja Viktoria Ladõnskaja-Kubitsa "Lasnamäe valge laev".

Neist kahest raamatust on Hvostovi raamatu ilukirjanduslik väärtus selgelt kõrgem, kuid ka Ladõnskaja-Kubitsa raamatus on mõningaid huvitavaid sissevaateid 1980-90 eestivenelaste siseheitlustega pikitud ellu. Vseviovi raamatus on rahvusküsimus üsna tühine ning selles plaanis me väga palju uut teada ei saa. Võib-olla näitab see seda, et inimesed ei mõelnud rahvusküsimusele nii palju, aga veel rohkem seda, et Vseviov ei soovinud siin raamatus sellele eriti rõhuda. Kõik muidugi sama moodi ei arvanud: mäletan näiteks, kuidas minu vanaema võis nõukogude ajal polikliinikus ukselt ringi keerata, kui arst osutus venelaseks.

Tegelaste hulgas esineb ideelisi kommuniste ja lihtsalt natuke ohmusid isikuid, kuid nende seas ei paista kurjust. "Ma ei usu, et Makar Makarovitš oli trotskist, trotskistid on kavala näoga ja õõnestavad riiki, Makar Makarovitš ainult peksis naist." "Siis on hea," leidis Aleksandra "muidu küll ei tahaks Makari nimeks panna."

Kõige veidram rahvusteemat puudutav lõik on Mariast ja Vassilist, kes koos eesti keelt õpivad. "Ja siis tekkiski Marial idee. "Me hakkame eesti keelt õppima." Midagi sellist Vassili ei oodanud, kuid oma naist uuesti vihastada ta ei tahtnud, ning kuigi idee tundus jabur, vastas ta: "Olgu, eks hakkame siis homme pihta." Lootes, et Maria ettepaneku unustab.

Kuid Maria ei unustanud. Järgmisel õhtul oli ta voodis juba enne Vassilit, ning kui mees imestunult tema kõrvale heitis, võttis naine salapäraselt naeratades padja alt ajalehed. Sellest ajast alates lugesid Maria ja Vassili voodis kõrvuti lamades "Rahva Häält" ja "Sovetskaja Estonijat" peaaegu igal argipäeval. Vaid mõnel korral, kui Vassilil oli plaanis varakult kalale minna, tegi ta naisele ettepaneku: "Jätame täna vahele."" Lugu on omamoodi armas, aga samas oleks nagu kopeeritud otse mõnest Ivan Orava loost!

Teravate emotsioonide asemel on palju viiteid ajastu hüüdlausetele, filmidele ja iidolitele. Kõik, kes on kuulnud Vseviovi lugu turul nähtud Peemotist ning oskavad teda kahtlustada kassiarmastuses, võivad selles veenduda ka antud raamatut lugedes. Ja kui on rahuaeg, siis tahavad inimesed ka nautida, nii et üksjagu palju on juttu ka toidust, hapukurgist, tikritest ja viinast, ukraina pekist ja kartulipudrust. Nii kirjeldatakse ühe naabri kommet pikalt toitu mäluda ja seda vahepeal suust välja võtta ning autor ise pihib, et pole siiani harjunud moodsama aja kombega 50 grammi asemel viina 40 grammi kaupa serveerida.

"Elulugu. Kaks esimest nädalat" ei ole elulugu, kuid mingi spetsiifilise ajastuhõngu suudab see edastada. See pildike on võrdlemisi erinev ajastu tavapärasest kannatusterohkest käsitlusest, mõne jaoks ehk ootamatultki muretu, kuid ilmselt see ongi teksti suurim väärtus.

Toimetaja: Indrek Kuus



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: